«Küsisin Londonis, miks seal eestlasi üldse näha pole. Lätlased ja leedulased vastasid – aga neil on seal Eestis parem elu,» kiidab meid Aserbaidžaani eurodueti naispool Nigar.
Käes on mainädal, mis läheb Eurovisiooni tähe all. Eesti «Rockefeller Street» astub võistlustulle neljapäeval. Homme aga stardib esimene poolfinaal, kus ka tükike eesti kätt sees. Videoklipi Aserbaidžaani võistluslaulule «Running Scared» tegi meie rahvusvaheline telemees Tarmo Krimm. Enne Düsseldorfi jõudis aseri duo Tallinna väisata. Ja mägirahva esinduslaul kerib nüüd menukalt ka Eesti raadiojaamades. Seda paslikumalt, et lauluautorid on need samad rootslased, kellelt pärines ka aserite eelmine laul, Oslos viiendaks tulnud «Drip Drop».
Sama palju kui Eurovisioonil võistlevaid maid (tänavu 43 riiki) on ka esinduslaulu valimise mudeleid. Aserbaidžaan osaleb küll alles neljandat aastat, aga hoiab algusest peale kohta esikümnes. Neil on taskus kõva kaheksas, kolmas ja viies koht! Kaukaasia naftamaa on Euroopa lauluspordi alal toimiva eduvalemini jõudnud.
Kuidas see neil Bakuus käib?
Euroopale söödava duonime Ell & Nikki taga on Bakuu diplomaatiatudeng Eldar (21) ja Londonis koduperenaise ametit pidav Nigar (30). Meie kohtumine Tallinnas algab kahtleva kompamisega, nagu ikka kahe endise liidu rahva vahel. Küsimus on, kas rääkida vene või inglise keelt. «Po russki ili in ingliš?» küsib Nigar. Kummardame jupp aega nagu kolm jaapanlast, enne kui lepime, et saame mõlemas keeles hakkama.
Eldar ja Nigar ei salga, et nad mõlemad olid veel paar kuud tagasi kodumaal tundmatud. Nimelt on Bakuu televisioon sidunud eurolaulu otsingud superstaarisaate formaadiga. Esmalt valitakse kogu rahva pilgu all esitajat, seejärel sobitatakse neile õige laul. Tänavu pääses teleekraanile võistlema 77 tähehakatist. Seitse nädalat sõeluti nende häält ja artistlikkust eri žanride voorudes: aseri laul, eurolaul, maailmahitt… Rahva ja žürii arvamust liites jäi sõelale viis paremat. Lõpuks leiti, et kaks parimat, Nigar ja Eldar, klapivad hästi duetiks.
Bakuu televisioon laulu autoritele rahvuspiire ei sea. Laekunud 70 hulgas oli palu nii kreeklastelt kui ka türklastelt ja albaanlastelt. Aseri žürii istus uuesti kokku – kuulas, valis. Otsustati mullu eduka rootsi autoritetiimi kasuks. Sellesse laulu armus duett ise esimesest silmapilgust. Nigar kiidab, et «Running Scared» on naiivsevõitu, aga puhas armastuslaul.
«Kardame kaotada enda kõrvalt kallist inimest,» tõlgib sõnumit Eldar. Pelg pole neile endilegi võõras. Nigar ütleb: «Kardan elus kõige rohkem, kui lähedalt kaob mõni pereliige. Kolisin küll juba kuus aastat tagasi oma mehe juurde Londonisse, aga oma Bakuu perega olen väga lähedane.»
Eldar lisab: «Mina kardan väga pettumusi. Ja petetud saada. Ühe olulise inimese ma kaotasin. Aasta tagasi läksin oma tüdrukust lahku. Me tahtsime väga koos elama hakata, aga teatud asjaoludel – lihtsalt ei sobinud…»
Võib arvata, et aserid on kohaga esikümnes juba harjunud ega lepi enam vähemaga. «See kõik on meile nii uus ja põnev,» naeravad elevil noored. Hirmu oma rahvale pettumust valmistada nad esialgu ei tunne: «Praegu sõltub ju kõik meist endist!»
