ARVUSTUS | Mihkel Raua “Isa” on tüüpiline jõulueelne müügiraamat. Ning jah - ta on võrreldav Jesper Parvega, ent kumb on parem?

 (7)
Mihkel Raud, ISA raamatuesitlus
Mihkel Raud, ISA raamatuesitlusFoto: Ilmar Saabas

Jõulud lähenevad ja raamatulettidele potsatab siis ikka vähemalt üks Jesper Parve, üks Vahur Kersna ja üks Mihkel Raud. Võimalik, et neile pakuvad vaheldust veel mõne kuulsuse spetsiaalselt jõulumüügiks disainitud teosed - raamatud, mida hakatakse ostma kingituseks, sest parim kink on ju õnneks ikka veel raamat. Ilukirjanduslikku elamust on sihukesest raharaamatust imelik loota, aga kas mõni neist on ka väheke parem kui teine?

Mihkel Raua nimi ei vaja tutvustamist ja täiesti asjatult seostatakse teda igas issanda leheloos Raudade kirjandusdünastiaga - no seda võib muidugi teha, aga kuulsaks sai Mihkel Raud ikka omal käel ja sootuks teiste asjadega. Mina teadsin teda kõigepealt bändist Mr. Lawrence, siis ehk kuskilt raadiost ja superstaarisaatest ja siis millalgi lugesin läbi ka tema “Musta pori näkku”. Et ta on pärit kuulsast kirjanikedünastiast, teadvustasin alles millalgi “Musta pori…” lugemise ajal. Tunnistan, et tema järgmisi raamatuid ei ole ma lugenud ja mul pole õrna aimugi, millest ta neis jutustab. Üks neist paistab olevat eneseabiraamat ja teine naljaraamat, klassikalised jõulumüügiraamatud igatahes mõlemad.

Iseenesest pole jõulueelses müügiraamatus midagi halba. Jõulueelsed kuud on meie kesisel raamatuturul vähemalt mingigi kerget elavnemist meenutav periood. Miks ma peaks olema tige, kui keegi kirjutab ropsuga valmis juba eos populaarsusele ehk laiale massile apelleeriva teose, see müübki mühinal ja inimene saab vähemalt mõned kuud rahulikumalt hingata?

Müügiedule pretendeerimine tähendab, et pead ühe soojaga meeldima võimalikult paljudele erinevate huvide ja ootustega inimestele. Pead tabama nende ühisosa. Pead kirjutama sihukese raamatu, mille juures sugulasele kinki otsiv inimene seisataks ja mõtleks, et ahhaa, see on nii üldine ja igaühte puudutav, et säherduse kingiga ei saa vast puusse panna. Reeglina tähendab see kirjanikule parnassilt alla ronimist. Vähemalt midagi pead sa endas taandama, isiklikust loomingulisest ambitsioonist loobuma. Nii et ma ei oota kunagi liiga palju, kui mulle mõni jõulu-teos kätte satub. Proovin ka autori vastu armastusväärne ja andestav olla. Raha meeldib igale inimesele ja selle tõmme on vastupandamatu, nii et kurat teab, mis ma ise järgmisteks jõuludeks kokku käkerdan. Mihkel Raua “Isa” tundub rohkem praktilise käsiraamatu kui elulooraamatuna, sügavaid sisekaemusi seal eriti palju ei ole ja ausalt öeldes pole see ka ülearu isiklik.

Miks Mihkel on nagu Jesper

“Äkki ma olen ka nagu Jesper?” uuris Mihkel, kui põgusalt tema raamatust rääkisime. Eks ma ole Jesper Parve ihuarvustajana juba piisavalt tuntust kogunud (kuna kriitikud sellist kraami tavaliselt ei puutu, polevat nende tase). No tõsi, mõnes mõttes ehk tõesti. Alfaisase vaibi kumab Mihkli “Isast” küll ja selle poolest meenutab see ürgmeespoeg Jesperi “Mees 2”, mis ka just isarollile keskendub. Loodan, et ma valesti ei mäleta, aga ehk suutis ka härra Raud oma teoses kord või paar mehele kui karja juhile vihjata? Ma pole kindel, et kogu see jesperlik macho'likkus on kurikuulus sarkasm, mille eest Mihkel Raud igaks juhuks oma lugejat juba eessõnas hoiatab. Hoiatusega on ta paraku õigel teel - staažika arvamuslugude autorina olen lugematuid kordi kogenud, kui kuramuse sirgjooneline on keskmine lugeja. Eneseiroonia on üllas omadus, aga meedias töötades tuleb sellest kahjuks loobuda.

