Rõivadisainer Arne Niidu meigikohver on suurem kui jumestuskunstnikel ja tema toamõõtu garderoob paneb kadedusest kahvatama iga naise.
Saate «Eesti tippmodell» kohtuniku Arne Niidu (47) tabamine on pea niisama keeruline kui kohtumine Haapsalu Valge Daamiga. Niidirullil, nagu teda moerahva seas kutsutakse, on kiire elutempo. Ta tõuseb hommikul enne kukke ja koitu, et rahus tööd teha, ja poeb õhtul varakult voodisse, elevil nagu väike laps, pea täis mõtteid tegusast järgmisest päevast.
Oma tööd armastab Arne üle kõige ja ta on valmis seda tegema ka kõige ekstreemsemates oludes. Üks linnalegend räägib, et kui seltskonnadaam Charlene Rennitil oli pidulikku õhtukleiti vaja, siis istus Arne öö läbi õmblusmasina taga. Hommikul kohtuti kleidiprooviks Viimsi Statoilis ja seejärel viimistles Arne viimased detailid.
Kohtume Arnega Sfääris. Moekeiser tuleb restorani Status Clubist, kus ta viis korda nädalas trenni teeb, et keha ja vaim ärksana hoida. Ettepaneku võtta klaasike veini lükkab Arne viisakalt tagasi – ta pole kümme aastat alkoholi tarvitanud.
Arne tellib Coca-Cola Lighti, tassi kohvi ja õunakoogi, mida ta vestluse jooksul kordagi ei puuduta.
Mis trenni sa teed?
Mulle meeldivad aeroobsed alad, samas teen ka jõusaali ja rühmatrenne. Mu absoluutne lemmik on spinning, mis on hea nii vereringele kui südametööle. Ma olen väga kärsitu inimene. Kui ühel päeval tundub mingi asi äge, siis järgmisel võin sellest tüdineda.
Kas sa oled jalgrattamaratonil osalenud?
Spinning on mulle piisav. Ma ei sõida tänaval rattaga, sest mu käed on kallimad kui ratas. Ma ei karda ekstreemsporti, aga mu käed on minu leib ja ma ei hakka riske võtma.
{poolik}
Kui palju sa toitumist jälgid?
Ütleme nii, et ma toitun teadlikult. Ma olen kõvasti sporti teinud ja erinevaid dieete pidanud. Ma olen kahekümne kilo kaupa oma kaalu liigutanud ja see käib lihtsamalt, kui kõlab.
Pigem on raske seda jojo-efekti mitte tekitada. Disainerina olen ma kursis, millised on inimeste tüüpfiguurid. Minu keha on silindri kujuga, allapoole avarduv.
Mu antropoloogia õppejõud ütles, et imepeenikesi inimesi on ilus vaadata, aga silindrilise rinnakorviga inimesed elavad palju kauem, sest nende siseorganitel on rohkem ruumi.
Sel juhul pole sul muret…
Viimasel ajal ei pea ma üldse muretsema, võin tahtmise korral kõike süüa. Kunagi oli mul väga hea personaaltreener Gert Koovit, kes praegu elab Londonis. Ta ütles, et ühel päeval nädalas võib inimene endale kõike lubada.
Ma jätsin sajandivahetusel suitsetamise päevapealt maha ja kaalun nüüd rohkem. Kuid ma tunnen ennast suurepäraselt. Ma usaldan oma tundeid, ma usun seda, mida mu keha ja mõistus mulle ütlevad, mitte kedagi teist.
Isegi mitte Gert Koovitit?
Aga mu mõistus ütleb, et ta räägib mulle õiget juttu! Üldse inimesi usaldada, see on väga valus probleem… Kui mu sisetunne ütleb, et ei tasu, siis ma ei usalda kah. Alkoholi ma ka, päevapealt enam ei joonud. Mulle ei meeldi švipsisolek. Mulle meeldib olla kaine, mul on omal piisavalt tuju ja huumorimeelt. Viisakusest võin klaasiga küll poseerida, aga ma ei joo. Sõbrad on sellega ära harjunud, neil ka lihtsam, alati on kaine autojuht olemas.