Pealegi saab Nigar ju vaikselt tagasi koju Londonisse haihtuda. «Küll aserid su sealt üles leiavad!» lõkerdab Eldar.
Teineteise olemasolust nad enne Aseri Laulu ei teadnud.
«Mina olin ju aastaid Londonis,» kordab üks. Teine noogutab: «Me kumbki polnud ju enne kübetki tähed. Lihtsalt inimesed rahva hulgast. Registreerisime end sellele võistlusele, and that’s all!»
Aga. Poiss tunnistab, et temale jäi Nigar silma telekast juba esimesi eelsõelumisi näidanud saatest: «Vaatasin – oh my god, ta ei näe üldse aseri tüdruku moodi välja, temas on midagi teistsugust! Blond, ja kuidagi erilise silmavaatega.»
Nigar naerab. Ja demonstreerib, kuidas ta pisut kõõrdi vaatab. «Vaata, vaata!» kilkab Eldar.
Lava taga said nad jutu peale, ja väikestviisi sõbraks. Nii et siis, kui konkurentsi oli jäänud viimased viis, olid juba nende kahe sõbrad rõõmsalt üheks pereks saanud. Ja seda märkas ka žürii.
{poolik}
Meil Soome, neil Türgi
Aastaid piiluti Aserbaidžaanis eurolauluvõistlust Türgi televisioonist. «Keeled on meil sarnased, saame õppimatagi teineteisest aru.» Nigar ja Eldar on nii palju noored, et nende esimene mälestus Eurovisioonist pärineb sellest ajast, kui venelased osalema hakkasid ja seda ka Kesktelevisioonist liiduvabariikidesse näitasid. Mõlema esimeseks ja unustamatuks Eurovisiooni-muljeks on Also. Lauljatar, kes võitis Stockholmis 2000. aastal Venemaale hõbemedali. «Also oli amazing!» õhkab Nikar. «Tundsin, et tahan niisamuti esindada oma maad Aserbaidžaani. Aga siis juhtus nii, et abiellusin Londonisse. Sündis kaks last ja… Aga Eurovisioon oli mu suurim unistus aastast 2000.»
Eldar noogutab: «Mul sama. Mäletan, kuidas me Bakuus perega kodus vaatasime seda eurolauluvõistlust – kus see toimub, ma tahan ka osaleda?! Lapsena vaatasin-imetlesin ma Alsot nii nagu Whitney Houstonit, Celine Dioni.»
Eldar naerab, et veel hiljuti harrastas ta üksi kodus peegli ees laulmist, juuksehari mikrofoniks pihus. Nigar lisab, et tema harjutas, föön pihus. Abikaasa tööl olles, kodus Londonis magamistoas. «Voodilaval, rõõmuks lastele.» Ja publik oli tänulik – tema vanem tütar on viiene, noorem kolme ja pooleaastane. Pereisa ajab Londonis ehitusäri. «Ta on seal sündinud. Ta vanemad kolisid Küprose Türgi-poolelt sinna juba 1960ndatel.»
Eldar kostab selle peale, et tema on lihtsalt Bakuu Slaavi Ülikooli diplomaatia eriala magistriõppe tudeng. Nigar jõudis enne Londonit õppida Bakuus ülikoolis majandust.
Nende lemmikmaad Eurovisioonilt on aastast aastasse olnud Rootsi, Iisrael, ja Türgi. Eldar kiidab nimeliselt rootsi diivasid: Carola, Charlotte. Ja kiidab eesti laulu «Rändajad», selle pealkirja sõnaselgelt välja hääldades. Nende mullune eelkäija, «Drip Dropi» Safura aga töötabki juba Rootsis. «Kohtusime temaga Bakuus meie finaalis. Ääretult tore Ja sõbralik tüdruk!»
