Oscar Wilde’i pistsid britid vangi moraalituse pärast. Kongis see mees surigi. Sada kümme aastat hiljem istus Boy George (48) trellide taga oma aja ära. Õnnelikult tagasi väljas, on 1980ndate esiandrogüün sedavõrd tegus, et käis nüüd isegi ära Tallinnas plaate keerutamas.

Ikka tänu Soome televisioonile nägime meiegi 1980ndate algupoole ilmaimet - Karma Chameleoni. Eriskummalist loveboatil tantsisklevat, kübara alt rippuvate patsidega Katuse- Karlssoni moodi poissi. Bändi pealkiri oli Culture Club. Kolm kümnendit hiljem jõudis seegi täht Maarjamaale, ööklubisse Vabank. Kübar endiselt viltu peas, kuid ilma patsideta. Välimuselt, aga ka jutumaneerilt palju mehem, kui videotest saadud ettekujutuse järgi oleks oodanud.
Nii nagu mehine oli ka tema viimane võimsaim skandaal paljudest. Tellinud oma Londoni luksuskorterisse norra päritolu 29aastase eskortpoisi Carlseni, läinud Boy George järgmisel päeval poodi piima ostma. Tagasi tulles kahtlustas täht noorukit tema privaatpiltide varastamises arvutist. Karistuseks aheldas Boy George narkovennast Carlseni käeraudadega radiaatori külge ja vemmeldas teda raudkettidega mehe moodi. Selle eest varem narkootikumide omamise eest Briti politsei püsikunde olnud mees lõpuks trellide taha pistetigi.
 
Kellelt said julgustust just androgüünistiilist oma kaubamärk teha?
Eks lõpuks otsustab igaüks ikka ise: mis on sulle hea ja mida sa teed. Aga glam rock oli siis ju nii tohutult võimas...! Aasta võis olla 1972, kui ma nägin laval David Bowie't. Mina olin 12. Imestan, et mind nii noorelt sinna üldse lubati! Aga too õhtu oli mulle tõesti suur äratundmishetk. Minu muusika! Tee, mida ma ka minna tahan! Ma oli noor, olin gei, elasin äärelinnas. Mul oli probleeme, et sobituda. Ja ühtäkki seisis laval mu ees mees, kes vastas minu arusaamistele. Elu, mida tema elas, tundus nii erutav ja põnev!
#end#
Oled hiljem sellest David Bowie'le rääkinud? Mis tema ütles? «Tubli poiss!»?
Muidugi oleme hiljem kohtunud... Aga kui oled veel poisike, on muusikal, sel kõigel hoopis teine mõju. Kui selline kuulsus tuleb korraga su linna, on see suurim, mis olla saab! Kui kohtad hiljem igal sammul enda ümber kuulsusi, pole see enam nii erutav. Kahju, aga see on tõsi.
Siis tahtsin ma, maksku mis maksab, olla nagu David Bowie! Samu pööraseid riideid. Poodidest otsisin platvormsaapaid, nagu tema kandis. Muidugi oli aastaid hiljem eriline tunne kohtuda lõpuks näost näkku inimesega, kes on sulle nii tohutult mõju avaldanud. Imelik oli... Oi, issand, ja see ongi nüüd David Bowie, minu vastas! Ja ta oligi, päriselt ka - väga tark, vaimukas, meeldiv. Ma ei oskagi meie esimest jutuajamist konkreetsemalt meenutada.
 
Androgüünne artist oli siis midagi sensatsioonilist. Nüüd on saanud see vaat et peavooluks. Kes tänastest tähtedest on niitnud sind oma seksuaalsusega?
Ma ei oskagi kedagi hoobilt nimetada... Muidugi on meeldiv kuulda, kui öeldakse, et ma olen moeikoon. Kuigi tegeli- kult - kõik mu riided on odavad, paljud olen teinud endale ise. Kõige kallihinnalisemad ongi mu mütsid - ainsad tippdisaineritöö elemendid minu garderoobis. Ma ei osta kokku asju, kingi-kotte, mis maksavad debiilselt palju. Ma ei kanna kunagi suurte firmamärkidega rõivaid. Nii et kui sul pole pistmist mingite moetrendidega, just siis loodki sa oma moe.
 