Üldjoontes on “Isa” käsiraamat lapsevanematele. Kes on elus mõne tite saanud, võib end kõigis neis lugudes ja soovitustes ära tunda, aga kes pole iial sihukese asjaga iial kokku puutunud, saab kenasti targemaks. Kardetavasti on varsti kõik sünnitusmajade palatid isiklikke vinüülimängijaid, lauajalgpalli ja kurat teab veel mida kaasa vedanud isadest ja nende kodinatest pungil ning koridorides heljub sigarillode kimumisest paks suits nagu saatana ballil. Kui sarkasm kõrvale jätta, on päriselt kasulikku ilmselt tõesti palju. Tõsi, naised on vajaliku info sünnituse, lapsevanema varustuse, tite korralikult tuduma õpetamise, jonnihoogude taltsutamise ja üleüldse lapsekasvatust puudutava praktilise infoga detailselt kurssi viidud, sest iga normaalne sünnitama valmistuv naine loeb innukalt Malluka blogi. Seega on Mihkli raamat mõeldud meestele. Selle võiks oma mehele osta ja kinkida naine, kes on ahastuses, et tähtaeg läheneb, aga tulevane isa ei taha ikka veel Malluka blogist midagi teada.

Miks on Mihkel veel nagu Jesper ja mis on minu põhiline etteheide - no mida paganat sa kamandad ja üldistad? Kuigi autor on teost promonud kui isiklikul kogemusel põhinevat, kipuvad isiklikud lood pigem näited olema, millelt libisetakse kiiresti õpetamisele stiilis “nagu lastega peredes tavaliselt on…”. Minu meelest on liiga rohke ja laia kaarega üldistamine raamatu suurim puudujääk. Räägi endast ja oma perest, sest ega sa millestki ega kellestki muust nagunii miskit tea. Too näiteid oma elust, kirjelda, mida sina siis tegid ja kuidas sellest või teisest jamast välja tulid. Hoidu lausetest “nagu kõik mehed” või “naised üldiselt” ja “sina tee ka nii”. (Kui sa mind ei usu, loe see lõik veel kord läbi ja mõtle järele, kuidas sulle meeldib, et ma sinuga säherdusel ninatargalt käsutaval toonil suhtlen.)

Miks Mihkel ei ole nagu Jesper

Ma siiski ei võrdleks Mihkel Raua raamatut väga palju Jesper Parve raamatuga, sest ühes on palju elutervet huumorit, aga teises pole seda peaaegu üldse. Isand Parve tundub end hirmus tõsiselt võtvat, mis läheb karjuvasse vastuollu sõnumiga, mida ta end promodes söögi alla ja peale kuulutab: ta polevat mingi guru, ei teadvat suurt midagi ega pretendeerivat millelegi. Jesper õpetab enda sõnul “mehi olema rohkem mees” ja “naisi olema rohkem naine”, nagu iga puu võiks olla veel rohkem puust, vesi veel vedelam, lumi veel lumisem jne. Aga mis see minu asi - ega Jesper ju minult raha ära võtta ürita ja eks igaüks ise tea, kui palju tal mingist tarkusest tolku on.

Mihkel Raua raamatus on praktilist palju rohkem ja seal puuduvad pikad paatoslikud heietamised, kuidas ürgajal asjad käisid, teekond, võitlus ja muu suureliselt kõlav sisutühi jamps. Huumorimeele olemasolu, intelligentse inimese sõnakasutus ja lauseehitus (mida ei anna isegi sihiliku robustsusega varjata - mis kah minu meelest täiesti ülearune, tõelise mehe mehisust usutakse rämedustetagi) eristavad Mihkel Rauda Jesper Parvest ja loodetavasti ka ühe lugejat teise omast. Ma õieti loodan, et Mihklil on lugejaid palju rohkem.

Raamatu lõpp läheb veidi lappama, autor hakkaks justkui väsima ja otsima, millest võiks veel kirjutada, et kaanehinna jaoks kohane tähemärkide arv täis saada. No ei ole vaja puudutada lapse surma teemat, kui sul endal ei ole laps ära surnud. Räägi endast, ainult endast, teistest ei tea sa midagi, usu, isegi siis mitte, kui arvad, et tead. Muidu kaotad veenvuse. Samamoodi kipuvad mõjuma vihjed teistele eneseabigurudele, keda Mihkel Raud tsiteerib näiteks laste une teema puhul. Mul ei ole vahet, kust su info pärineb ja abi poleks sellest mul ju nagunii, kui sa ise poleks kasu saanud - kirjeldagi ainult oma kogemust ja mis räägi, mis sa tegid, mitte ära näita välja, et sa kõrvalist abi said. See mõjub väheke autori enesesabotaažina.

Kuulsuse kirjutatud raamatust ootab lugeja ka parajat kogust klatšimaterjali, aga Mihkli ja tema abikaasa Liina lahusolekust ei saa sealt rohkem teada kui Kroonikast. Seda ärge lootke. (Ja kui ma tundun võrreldes Jesperi raamatuga tema oma vastu liiga leebe, siis katsuge ise adekvaatselt kirjutada, kui süda on parajasti purunenud ja hinges agoonia.) Põhiline aga, et kuigi Mihkel väidab, et on halb isa, õieti korrutab seda lausa närvesöövalt, ei jää ridadelt ega nende vahelt küll mingit muud muljet kui suur armastus ja hoolimine. Selle raamatu põhjal on Mihkel Raud väga hea ja pühendunud isa, lapsed ja (õnneks taasleitud) abikaasa võivad uhked olla.