Diplomaat slaavi ja aseri vere vahel
Eldaris voolab isa poolt näitlejaverd. Tema vanaema oli aseri teatri- ja filminäitlejanna ning vanaisa filmirežissöör. Stalini terrori aastal 1937 ta hukati. Slaavi ülikoolis diplomaatiat õppiv Eldar näib olevat sellega leppinud. «It doesn’t matter. Tema on seal kusagil üleval ja usun, et minu valikute ja tegemistega rahul. Aserbaidžaani puhul on huvitav just see, et oleme islamimaa, samas slaavi mõjuga. Aga, parem ärme räägi poliitikast!»
Tarmo Krimmi nime peale lööb mõlemal nägu laialt särama.
Eldar: «He is great!»
Niki: «So sweet, so nice guy!» Noored kiidavad üksteise võidu, kuidas Tarmo siin võtteplatsil igal sammul nende eest isalikult hoolitses. «Need kaks päeva oli ilm väga tuuline. Meie mängisime aga suurt suve õhukestes riietes. Tarmo käis ja küsis meilt igal sammul, kas kõik on ikka okei. Ja kuidas meie selle või teise võttega rahul oleme. «Aga võtame veel ühe korra!» Ja võtsime, ja siis veel ühe korra,» räägivad eurolauljad. Ühesõnaga, aserid on Tarmost vaimustatud kui põhjalikust eesti poisist.
Noored reedavad, et nende videoklippi sobinud mägimaastik leiti tegelikult Krim-mi poolsaarelt. «Muidugi, Krimmiga Krimmis! Seda enam, et see oli Tarmole tema elu esimene videoklipp lavastada!»
Vaatamata tuulisele ilmale Eesti produtsent-režissöör oma hoolealustele napsu ei eraldanud. «Laulsime ju armastusest, ja olnuks imelik, kui meil olnuks silmad kaadris pahupidi,» naerab Eldar.
Miks puuduvad Londonist eestlased?!
Eestlasi on Eldar varemgi kohanud. Bakuus ülikoolis õpib üks Eesti diplomaadi poeg. Ja üks Eestis sündinud aseri tüdruk, kes oli talle oma fotoalbumist Tallinna pilte näidanud. «Ta ajas mulle isu peale. Ja näed, tänu Eurovisioonile olengi siin ja näen ka Tallinna!»
Nigarile oli ainus seos Eestiga teadmine, et Tallinnas filmiti vene «Kolm musketäri». See, et Anne Veski on eestlanna, on mõlemale üllatus. «Me teadsime, et ta on lihtsalt Pribaltikast, ega mõelnud konkreetsemalt…» Ja mõlemad osutuvad liiga nooreks, et mäletada eestlast Urmas Otti.
«Huvitav, et ma pole Londonis veel kohanud ühtegi eestlast,» ütleb Nigar. «Leedulasi ja lätlasi küll. Ja kui ma neilt küsisin, siis nemad ütlesid: «Neil on seal Eestis elu parem kui Londonis.»»
Nüüd on nad loetud tunnid, ja magamata silmadega, Tallinna näinud. «Oh my god,» õhkab Nigar, «kahju, et ainult üks päev! Esimene asi, mis ma Tallinnas märkasin – mamma mia, kui palju on teil siin parkimiskohti! Londonis tuleb vähemalt pool tundi ringi sõita, enne kui ühe vaba platsi leiad!» Ja londonlanna kiidab meid veel: «Ilusaid puhtaid Euroopa linnu olen ma näinud teisigi, aga teil, eestlastel, siin Tallinnas on igal sammul õhus tunda head huumorimeelt!»
Mõlemad kahetsevad, et Tallinna vahepeatus Peterburi ja Kiievi vahel jäi nii lühikeseks. Magamata öid trotsides püüavad nad silmi lahti hoida.
«Tahame kindlasti siia tagasi tulla. Ja tulge teie kindlasti Bakuusse,» pakuvad nad lõuna külalislahkusega.
