0
“Lauslollused ja provokatsioonikatsed saavad vastatud sarnaselt. Kuna võtsin vabatahtlikult vastu ettepaneku vastata küsimustele, teen kiire referaadi esmalt oma seksuaalelust,” ütleb muusik ja saatejuht Mart Sander.
Uskumatu, aga tõsi — Mart oli nõus KÕIGILE lugejate küsimustele vastama.
Tegelikult ta lausa nõudis seda!
Sellele on väga lihtne vastata. Kindlasti on lugejate hulgas palju toredaid Eesti inimesi, kes käivad hankimas ülevaadet päevakajalistest sündmustest või enam-vähem mõttekast klatshist. Usun, et enamus neist piirdub uudise lugemisega, võib-olla vaadatakse kiirelt üle ka kommentaatorite mõtted. Reeglina ei ole neil inimestel patoloogilist vajadust oma arvamust avaldada, eriti siis kui seda keegi ei küsi. Neti kommentaatoril on üldiselt see piir elus hämustunud. Kuna ta on sageli ilma erilise sotsiaalse positsioonita inimene, kelle arvamust elus ja tööalaselt keegi ei küsi, tunneb ta rahuldust kuulumisest kinnisesse kommuuni, kus tema hinnang inimestele ja sündmustele jõuab (vähemalt tema kujutlustes) paljude mõttekaaslasteni, kes seda hindavad ja austavad. Ta keeldub nägemast, et netimaailm on väike mikrokosmos, mida tihti asustavad vaimselt pisut impotentsed olendid, kelle elust ega surmast ei sõltu maailmas mitte midagi.
Mis meelt olete erinevates online väljaannetes lahmivatest kommentaatoritest?
Avaliku elu tegelaste halvustaval kommenteerimisel on fantaasia tegelikult väga piiratud. Esimene valem on avaldada oma pahameelt isiku seksuaalse lodevuse või väärastuse üle, teiseks teavitatakse üksteist tema täielikust professionaalsest kõlbmatusest. Kolmas halvakspanutrikk on suhtumine „a keda huvitab“? Mis iseenesest on naeruväärt, sest kui kedagi miski ei huvita, siis ta ei vaevu selle inimese kohta ei lugema ega kirjutama. Aga nagu vanasõna ütleb — „eks see koer kiunub kes kaigast sai.“
Eksisteerib ju ka sümpaatseid kommentaatoreid.
On loomulikult ka inimesed, kes vahest säärase agressiivse lolluse vastu sõna võtavad, aga kõik me märkame, et see jääb hüüdja hääleks kõrbes. Lisaks — vaadake enamuste kommentaaride laekumise kellaaegu. See on kaheksast viieni! Kõige magusamal tööajal raiskavad parasiidid tööandja raha netis istumise ja kommentaaride treimise peale. Paljude kommentaaride puhul on näha, et suure kihuga ei ole pealkirjast kaugemale loetud. Kuna 90 % lugejaist ei huvitu ilmselt minu tööalasest elust ja otsib kärsitult, kas ja millal seksist juttu tuleb, siis songime selle teema kõigepealt läbi. Eks kõik Eesti väljaanded on väikest viisi „Maajaks“ muutumas ja huvi ükskõik millisel elualal tegutseva inimese genitaalide vastu ületab kõik muu. Isiklikult tunnen harva vajadust teada, kus on võõra inimese peenis käinud või mida on võõras naisterahvas oma vulvasse lubanud. Pealegi, inimesed kellele on oluliselt tähtis teiste seksuaalelu, on enda jaoks vankumatud faktid juba välja mõelnud ja nendest taganema nad hakata ei kavatse.
SEKS JA ISADUS
Kuna aga võtsin vabatahtlikult vastu ettepaneku vastata küsimustele, teen kiire referaadi oma seksuaalelust. Paraku võib see väga põnev paista ainult neile, kel endal sellest vajaka jääb.
Seksiga hakkasin tegelema suhteliselt hilja ning ka siis pigem teaduslikust huvist kui kirest. Igal juhul otsustasin, et minust ei saa pimedas ja teki all misjonäriasendi viljeleja, vaid ma proovin ära nii palju erinevaid võimalusi kui ma julgen. Ma ei pea ennast väga seksuaalseks olendiks ja mu elu ei keerle seksi ümber. Leian, et meie ühiskonnas on seks täiesti absurdselt ületähtsustatud.
Mis on sinu jaoks seks?
