«Armastus on pere rikkus,» ütleb Kanal 2 reporter ÜLLAR LUUP, kellel on abikaasa Emmiga kahe peale kaheksa last. Nende ühise tütre Elleni sünd ja esimesed elukuud on olnud äärmiselt vaevalised.
Kui Üllari (48) ja Emmi (40) pisike silmarõõm kaks ja pool kuud tagasi ilmale tuli, tabas vanemaid ränk šokk - tüdrukutirts ei hinganud. Õnneks suutsid arstid lapse elustada ja ta kosub tasapisi.
Enne Ellenit oli Üllaril neli ja Emmil kolm last. Naisel on ka kolm lapselast ja kõik nad on Luupide kahetoalises ahiküttega korteris sagedased külalised.
«Me ei ole kunagi oma lastel vahet teinud, kumb on ühe ja kumb teise oma,» sõnab Emmi. «Isegi mu tütar ütleb Üllarile isa ja lapselapsed, kes on tegelikult minu omad, ütlevad talle alati tere papa.»
Luupide sõnul tuli neil otsus kaheksas laps saada täiesti loomulikult. Nad on kolm ja pool aastat abielus olnud, neist kahel viimasel mõelnud päris oma beebile.
«Ega see päris nii ei ole, et otsustad lapse saada ja kohe saadki. See võtab ikka aega,» naljatab Üllar.
Kui Emmi lõpuks titeootele jäi, oli peres palju rõõmu. Pühapäeviti korraldatakse selles peres ühiseid pannkoogisöömisi. Tavaliselt on koos suur kamp, sest lapsed võtavad ka oma elukaaslased kaasa.
«Nii me siis istusime pühapäevase pannkoogilaua taga ja ma ütlesin lastele, et meil on teile üks uudis,» räägib Üllar. Enne, kui ta oli jõudnud lause lõpetada, küsis tütar naljatamisi: kas te saate lapse?
Nali osutus tõeks.
#end#
Emmi rasedus möödus ilma viperusteta. Vaatamata sellele, et tal on vanust 40 aastat, ei paistnud, et midagi võiks valesti minna.
«Perearst ütles, et laps sünnib pisemana. Ta ei rääkinud mingist riskist. Kõik proovid ja muud asjad said tehtud ja kõik oli normaalne,» räägib Emmi. Lapseootuse ajal tundus talle isegi, et tervis on paremaks läinud. «Kuna enne öeldi mulle, et mul on südamesein sisse vajunud, siis saatis arst mind veel kord kontrolli, et kindel olla, et raseduse ajal midagi ei juhtuks. Seal tuli aga välja, et mu süda ei olegi haige - nagu ei olekski olnud! Arstid imestasid, kuidas saab selline asi iseenesest ära kaduda. Aga näed, kadus!»
Beebi ei hinganud
Kõik oli korras päevani, mil laps pidi sündima. Seda ei juhtunud.
«Nädal aega oli tähtaeg juba üle läinud ja arstid ütlesid, et kui reedeks Emmi ise sünnitama ei hakka, siis tuleb sünnitus esile kutsuda,» räägib Üllar.
Päevad möödusid pikkamööda, ilma et oleks olnud ühtegi positiivset märki. Reede hommikul, kui Emmil lõpuks siiski sünnitusvalud algasid, tundus, et kõik läheb hästi. Öeldakse, et iga järgnev sünnitus on kergem, kuid Elleni ilmaletulek tõestas vastupidist.
«Tema näitas kõike seda, mida naised tegelikult sünnitades tunnevad,» lausub Emmi. «Mulle tehti küll keisrilõige ja selle võrra oli ehk kergem, kuid kokku kestis sünnitus kümme tundi. Kõik komplikatsioonid, mis sünnitusega kaasnesid, tegid selle kordi ja kordi raskemaks, kui mu eelmised sünnitused olid olnud.»
Arstide kinnitusel oli tegu üliraske sünnitusega. Beebi oli imetilluke ega hinganud esimesed poolteist minutit. Õnneks andis elustamine tulemusi. Kui vastsündinud kaaluvad tavaliselt 3-4 kilo, siis Ellen tuli ilmale 2,5kilosena. Kohe pärast sünnitust võeti ta arstide hoole alla.
«Me olime täielikus teadmatuses. Keegi ei rääkinud, mis valesti läks,» ohkab Emmi. «Üllar sai ta teisel päeval sülle võtta, aga kuna ma olin lõikuse tõttu intensiivis, siis sain teda kätel hoida alles paar päeva hiljem.»
Esimene elukuu möödus haiglas
«Meile öeldi, et kuna oli nii raske sünnitus, siis peame lastehaiglasse uuringutele minema. Arstid rahustasid, et seal on paremad aparaadid, mistõttu saab probleemidele kiiremini jälile,» sõnab Emmi.
Kui Pelgulinna sünnitusmajas lubati isal pere juures olla, siis Tallinna Lastehaiglas pidi ta külastusaegadega leppima. «Üllar käis päeval tööl ja õhtul oli koos meiega haiglas.»
Arstidele tegi muret lisaks beebi väiksele kaalule ka tema loidus. Läbielatu oli ju tallegi paras šokk. Tilluke Ellen oli nii nõrk, et ei saanud rinna imemisega hästi hakkama. Teda toideti läbi nina pandud maoni ulatuva sondiga.
Kuna peale isa teisi külalisi haiglasse ei lubatud, siis pidi ülejäänud pere leppima telefoni teel kuuldud uudistega. Arstid ei osanud esialgu ennustada, kuidas Ellen hakkama saab, ja see tegi pere murelikuks. Õnneks paranes ta seisund mõne nädalaga.
«Nii kui külastuseks luba anti, oli kogu palat rahvast täis. Kõik õed ja vennad tahtsid ju õeraasu üle vaadata,» muheleb pereema.
Pere hoiab kokku
Ellen kosus kuu ajaga sedavõrd, et ta lubati jõuludeks koju. Paar nädalat hiljem sattusid aga ema ja tütar taas haiglasse.
«Oletusi on erinevaid ning ju siis midagi on ikka valesti, et nad ta jälle haiglasse panid,» ütleb Üllar. «Mis nende uuringute käigus sealt kõik välja tuleb, ei tea veel öelda, ja ma ei hakkaks praegu ennustama. Nüüd on ta juba tublisti kasvanud ja toimetab, nagu üks kahekuune laps peab toimetama.»
Üllari tööpäevad venivad tihtipeale pikaks, mistõttu üritab ta kogu vaba aja lastele pühendada. Nad ei käi Emmil-Üllaril külas ainult pühapäeviti, vaid ka näiteks siis, kui pereisa gastronoomia vallas katsetusi teeb.
«Kui ma köögis midagi uut teha proovin, siis on kõik lapsed kutsutud mu loomingut hindama. Täna on menüüs lihatoit ja kalaroog,» räägib Üllar.
Luupide peres on tita vannitamine issi töö. Telemehe sõnul on elus kõige suurem väärtus perekond..
«Me võime väga rahulikult siin kahetoalises üürikorteris ära elada, ilma et millestki puudust tunneksime. Noh võib-olla natuke kitsikust, aga see pole tähtis. Kui me ümber poleks nii palju armastust, siis ei elaks me üldse ära. See on oluline. Armastus on pere rikkus!» kiidab Üllar.