Aga ikkagi, keda tänastest artistidest kiidaksid?
Mulle on alati meeldinud, kui inimesed huvitavalt riietuvad. Popmuusikas on see tähtis. Muidugi, ennekõike loeb muusika. Aga kui sul on lahe muusika, on sul ka õigus «pikendusele» - riietuda ebatavaliselt.
Ma ei saa öelda, et viimasel ajal oleks keegi võtnud mind sõnatuks. Elu jooksul olen ma näinud nii paju inimesi, kes mulle muljet avaldasid. (Naerab.) Just. Olles näinud kaheteistkümneselt David Bowie't, ei raba mind enam millegagi!
No näiteks Lady Gaga. Ta on fantastiline. Minu jaoks ei midagi uut. Harukordne tänastele neljateistkümnestele. Nii tuleb artiste vaadata-hinnata. Aga ei tasu olla küüniline: «Oh, mina olen seda kõike juba ammu näinud!» Mu oma väike nõbugi on Lady Gagast pöördes - tahab samu riideid, kingi, juuksevärvi.
Käisin ära Lady Gaga Londoni kontserdil. Parim hetk oli see, kui ta istus hetkeks vaikselt klaveri taha. Siis samastusin hetkeks temaga. Tühiasi, mismoodi ma end riidesse panen, aga - kas ma suudan publikut hetkeski hingest ja südamest puudutada?! Kogu see suur show on muidu ju tavaline nagu mis tahes Broadway muusikal.
 
Kaks Briti 1980ndate poissi - Boy George versus George Michael? Jõudsite tippu ühel ajal. Hiljem olete toitnud maailma meediat kordamööda seksi- ja narkoskandaalidega...
Juhus, et tulime ühel ajal. Algusest peale väga erinevad inimesed. Oleme siin-seal kokku sattunud. Pole lähedased, ammugi mitte sõbrad. Ei mingeid omavahelisi maid jagada. Aga ma pole isegi aru saanud, mis mees ta õieti on. Näeb teistsugune välja, mõtleb teistmoodi. Ei oska tema eest rääkida. Küsige tema käest.
 
No aga näiteks - teie peamine erinevus?
Vaatasin teda algusest peale kui meest, kes hoiab end täielikult kontrolli all. Mina olin, vastupidi, hullult spontaanne. George Michael elas kaua, nagu tegi oma muusikatki perfektselt nagu kirurg. Ja nüüd hiljem on siis juhtunud, et tema elu on väljunud kontrolli alt. Mina olen liikunud vastupidi - valitsen oma elu nüüd täielikult. Nüüd olen mina mõistlik ja tema mitte. Või tegelikult, ega ma ei teagi, kus George Michael oma eluga praegu üldse on...
 
Pärast teid tuli peale Pet Shop Boys. Britilikult mõistlikult, skandaalideta - igal aastal on neil väljas uus, «kirurglikult» tehtud plaat...
Nendega olen ma sõber. Paar nädalat tagasigi esinesime Londonis koos. Mäletan, kui nad tulid mu esimesele kontserdile. Ja produtseerisid siis mu ühe kaunima singli «The Crying Game» (1992 - toim.).
 
«Everything I Own» oli sinu bändi Culture Club lagunedes su esimene ning võimsaim soolohitt. Aasta oli 1987. Mis kuulub sulle aastal 2010?
Terve mõistus. Nii ongi. Kaks aastat ja kaks kuud kaine ja puhas - ei joo, ei tee narkotsi.
Sõltlasena ei saanud ma ka ise aru, kuidas suund kaob, ja kaobki käest. Nüüd, puhtana, näen kõrvalt, kuidas narkootikumid ei tee ühtegi inimest õnnelikuks. Eriti kokaiin... Nad higistavad, tõmblevad, on närvilised ja õnnetud. Imestan: kas ma olin tõesti samasugune! Miks ma seda tegin! Olin ma peast napakas!
Häbelik äärelinnapoiss, vajasid «ekstra» toonust, et olla supertäht...?
Iga normaalne inimene on mingitel hetkedel häbelik. Pigem olen sündinud sõltlane. Pean olema kõiksugu keemiliste ainetega enda ümber ettevaatlik. Olin hiljuti seltskonnas, kus kõik tõmbasid. Tegin hea näo pähe: «Okei, teie tehke, mina enam ei tee.» Sest see viimane kordki, kui mul sellest jälle suuri probleeme tuli, mõtlesin ma - «no ma tõmban teiega koos ka korra ninaga» - ja nii see otsast peale jälle läks.
 