Minu jaoks on seks kõigest üks sotsiaalse läbikäimise osa, mis ei erine oluliselt näiteks joomisest või kaardimängust. Sõltuvalt tujust, olukorrast ja jututeemast on kord parem naiste-, kord meesteseltskond. Suudan elada pikki perioode, mil ma üldse seksile ei mõtle; samas võin nädal otsa kusagil pornomülgastes hoorata kuni sarved selleks perioodiks maha on joostud. Oma seksipartnereid valin ma ainult selle alusel, kas nad mulle meeldivad (loomulikult eeldades ka vastupidist).
Kas oleksid nõus halastusseksi pakkuma?
Mul on piisavalt potentsi ka „halastusseksiks“. Kui keegi ikka väga tahab, mul ei võta tükki küljest talle rahuldust pakkuda.
Sinu soojätkamisvõimekus on samuti kommentaatoritel jutuks olnud…
Jah, ühed küsijaist on mures minu soojätkamisvõimekuse pärast, teised väidavad tundvat mu lapsi. Kallid lugejad, isegi koerad suudavad emasele söömise ja väljaheitmise vahepeal järelkasvu ära tonksata — mis selles nüüd siis nii kangelaslikku on? Üks enda kõrvale abikaasat mitte sooviv naine tegi mulle ettepaneku temalt laps saada ja ma ei näinud selles probleemi. Arusaadavalt soovib ema madalat profiili hoida, seetõttu pole mõtet detailsemaks minna.
Paljudele kuulsustele üritatakse pidevalt lapsi “kaela määrida. On teil midagi sellist juhtunud?
Vaimukamate intsidentide poole pealt meenub kunagi 1980-te lõpul Moskvas tervet „Modern Foxi“ suguliselt ahistanud tatarlanna hiljutine e-mail, milles ta teatas enda ja minu sõjaväe-ealiste kaksikutest poegade peatsest Eestisse (minu juurde) kolimisest. Kuna oletasin, et selle karavaniga kaasnevad ka mõned äiad-ämmad-õed ja vennad, pidasin targemaks kirjavahetust mitte alustada. Lisaks usun, et tegu oli ringkirjaga kõigi kunagiste Foxi muusikute aadressidel. Loomulikult on Eesti — nagu ülejäänud Idabloki riigid kus kommunistlik kammits korraga peast võeti — suures seksuaalses segaduses. Ühelt poolt lõi kohe lokkama meeletu soov „teha tagasi“ kõik see mis Nõukogude ajal tabu oli, teisest küljest aga tundub igasugune seksiteema endiselt midagi väga pahelist ja sajatamist väärt.
Too mõni näide?
Eelmisel aastal läbi viidud FHM-i seksiuuringud näitasid siiski eestlast kui ootamatult julgete fantaasiatega inimest, kes on palju proovinud ja plaanib veelgi rohkemat. Üllatuslikult teatasid pooled lugejad, et nad viljelevad nii anaalseksi kui seksi avalikus kohas. 44 % vastanud meestest teatasid oma valmidusest proovida seksi teise mehega. Juhin tähelepanu, et FHM on jäägitult heteroajakiri.
Mida ütled kommentaatoritele, kes sind pedeks sõimavad?
Tasuks vist anda väike nõuanne kommentaatoritele, kelle sõrmede alt „pede“-sõna on väga maias tulema. Ma ei tea kas teil lapsi on, aga kui on, siis te olete kõndivad homokombinaadid. Kui peres on agressiivne isa (või ka ema) kes ilmselgelt armastab domineerida ja oma arvamust peale suruda, siis on loogiline et selle pere lapsed üritavad teismeliseeas protestiks käituda just vastupidiselt türannist vanemate moraalinormidele. Kui pere on aktiivselt homofoobne, ei lähe kaua enne kui perepoeg- või tütar, kasvõi ainult soovist vanematele vastu hakata, samast soost partneri kätki ronib. Iga uus põlvkond üritab eelmisele vastu seista ja selle tabusid rikkuda. Kui me laseksime ühiskonnal praegu mõnda aega võimalikult vabalt elada, liiderdada ja paraade korraldada, siis ilmselt ei tunduks see maailm kasvavale lapsele enam sugugi nii põnev ja keelatud ning seksuaalne mässamine ja alternatiivse identiteedi otsimine ei oleks talle lihtsalt vajalik. Lugege seda lõiku korraks rahulikult veelkord ja näete, et tegelikult seisan ma eluterve moraaliga tuleviku eest. Praegu toimuv ei ole kaugeltki normaalne ning selle on põhjustanud haiglane rõhuasetus seksile koos kohustusega mingi kuuluvus „valida“. Nii homo- kui heteropropaganda on mõlemad tüütud ja võivad reaktsioonina tuua kaasa hoopis soovimatuid tagajärgi. Me kõik oleme näinud kuidas aktiivne usu- või kommunismipropaganda lõpetavad. Järeldused peaks olema lihtsad.