Sõbrad on sinust ehk eeskujugi võtnud?
Võib-olla… Mulle meeldib see, et kui tekib vaidlus mingi seiga üle, siis saan alati öelda, et ma mäletan täpselt, sest olin kaine. Ma suudan ennast alkoholi tarbinutega samale lainele viia, ma saan nende naljadest aru. Mõnikord on need naljakad ja ajavad naerma, teinekord on ebameeldivad, aga ka ebameeldivaga on võimalik harjuda.
Mulle ei meeldi, kui inimesed lähevad labaseks. Mind on nii kasvatatud, et igast olukorrast peab oskama väärikalt välja tulla. Samuti ei meeldi mulle olla kriitik, kes halvasti ütleb. Modellisaates ei ole ma ka kriitik, pigem katsun teha kõike läbi huumori, aga tihtipeale ei saa inimesed mu naljadest aru.
Räägime su tööst modellisaates. Selle žürii on tabavalt komplekteeritud…
Ma teadsin, et selline saade on Ameerikas olemas, aga ma pole kunagi televisiooni vastu erilist huvi tundnud. Mind kutsuti saatesse, võtsin päeva mõtlemiseks ja pärast esimest kaameraproovi hakkas see mõte mulle meeldima.
Ma kahtlesin veidi, sest polnud kindel, kas mul on piisavalt aega. Mul on iga minut loetud. Ma vajan öösel kuus ja pool tundi und ning mulle ei meeldi õhtul tööd teha. Olen nõus pigem hommikul kell viis tõusma ja alustama oma päeva. See on ainus aeg, kui keegi mind ei sega, telefon ei helise.
Tüdrukud, kes modellitiitli nimel võistlevad, võtavad asja väga tõsiselt.
Ettepanekuga nõustudes oli mulle selge, et ma pean oma rolli looma ja mingil määral näitlema. See on show, televisiooniäri, saate tegijad ja vaatajad tahavad midagi huvitavat näha. Minu jaoks oli kõige raskem rõhutada oma eripära, oma kummalisust – ka see on omaette kunst.
Modellisaade võiks muuta natuke inimeste arusaamist ilust ja sarmist… Kuid tuleb tunnistada, et see show on julm. Tegelikult on mul sinna tulnud tüdrukutest väga kahju. Enamik neist olid väga enesekindlad, aga väljalangemine on noore inimese jaoks ikkagi halastamatu ja julm.
Mille järgi sa modelle hindad?
Modelli juures mängib väga suurt rolli fotogeenilisus või tüpaaž.
Naiste kohta ma ei tea, aga ilusast mehest võib surnud peastki matusebüroo reklaami pildistada. Mõnda nägu kaamera armastab.
Peab arvestama, et see on noore inimese elu, tema tulevik. Kui me olime saate esimese osa ära vaadanud, siis panin tähele, kui õnnelikud ja rahul olid tüdrukud ennast ekraanil nähes, kui oluline see neile oli. Tundub, et mingis vanuses on see noorte tüdrukute unistus.
Millise mulje jättis sulle Miss J?
Ma olin eelnevalt kodutöö ära teinud, nii et teadsin, kes ta selline on. Esimesed viis minutit oli vaikiv pinge õhus, aga kui me žüriilaua taha istusime, siis ta kiitis mu sõrmuseid, mida mul oli rohkem kui tal. Iga sõrme jaoks ikka paar sõrmust. Selgus, et ka tema armastab ehteid ja et tal on väga suur meigikott. Sellega trumpas ta mu üle.
Sa oled žüriiliikmetest ainus, kes tegi endale ise meigi.
Jah, ma teen alati ise. Ma olen oma elus make up artist’i, juuksuri- ja stilistitööga kokku puutunud.