Oled bilanssi teinud - mida oled oma metsiku mineviku tõttu kaotanud, mida võitnud?
Aega kaotasin. Sõltlasena lükkad ju kõike edasi. Teed ja teed midagi, samas ei saa midagi tehtud. Hirmuäratavalt üllatav, kui palju ma olen nüüd kahe lühikese aastaga ära teinud! Ma ei räägi edukusest karjääris - it's been always there, tööpakkumistest pole mul puudust olnud. Mis tähtsam - mu isikliku elu kvaliteet, pereseis, sõbrad... Ma olen jälle õnnelik!
 
Peab see paika: mida kuulsamaks saad, seda üksildasemana end tunned, olgu või East-Londoni luksuskorteris?
Kõik inimesed on üksikud. See on müüt, et kuulsana seda rohkem. Vahe on selles, et paljud inimesed teevad lollusi ja sigadusi, aga ainult kuulsuste omad on avalikult kõigi hammaste vahel.
Kaks aastat tagasi ütlesin ma endale: pea nüüd kinni, poiss, ma ei pea olema õnnetu! Miks ma teen neid lollusi, kui mul tegelikult on kõik olemas, et elada superelu. Ma saan teha seda, mida ma armastan, ja mulle makstakse selle eest. Olin enda meelest algusest peale väga spirituaalne. Aga kuni sa mõtled ainult, et tead, ega praktiseeri neid teadmisi elus, pole sellest tolku.
 
Sinu tõelised sõbrad?
See aeg, mis ma nüüd kinni istusin, viis mind kokku paljude fantastiliste inimestega. Mulle kirjutasid vanglasse need, keda ma enne õieti ei tundnudki. Näites Stephen Fry. Väga austatud ja mitmekülgne inimene. Ta on gei, ja samamoodi ise kunagi vanglas istunud. (Briti näitleja, lavastaja, saatejuht ja (aja)kirjanik. Eesti publikule tuntud kui nimikangelane Oscar filmist «Wilde», 1997.) Või siis Holly Johnson... (Sünninimega William Johnson - Briti näitleja ja kirjanik, eestlastele tuntud kui solist 1980ndate bändist Frankie Goes to Hollywood.)
Palju eriskummalisi inimesi lisandus ühtäkki mu ellu. Samas kui paljusid neid, kes mu elus enne olid, ma ei nimetaks enam sõpradeks. Mitte et ma enam nendega ei helistaks, väljas lobisemas ei käiks. Okei, nad on «sõbrad», aga ma ei helistaks enam neile, kui ma jälle uppuma hakkan. Ühesõnaga, hakkasin inimesi enda ümber nägema-hindama teise pilguga. See oli hea tunne ja avastus! Et elu kohtlebki sind lihtsalt nii, nagu sina elu. Kui oled enesega rahujalal, koonduvad su ümber ka samaväärsed inimesed. Ja vastupidi. Narkohull, kes kõik asjad endas persse keerab, tõmbabki enda ligi ainult samasugust kaost. Inglise keeles on ilus ütlemine: Tragedy always loves a hostage. (Tragöödia tõmbab ligi neid, kes pantvangiks sündinud.)
Do You Really Want To Hurt Me... See on kolmkümmend aastat olnud su leivanumber. Kes on sulle elu jooksul enim haiget teinud?
Mu süda on olnud murtud nii palju kordi. Ja küll seda juhtub veelgi. Aga ma ei määratleks oma elu valu järgi. Kui armastad, on alati risk, et su süda murtakse. See on osa mängust.
Keegi rääkis mulle just ilusa loo oma emast vanadekodus. Üle kaheksakümnene armus seal noorde meessanitari. Lõpuks saatis naine seal korda lollusi, nii et see mees oli ta peale väga vihane. Kurb lugu... Aga samas, kui mõelda, et see vana naine oli kuus viimast kuud oma elust armunud, siis oli ta maailma õnnelikem inimene! Mõtlen, et kui mina suudaks kaheksakümneselt veel nii tunda. Kirge, armastada...
 
Kirjutatud on, et Culture Clubi parimad palad sündisid sinu palangust bändi trummari Jon Mossiga. Ja et bänd läks lõpuks laiali teie vihaste tülide pärast?
Muidugi, Culture Clubi parimad laulud kirjutasin ma oma tollasest elust... Aga bändi lagunemine ei käinud nii üheselt. See on sama hea, kui öelda, et Yoko Ono lõhkus biitlid. Biitlid oleks nagunii lahku läinud, Yoko sattus sinna vahele lihtsalt kiirendavaks katalüsaatoriks. Muidugi ei aidanud minu ja Joni tülid kaasa bändi kokkujäämisele. Aga suurem probleem oli, et kuulsus lõi meile kõigile neljale pähe. Sai meile tähtsamaks kui bänd ja töö. Raiskasime aega kuulus-olemisele ning tegime aina vähem laule, järjest kehvemaid plaate. Tüüpiline.
 