Mis on seks?
Teema lõpetuseks: seksis ei ole mitte midagi uut. Iga seks on limaskestade vastastikune hõõrumine mis lõpeb ühe ja samaga. Tehnoloogiliselt on seks üks ja seesama toiming nii naise, mehe, baranka kui botikuga. Kuna inimesed (ja delfiinid) tegelevad vist ainsate elusolenditena seksiga ka mittesihipärasel otstarbel (ehk siis naudingust ja igavusest contra otsene soojätkamine), võime me sellest järeldada, et veelgi võimsamate naudingute ja huvitavama tegevuse korral peaks seksikihu jääma tagaplaanile. Seega, mängige jalgpalli, see on parem.
Millal plaanid naist võtta?
Lisan veel juurde, et olen täiesti vallaline ja kavatsen selleks jääda vähemalt niikauaks, kuni vaba elu mulle jõukohane on. Ma ei taha kellegagi pikalt koos elada ja stabiilne seks ilma mingi jahita on üks igavamaid asju. Ma saan endaga hästi läbi ja mul on huvitav ka ilma teiste inimesteta. Mul on piisavalt palju sõpru (kellega suhelda seksivabalt) ja piisavalt häid seksipartnereid (kellega mind ei seo mingid kohustused), ja ma olen selle korraldusega täiesti rahul. Ma ei soovi, et mind hakatakse omandama ja ümber kasvatama, ja seda stabiilsed suhted reeglina tähendavad. Lisaks — ma olen sõprade pulmaisana näinud kümneid ja kümneid paare, kes suure armu tuhinas abiellusid ja mõned aastad hiljem teineteisele enam teregi ei ütle. See idealism on kahjuks küll kadunud. Siinkohal lõpeb seksiteema ja 90 % lugejaist lähevad eelpool loetut raevukalt kommenteerima. Need, keda huvitavad asjad mida ei saadeta korda peenisega, on teretulnud edasi lugema!
ANDRUS VÄRNIK KALEVIPOJAKS!
Tahaks teada et mida teie saksa kultuuri austajana avate biidermeieri stiilist? Miks Saksa muusika on teile nii oluline?
Saksa kultuur on mulle lähedane olnud tõesti, eriti just biedermeieri-stiilist algav rahvusromantika koos oma idealiseeritud rüütlilegendide, keskaegse müstitsismi ja neo-gooti arhitektuuriga. Ma tean et see pole praegu moes, aga küll ta kunagi tagasi tuleb.
Mida tähendab Teie jaoks Richard Wagneri looming?
Wagneri muusika kuulub lahutamatult sellesse konteksti ja minu jaoks on see üks võimsamaid emotsionaalseid aatompomme.
Kas olete Bayreuthis käinud?
Olen aastaid plaaninud ka oma esimene Bayreuthi reis teha ja Wagneri „Niebelungide sõrmus“ tervenisti läbi vaadata, aga ei ole sinnamaale veel jõudnud. Isegi oma esimese Oktoberfesti elasin alles mullu läbi!
Millal võiks tulla aeg, mil kunstnikud taas julgevad luua klassikalist lavakujundust ja kostüüme, millal lõpeb meie kangelaste visuaalne mõnitamine?
Eks ooperiga on ka nagu kõige muuga — kui modernismitõbi on läbi elatud, tuleb traditsionalism tagasi. Üldiselt mulle ei meeldi Wagneri ja natsismi omavaheline seostamine, aga Wagnerlik müstika annabki natsismile tema vastupandamatu, julma külgetõmbejõu mida on raske poliitiliselt korrektselt seletada.
Kust tuleneb nimi Bel-Etage?
Kui aastal 2000 teatrit ehitasime, oli omanikeringi soov et selles kajastuks midagi prantsusepärast. Bel-Etage on teatriterminoloogias selline lava ja parteri vaheline loozh, mõnes mõttes parimad paigad etenduse vaatamiseks. Eesti teatrites selliseid kohti ei ole, Venemaal näiteks on.