Su meigikohver on suurem kui saates osalejate jumestajatel ja sa tegevat uute toodete tundmises kõigile silmad ette.
Jah, ma tunnen ja olen kursis. Disainer ei saagi muudmoodi, me peame olema kursis kõigega, mis on, ja ka kõigega, mis tuleb.
Kui suur su meigikohver on?
Ma olen nii kärsitu ja mul on neid tooteid nii palju… Tead, miks mul neid nii palju on?
Miks?
Mu meigikohver võis suurena tunduda, sest seal oli ka mu suur ehtekarp. Kuna mul on pidevalt kiire, siis pole mul aega asju pakkida – tõstan neid ühest kotist teise. Kui ma sõidan ühest võttepaigast teise, siis mõtlen sellele, milline peaksin kaamera ees olema.
Milline su look olema peab?
No selle saate puhul suhteliselt ühelaadne. Kuna saate filmimise ajal oli mu juuksevärv vesinikblond, siis mõtlesin, et meik peab olema küllalt hele. Teles on omad nõksud ja saladused, mida peab teadma.
Sa näed saates väga hea välja!
Ma näengi hea välja! (Naerab.) Hea valguse, õige make-up’i ja hea kaameraga saab alati hea pildi ükskõik kellest. Hele meik on alati lollikindlam kui tume meik.
Mida sa telemeigiks kasutad?
Mul on erinevad asjad, aerograafmeigid, vee baasil meigid, mis ei läigi, kõik on olemas. Kui aega pole, siis on alati olemas puudrid, mida saab mõne minutiga peale kanda, lisada põseruuži ja ongi valmis. Mul on neid potsikuid nii palju seepärast, et ma olen kärsitu ja tahan kõike kogu aeg katsetada.
Kas sa oled mõelnud ilulõikustele?
Mul pole vajadust, sest olen geneetiliselt sile. Mu nahk on rasune, mis nooruses häiris, aga teatud vanuses on see abiks.
Kanebo kosmeetikud vaatasid kunagi Pariisis mu nägu ja panid lauale näoveepudeli ja paar puhastusasja. Ma pahandasin nendega, et kus kreemid on, ma hakkan ju varsti vananema – tahtsin endale siidi baasil välja töötatud kreemi, mida meil tol ajal ei müüdud. Mulle öeldi, et mu näonahk ei vaja kreemi.
Mul on oma kosmeetik, kelle juures jõudumööda käin. Mu kadunud vanaemal oli sile ja ilus näonahk, ta sarnanes Mona Lisale. Ju ma olen temalt üht-teist pärinud.
Mille peale sul pole kahju raha raisata?
Ma ei nimetaks asjade ostmist raiskamiseks, ju see ost siis andis mulle tol hetkel positiivse fiilingu ja seda oli vaja. Mina nimetan oste investeeringuks iseendasse ja oma elusse. Asjade hind ei määra kunagi nende väärtust.
Kui suur on su garderoob?
Oi, see on meeletu! Mul on seal nii palju asju, et isegi mu koristaja ütleb mulle, et Arne sa ei tea ju, mis riided sul kapis on, neid on nii palju! Tema ülesandeks on neid tuulutada, sest riided ei tohi seista. Ta viib need stangel õue värske õhu kätte ja seda isegi talvel.
Keemilises puhastuses käinud riided kipuvad seisma jäädes garderoobilõhna külge võtma. Ma olen lõhnade osas väga tundlik ja kui asjadele jääb «seisnud» lõhn juurde, siis ma ei saa neid selga panna.
K
“Minu jaoks oli kõige raskem rõhutada oma eripära, oma kummalisust – ka see on omaette kunst.”
“Tegelikult on mul sinna tulnud tüdrukutest väga kahju.”
“Ma olen lõhnade osas väga tundlik ja kui asjadele jääb «seisnud» lõhn juurde, siis ma ei saa neid selga panna.”