Kuidas Jonil praegu läheb? Sai temast pärast sind taas õnnelik heteropereisa?
Jah, ta on jälle abielumees, tal on lapsed. Aga saame õnneks väga hästi läbi. Nagu see armastusega parimal juhul ikka läheb: ühel ajal on su süda täiega murtud ning järgmisel imestad ise ka, mida lolli mu peas ometi toimus. Love is fleeting and transient. (Armastus voolab kiiresti läbi ja mööda. - M.K.) Armastus ei seisa alati ühesugusena. Ma armastan Joni, aga ma ei ole temasse enam armunud. Täna ma ei taha temaga enam magada, aga ma armastan teda. Ta on minu sõber. Ja see on hea tunne, kui ma saan nii öelda - ta on mu sõber.
Nii et suudame temaga nüüd täiesti tsiviliseeritult suhelda. Saame kohvitamas käia. Ma ei taha teda nutma ajada. Ega talle kätte maksta selle eest, mis ta mulle tegi.
Me teeme kindlasti veel koos tööd. Aastal 2012 - siis saab Culture Clubil täis 30 aastat!
 
Oma elu metsikud 1980ndad vormisid sa muusikaliks «Taboo»...
Tegelikult rääkis see muusikal inimestest, kes mõjutasid-vormisid enne Culture Clubi mind. Moedisainerite, stilistide, DJ-de, muusikute põlvkond, kes tegid minust minu. Sest ma olin ju kõigest lihtne poiss äärelinnast, kes imetles nende glamuuri ning unistas samasugusest vapustavast boheemlaste elust... Tahtsin nende moodi olla, kes saavutasid, määrasid tollal palju. Mõned neist on veel tänaseni tegevad.
Pealkirja «Taboo» panin tollase kuumima ööklubi järgi. See oli tollal Londoni kõige popim koht. Oma kaks-kolm aastat - palace of mayhem! Midagi eksperimentaalset, väga keelatut ja erutavat.
 
On's aastaks 2010 veel tabusid, millest lavale sensatsiooni tekitada?
Muidugi! Elame maailmas, mis ainult teeskleb tolerantsust. See ei ole vähem homofoobne. Lihtsalt geirahvas on kasvanud julgemaks. Sama on rassiliste eelarvamustega. Afroameeriklased on häälekamad seisma oma õiguste eest. Miski pole veel pidurdanud endast erinevate inimeste vihkamist. Ainult meie hirm kohata vastuseisu on vähenenud. Nad ei taha sind enam lausa maa pealt hävitada.
Samas, avalikkusele tuntud homoseksuaalina pean ma oma «probleemiga» elama iga päev. Lennujaamades, restoranides - mul puudub mugavustsoon. Erinevalt heterotest. Kõigil on minu seksuaalsusega asja. (Naerab.) See on nagu usulahk. Kui oled end sidunud, pead selle eest seisma ja võitlema.
 
Praegu Londoni kuumim klubi?
Polegi märkimisväärselt ühte ja head. Mingi veider üleminekuperiood. Ei ole põnev. Nagu midagi ei toimu. Näen, kuidas tänased klubikutid (clubkids) ühest klubist teise sibavad. Käisin ka paar nädalat tagasi ühes, seal sätendas-sädeles neid terve hunnik. Väga ilusad, pikkade juustega. Nägid välja väga glamuursed. Nagu oleks end revolutsioonile välja sättinud - endi meelest väga tähtsad ja olulised. Seda oli armas kõrvalt vaadata. Nad meenutavad minu noorusaega. Ja ma pole see mees, kes nende rõõmu rikkuma läheks: «See kõik on sada aastat tagasi juba olnud...» Igal põlvkonnal on õigus seda ise kogeda. Enne mind olid sellised mehed nagu Oscar Wilde, David Bowie... Lõpmatu nimekiri enne ja ka pärast mind. Alati saab kõik alguse kuskilt enne meid.
Kuulsus on vapustavalt võimas ja hea asi, kui sa mõistad sellega ümber käia. Kui kaotad selle sees suuna, on see ohtlik.