Küsisin sotsiaalministrilt, et miks eesti rahvuseepose peategelasest räägitakse kogu aeg igandi vormis st. isanime pidi ehk kalevipoeg. Tal on ju oma enda nimi ka olemas, kas ei peaks ikkagi teda eesnime pidi nimetama. Minister ei vastanud aga teie? Kas olete mõelnud eesti rahvuseepose kangelase maalimisele ja kes võiks olla modell?
Küsimus Kalevipoja nimetamise kohta viib küll tänase päeva vaimukuspunktid. Ma ei tea vastust! Aga mind hakkas ka huvitama, miks teda oma nimega ei kutsuta. Kalevipoja teemadel midagi maalida oleks natuke riskantne — kõigil on temast oma ettekujutus ja mõnes mõttes on see ikka nagu „püha“ teema. Eriti riskantne oleks vist konkreetse modelli kasutamine. Aga noh, Värniku võiks võtta.
KES KÕNNIB ÖÖSEL SURNUAIAS?
Kas sulle meeldib reisida (puhkamise eesmärgil) ning kus sa viimati käisid? (mitte orkestriga väljasõidud või filmifestivalide külastused).
Ma olen meeletu filmifriik, vaatan ööd läbi filme. Periooditi loen päris palju. Vahest ei ole aga oluliselt aega küll midagi teha, mõtled ainult et saaks oma kuus tunnikest kuidagi tukkuda. Kahjuks ma ei ole puhkamise eesmärgil praktiliselt mitte kusagil käinud. Ma ei tunne ennast hästi „turistina“, palju parem on reisida siis, kui sellel on mingi funktsioon. Tegevusetus paneb mind igavlema.
Kas sulle meeldivad teravad ja adrenaliinirohked elamused? Mis oli see viimane?
Kui aus olla, ma ei teagi. Oma adrenaliini ma saan ilmselt oma töö käigus. Midagi väga teravat ma vist ei olegi teinud. Väikelennukit olen juhtinud… vahest käin öösiti surnuaial, ükskord isegi ärkasin seal… Õudusfilme armastan, aga tõsiselt õudseid on vähe.
Mis on inspiratsioon ja tänu millele ta tuleb?
Nii palju kui ma tean, on seda Vana-Kreeka aegadest peale üritatud seletada, aga vastust ei ole! Ma väga ka ei usu inspiratsiooni. Usun et võib tulla mõni hea idee ja siis tuleb lihtsalt istuda maha ja sellega niikaua tegeleda kuni midagi koorub. Ma ei ole kogenud sellist ekstaatilist loomepuhangut, ma arvan et seda eksisteerib ainult filmides. Looming on igal alal ikkagi töö.
Kas tunned, et oled õnnelik oma edu ja elu üle? Kas midagi on puudu?
Elu üle kindlasti olen, jah. Me elame siin kõik minu meelest väga hästi ja ma ei ole küll viriseja. Edu kohta ma ei oska öelda. Olen mõningaid asju elus enam-vähem hästi teinud, küllap see et ma ikka veel ringluses olen ongi „edu“. Alati võib öelda et midagi on puudu. Näiteks Oscar ja Nobel on tõesti puudu.
Miks Te oma esinemisi ei avalikusta ega reklaami? Miks Te ei pane neid “Kuhuminna” lehele? Oleks tore, kui sinna teateid üles paneksite. Miks katkestasite Bel-Etage kodukal “Upcoming Events” täitmise?
See on vist laiskusest… kodulehte ka ei viitsi uuendada… Lisaks, enamus minu ja orkestri esinemistest on tellitud ja kinnised üritused mida ei saakski välja reklaamida. Suuremad ja avalikud üritused nagu mais-juunis toimunud Sinatra Gala tuur olid ikkagi väga hästi reklaamitud.
Kas tavainimesel oleks võimalik olla teile modell ja kui jah, siiis kui palju peaks välja käima, et saada endale teie maalitud portree?
Ma ei ole portreid tellimuse peale teinud, aga usun et kõik on võimalik. Tasub kontakteeruda!
Millise spordialaga tegeled, et nii heas vormis oled?
Elan niisama suhteliselt tervislikult. Võimalusel veedan aega ka jõusaalis. Olen läbi aastate õppinud ka erinevaid võitluskunste. Sporti võiks ja peaks alati rohkem tegema. Vahest on aeg spordi vaenlane. Ma pole sel aastal veel jalgratastki keldrist välja saanud…
Mida arvad professionaalsest tasemest eesti kultuuris?
Arvan et Eestis on väga palju head professionaalset kunsti. Mitte üksnes ei ole professionaalne inimeste tase, vaid sageli just suhtumine. Ma tean kuidas Inglismaal võib orkester poole takti pealt salvestamise katkestada, sest ametühing ütleb et neil on õigus nõuda lõunapausi. Meil ikka muusik on eelkõige muusik ja alles siis oma õigusi teadev funktsionäär. Nii väikese riigi kohta on meil palju ette näidata.
MIS ON VEEL KAPIS PEIDUS?
Valdate hästi inglise keelt. Kas olete õppinud inglise filoloogiat?
Jah, pisteliselt inglise ja saksa filoloogiat. Inglise keeles on mul Cambridge’i kõrgeima järgu keelesertifikaat.
Kannate tihti nõuk. sümboolikaga särke, kuid samas, pigem vist küll reklaaminipina soovisite kuuluda abipolitsei ridadesse. Kumb siis?
Mul on ÜKS Nõukogude hokimeeskonna särk mida olen korra (või kaks) teles kandnud. Millistest Nõukogude sümboolikatest siinkohal jutt käib? Ma identifitseerin ennast pigem tallinlase kui eestlasena ja seetõttu on minu kodulinna vastu suunatud vägivallaaktsioonid mulle vastuvõetamatud. Kui teil ei tekkinud soov midagigi ette võtta või peate vastavat tegevust reklaaminipiks, on teil küll patriootliku ellusuhtumisega midagi viltu.
Mis on sinu panus tuleviku Eestile? Milline see võiks olla?
Meist ei tea keegi tulevikku ette ning panused, mida inimene võib oma riigi tulevikule tuua, võivad olla väga erinevad ja sageli esmapilgul ka nähtamatud.
Kas Teie kapis on veel andeid, millest me ei tea? Kuidas Te küll nii palju suudate?!
Ei, nüüd on kõik, rohkem ei tule enam midagi!
Kas olete vabakutseline või mingi kindla töökohaga? Milline valdkond on teile kõige südamelähedasem?
Ma olen füüsilisest isikust ettevõtja, seega iseenda tööandja. Ma ei saa midagi parata et mulle meeldivad erinevad asjad ja ma üritan nendega tegeleda. Põhimõtteliselt olen ma ikka muusik, selleks mind on kasvatatud. Sellised asjad nagu õhtu- ja saatejuhtimised ei vaja oskusi ega õpinguid ja need on kõigest „haltuura“.
Olete jõudnud oma elus palju teha ja ilmselgelt olete väga andekas inimene. Kindlasti olete pidanud kokku puutuma nii positiivsete kui ka negatiivsete arvamustega. Küsimus oleks aga, et mis on teid edasiviiv jõud?
Elu ise ilmselt. Mis siin edasi viia on? Kuni surm ei korja, niikaua me elame kõik ja üritame midagi teha. See on juba lihtsalt loodusseadus.
TEIE SAATED ON TÜLGASTAVAD, HR. SANDER
Mis on see, mida te absoluutselt ei salli?
Rumalust. Ma arvan et kõik pahed ja hädad maailmas algavad sellest.
Kust saate oma ülikonnad. Huvi sellepärast, et alati istuvad nad kui valatult?
Neid õmbleb mulle üks noor daam nimega Edith, kes on mu ema väga andekas õpilane.
Mis kooli Sa läksid pärast Reaalkooli? Olime nimelt paralleelklassis Reaalis, kahju, et ära läksid, olid pull kuju…
Ei parata, läksin jätkama Muusikakeskkoolis alanud muusikuteed Georg Otsa nimelisse muusikakooli.
Mina arvan, et maalimine ongi teie tugevam külg ja võiksitegi ainult sellega jätkata. Muide, kas maalite meelsamini mehi või naisi?
Ma ei usu et ma päris ööpäevaringselt sellega tegelema hakkan. Minu jaoks see peab olema vaheldus, mitte põhitegevus. Praegu üleval oleval näitusel on väljas 8 naise ja 4 mehe portreed. Naistele on huvitav mõelda välja erinevaid süzheesid. Ma ei taha lihtsalt panna inimesi istuma ja neid joonistada. Kui teoses puudub kasvõi mingi jutustav iva, siis see muutub igavaks.
Olgem ausad, väga-väga head tööd on! Kui kodanik Aapo Pukk vorbib copy`sid reaaalsusest… Siis teie töödes on midagi palju enamat. Seega, kui soovix lasta teil portree maalida, siis mitu koormat kulda see maksab ligikaudselt?
Aapo Pukk on tehniliselt väga hea kunstnik ja hetkel kindlasti parim portretist. Oma hinnad pean veel alles välja mõtlema.
Oskate väga hästi laulda. Kus Te seda õppisite? Miks rahvas Sind laulmas ei näe enam?
Laulmist õppisin dirigeerimise kõrvalt Otsa nimelises muusikakoolis. 17-aastaselt hakkasin tööle Rahvusooper Estonia kooris ning ansamblis „Modern Fox“. Mul on orkestriga umbes 4 — 5 kontserti kuus, me oleme koos oldud 4 aastaga välja andnud 16 heliplaati ja DVD. Ma tõesti ei tea miks rahvas mind laulmas ei näe! Äkki ta vaatab juhuslikult kuhugi kõrvale?
Kas ei ole tunnet, et kuskil mujal oleks rohi rohelisem ja saaks teha paremini midagi, mida siin ei ole võimalik teha või on väga raske teostada? Mis seob Teid Eestiga ja Eesti kultuuriga (peale selle, et Te ise osa Eesti kultuurist olete) ning sunnib siin jätkama?
Olen avastanud Eestis töötamise plussid. Pooled minu plaatidest on ilmunud välismaal, aga salvestanud oleme need kõik siin. Me ei ole küll Grammy nominendid, aga näiteks juba meie esimene plaat mis ilmus Inglismaal (The Monckton Album) sai maailma suurima klassikalise muusika ajakirja „The Gramophone“ kriitikute aastapreemia. Tahaksin loota et mõni muusikaline saavutus on ehk veel ees. Ka mõningaid teatrirolle olen Inglismaal teinud ja õnneks on mind hästi vastu võetud. Kes meist ei kujuta ette et just tema oleks Hollywoodis suurim staar, aga sageli on tuju hoopis parem kui selliseid unistusi natuke kärpida ja reaalsusega rahul olla.
Kuidas on võimalik saavutada selline kunstitase, et tööd tuleksid perfektsed välja ja neil oleks mõni mõte või sisu?
Kas mõtlete maalidel? Ma kardan, et ma olen perfektsusest väga kaugel. Olen isegi õnnelik et ma peale umbes kümmet aastat aktiivset maalimist olen saanud piisavalt heaks et üks isiknäitus teha. Aga üldiselt kõik peakski algama mõttest; teostus on sama tähtis aga ta on ikka teisel kohal.
Kuidas välismaal läbi lüüa? Mul on bänd, ja teema head asja, aga oleks vaja, et välismaa firma välja annaks. Kas teil on sidemed, kas annate need meile ka?
Kahjuks ma ei tea kerge muusika maailmast suurt midagi, minu ainsad kontaktid on klassikalise muusika firmadega. Neid sidemeid ei ole üldiselt lihtne saada, ja maailmas algab kõik kontaktidest. Teine võimalus on mõelda välja väga tugev kontseptsioon, salvestada väga hea demo, saata need maailma suurimatele firmadele ja oodata neilt vastust, mida ilmselt ei tule ega tule. Aga üldse, miks on VAJA et välismaa firma plaadi välja annaks? Kui asi tõesti on väga hea, siis jõuab see ka Eesti kaudu laia maailma.
Mida arvate talvisest kalapüügist sikutiga?
Mulle meeldib kõik mida talvel teha saab, ma olen suur talve fänn!
Tahtsin küsida, et kas te olete oma saatejuhi rollidega rahul? Peaksin lisama siia, et kõik saated, mida te juhtinud olete on minu meelest lihtsalt tülgastavad olnud ja selle pärast tahaksingi teie arvamust teada ja kui teie arust olete te hea saatejuht, siis miks te seda arvate?
Teile kas meeldib väga tülgastuda, või on teil teleka pult kadunud et kanalit vahetada. Ma arvan et kui ma teile ei meeldi, siis ma võin juhtida ükskõik millist saadet ükskõik millise kvaliteediga, aga teie olete ikka tülgastunud. Teate, tülgastuge terviseks.
EDEVUS JA ENESEKRIITIKA
Vaatan aeg-ajalt Aleksander Zukermanni saateid ja arvan, et see venekeelne juut on oma žanris parim tegija Eestis. Ja teie olete parim oma žanris. Kuid siiski. Kas olete mõelnud, et võiksite teha sellise nö “laia amplituudiga” saateid, st teistes riikides?
Ma oletan et mingil tasemel ikka hakkama saaksin. Asi on selles et tegelikult ei ole televisioon minu jaoks ei eriline kirg ega eriline väljakutse. Mulle meeldiks rohkem pigem kaamera taga tegutseda.
Kas teile on tuttav mõiste — enesekriitika?
Olen kuulnud. Ilmselt peaksin ka teile tutvustama.
Kui Te oleksite muinasjututegelane, siis kes? Miks Te just selle valisite?
Mulle meeldivad pisut sünged muinasjutud, eriti E.T.A.Hoffmanni loodud. E.A.Poe novellid on ka pigem allegoorilised muinasjutud. Tolkien on mulle ka lähedane, sest tema pole sisuliselt muud kui Wagneri ooperi ümberjutustus. Võimalik et ma tahaks olla keegi Kuningas Arthuri lugudest, Sir Galahad näiteks.
Millised autod teile meeldivad ja miks just need?
Mulle meeldivad eelkõige vanad, suured 30te ja 40te aastate limud. Kahjuks mul ei ole ühtegi sellist.
Mina tahaks hoopis küsida, millist muusikat Sa kuulad?
Ma kuulan eelkõige ennast. Ma tean et see tundub nagu ülim edevus, aga kui muusik pidevalt salvestab, siis ta lihtsalt peab kogu aeg seda kuulama, mis ta teeb. See ei tähenda absoluutselt et ma kaifin ja naudin oma toodangut. Vastupidi, ma kuulan murelikult, üritades leida vigu, mõeldes mida paremaks saab teha. Kui mul juhuslikult mingit poolikut projekti käsil ei ole, siis kuulan väga erinevaid asju — kergemat jazzi, ooperit, operetti, vanamuusikat, orelimuusikat.
Kas teie edevusel on ka mingid piirid?
Jah. Teie omal ilmselt seevastu mitte.
Kas on sul raske olla elus ise?
Siiamaani on õnnestunud. Kuna ma pole keegi teine olnud, ei oska võrrelda!
Kas teile on veel hingelähedasi ajastuid, kultuure või religioone kust ammutate inspiratsiooni? Peale 30-40 aastate?
Jah, mulle meeldivad kõikvõimalikud erinevad ajastud ja perioodid. Antiikmaailm, keskaeg, XIX sajand. Religioonides ma olen võib-olla kitsarinnaline, sest 14-aastaselt liitusin Rooma-Katoliku kirikuga ja sellest ajast ei ole muud otsinud. Ma ei vihka ühtegi teist religiooni, küll aga vihkan religioonitust. Ma ei saa aru inimestest, kes kujutavad ette et neil pole kirikut vaja ja nad „usuvad iseendasse“. Mis see tähendab? Sa võid kodutrepil ennast hommepäev surnuks kukkuda ja mitte mingist usust iseendasse ei ole kasu. Kirik on 2000 aastat tegelenud sellega et inimeste probleeme lahendada. Mina ei pea ennast nii ainukordseks et mul oleks mingid unikaalsed probleemid, miks ma siis peaks hakkama üksi jalgratast leiutama? Eestlane pöördub reeglina siis kirikusse, kui teda on tabanud mingi enneolematu lein või vapustus. Ja siis sageli ütleb, et sellest polnud mingit kasu. Aga kirik, see on nagu pank — kui sa sinna elu jooksul emotsionaalselt ei investeeri, siis pole sul ka mingit alust ühel hetkel sinna pöörduda ja nõuda endale vaimset tuge või jõudu. Kirik annab mulle suure enesekindluse, samas distsiplineerib mind kui ma kipun ülekäte minema. Filosoof Blaise Pascal ütles kunagi väga targalt: iga mõistusega inimene peaks uskuma kõrgemat jõudu, sest kui on kasvõi üks võimalus miljonist et tänu sellele saab su igavene hing päästetud, siis ütleb loogika, et sellest tuleb haarata.
Selline mitmekülgsus ja andekus näitab erilist energia kogumise oskust ja keskendumisvõimet. Teie reageerimisvõime ja saatejuhtimise oskus on hämmastavad. Lugesin Mercatori mitu aastat tagasi, väga hea raamat oli. Mis on teiste raamatute nimed ja kuidas neid saaks?
Tänan. Teised raamatud kannavad nime „Z, the Terminal Letter“ ning „Lux Gravis“. Need viimased kaks on ingliskeelsed. Usun et pöörduda tasub raamatupoodidesse!
Kas on mõni ala, millega veel tahaksite tegelda, aga seni pole aega või võimalust olnud?
Ma arvan et ma olen enamuse asju ära proovinud. Või noh, ma võiks ju tahta „proovida“ olla ajukirurg või olümpiavõitja, aga ega sellest head nahka tuleks.
Kunagi oli mul üks mõnus kassett: M. Sander ja Heli Vahing laulmas Valgre laule. Kahjuks kadus see nagu tina tuhka. Kas sama materjali on mingil moel võimalik saada või on ehk plaanis veel Valgre loomingut salvestada. Tundub, et tabate väga hästi Valgre ajastu stiili!
Oi ei, see kassett ilmus nii ammu et me enam ise ka ei mäleta seda! Lisaks ilmus ka „Modern Foxil“ Valgre muusikaga plaat. Eestis on palju teisi häid heliloojaid, kes on jäänud Valgre varju. Tahaksin hoopis Evald Vainu ja Boris Kõrveri muusikat propageerima hakata, aga inimesed ei võta vedu, sest neid teatakse vähem.
VÄIKESED MART-SANDERID
Kui tähtsaks peate projektide juures rahalist külge? Kas oleksite nõus kuhugi nt lastekodusse tasuta esinema tulema?
Olen esinenud kümnetel tasuta üritustel mis toovad sisse raha küll haiglatele, küll hooldekodudele. Paar tundi minu elust ei ole nii hinnaline et ma ei saaks ennast ilma rahata kodunt välja vedada.
Kas Teil koer on või mõni muu koduloom?
Olen elus mitu suurt koera üles kasvatanud, ja kasse ka. Esmakordselt ei ole uuel aastatuhandel minu korteris ühtegi looma. Tõsi, on üks suur ja väga delikaatne ämblik, kes öösiti mul üle seina kõnnib. Ma ei tea kuhu ta läheb.
Mida arvate neist lapsevanemaist, kes panevad oma pojakesele nimeks Mart-Sander?
Ma arvan et neid pole tegelikkuses olemas!
Mis te arvate, kas kunstnikud võtavadki teie muusikategemist tõsiselt ja muusikud omakorda maalimist?
Variante on mitmeid. Kunstnikul on kindlasti vahest hea klaveri taha istuda, aga ta ei pea selle nimel tundide kaupa harjutama. Mitmed head muusikud maalivad päris hästi, näiteks Siiri Sisask ja Pirjo Levandi. Ma ei tea, kas nad näiteks vabal ajal harjutavad hobuse joonistamist. Mina olen üritanud maalimist tõsiselt võtta. Olen hobust joonistanud, läbi vaadanud mitu DVD-kursust ja lugenud läbi palju õpikuid erinevate stiilide ja tehnikate kohta, mida varasemate aegade kunstnikud kasutasid. Maal on ikkagi mõeldud vaatajale, mitte minu mingite hämarate sisepingete väljenduseks.
Tahaksin teada teie arvamust tulevasest võidusambast.
Ma arvan et las tuleb sammas, ehkki ma ei ole kindel, kas äkki selliseid suuri rahasid mida iga linnaisa ja võim kulutab oma monumentide rajamisele, ei saaks kuidagi paremini ära kasutada.
Kas Teile meeldib rongiga sõita ja millal viimati sõitsite?
Jah, rongis on midagi väga romantilist. Viimati sõitsin Prantsusmaal marshruudil Cannes — Nizza ja pärast Gatwick Expressiga Londonis lennujaama. Tahaks kunagi ka Orient Expressiga sõita.
Kas te pole mõelnud vahel, et teeks ühte asja, aga selle eest hästi, sest korraga lihtsalt pole võimalik olla saatejuht, konferansjee, abipolitseinik, laulja, interpreet, helilooja, näitekirjanik, ajakirjanik, romaanikirjanik, maalija, tantsija, dirigent, näitleja, koomik, kloun?
Kuna selles listis on palju „ameteid“ mida ma kunagi pidanud ei ole ega pidada kavatse, tekib mulje et tegu on lihtsalt provokatsiooniga. Võib-olla tasuks konkreetsete näidete varal täpsustada, millised minu praegustest tegevusaladest langevad teie arvamuse kohaselt kategooriasse „halvasti“.
Mis on õnn — teie meelest ja teile?
Vabadus nendes piirides, mida ma õigeks pean.
Vaata kindlasti ka videoringkäiku Mart Sanderi Bel-Etage galeriis: siit
