Kui Jumal ilu, elegantsi ja tabamatut malbust jagas, oli BRITTA VAHUR kohal.
Britta on fotogeeniline. Omapärane. Eristuv. Kui teha mustvalge pilt rahvasummast, siis tema jääks fotole ikka värviliselt.
Just selline on Britta. 23aastane Eesti Draamateatri näitlejatar, kes sai tuntuks teleseriaalist «Helena» ja keda saame lähiajal näha krimisarjas «Kelgukoerad» naisuurijaAnu rollis.
Britta, kes sulle nime pani?
Nimi on võetud Astrid Lindgreni raamatust «Bullerby lapsed». Ema oli see, kes pani. See on ka üks mu enda lapsepõlve lemmikraamatuid.
Oled sa peres ainus laps?
Mul on ka vend Marius, kolm ja pool aastat minust vanem. Temale pani nime isa, muusik Marius Sagadi järgi. Juba keskkoolis oli isa otsustanud, et kui saab poja, siis paneb talle nimeks Marius.
Kellelt sa oma tumeda vere oled pärinud?
Pruunid silmad on emalt. Aga arvan, et minu tõmmu nahk tuleb isapoolsest suguvõsast. Ta on Saaremaalt pärit.
Kellelt sa oma teatripisiku said?
Armastus teatri vastu on alati olnud. Mõjutas vast ka see, et mu parim sõbranna Liisa tahtis ka näitlejaks saada. Kahtlesin viimase minutini, kas viia paberid sisse või mitte...
Olid üllatunud, kui nägid oma nime tahvlil, kes said sisse?
Olin küll.
On su vanematel teatrigeene?
Arvan, et vast mitte. Mu ema töötab pangas ja isa on trollijuht.
Isapoolne vanaema tegeles nooruses harrastusteatriga ja oli aktiivne esineja.
Kas sul trolli on õnnestunud kunagi juhtida? Kas või väikese tüdrukuna isa põlvelt?
Mul on fotod, kus istun väikese tüdrukuna rooli taga. Aga trolli pole ma juhtinud.
Aga kas sa trollis jänest oled sõitnud?
Teadlikult küll mitte.
Oled originaalse riietumisstiili ja soengutega silma jäänud. Kui palju oma stiili jälgid?
Ma ei ole oma stiili otseselt kujundanud. See on kujunenud. Mulle meeldib kanda kleite, seelikuid ja ehteid. Olen ikka väikest viisi harakas olnud.
Väiksena püüdsid ema kingi kanda?
Kingade kandmist ei mäleta. Küll aga läks loosi ema meigikott ja sealsed huulepulgad. See on vist kõikide pisikeste tüdrukute nõrkus.
See oli vast kompliment, kui pärast teatrikooli just sind Draamateatrisse kutsuti?
Ikka. Teatrikooli lõppedes saavad tudengid kutsed erinevatesse teatritesse. Mina sain kutse oma kursuse juhendajalt Priit Pedajaselt. See oli minu jaoks väga meeldiv, et kursuse juhendaja just ise kutsus.
Mida pead oma tähtsaimaks rolliks?
Mulle endale on hästi oluline Dostojevski «Sortsides» Lizaveta Nikolajevna osa. Dostojevski on üks mu lemmikkirjanikke. Väga tähtis oli ka koostöö Jaan Toomingaga, tehes lavastust «Veenuse armumängud».
Millistest rollidest unistad?
Tahaks, et oleks võimalikult palju huvitavaid ja südamelähedasi rolle. Selliseid, mis puudutavad. Ja loomulikult õpetavad ja arendavad. Väljakutseid ootan!
On sul õnnestunud mängida tükis, kus terve saal püsti tõuseb?
Huvitav on, et eestlaste seas pole see enam nii haruldane. Praegu mängime Viinistus «Eesti asja» ja peaaegu iga kord on rahvas püsti tõusnud.
Aga mulle meeldib ka, kui mõni inimene tõuseb üksi püsti, aplodeerib julgelt ja jääbki seisma, hoolimata sellest, et kogu ülejäänud saal istub.
Milliseid koomilisi situatsioone sul laval on ette tulnud?
Kui tegu on lihtsalt proosatekstiga, saab oma sõnadega edasi rääkida ja improviseerida. Värsi puhul on asi raskem. Kord lavakõne eksamil Moliere’i mängides tekkis mul täielik must auk. Seisin lihtsalt keset lava ja pea oli tühi. Suust ei tulnud mitte ühtegi sõna. See on üsna kohutav, sekundid laval venivad peas pikkadeks-pikkadeks minutiteks. Süda peksleb. Oled järje kaotanud ja midagi ei tule meelde...
Kuidas olukord lahenes?
Vaatasin oma lavapartnerile Tõnn Lambile abiotsivalt silma, ta sai aru, milles asi, ja jätkas tekstiga... Siis sain ka ise uuesti rea peale. Igatahes turvaline tunne see pole.
Missuguseid momente on veel laval ette tulnud, mida on raske lahendada?
Naeru tagasi hoida on üsna raske...
Ma olen kuulnud, et mõned näitlejad hõõruvad varbaid teineteise vastu, et mitte laval naerma pursata. Mis on sinu võte?
Eks igaühel ole oma salaretsept. Ma olen püüdnud alati sada protsenti rollile keskenduda. See aitab.
Kas kunsti nimel oleksid nõus laval ihualasti olema?
Kui see on põhjendatud, ei ole see probleem. Samas leian, et Eestis on kõikjal põhjendamatut alastust liiga palju.
Kui rääkida numbrite keeles, siis kas miljoni krooni eest oleksid nõus viis minutit laval alasti olema?
Ei.
Kodulaen kuklasse ei hinga?
Kõigest õppelaen...
Hiljuti kirjutati ühest näitlejast, kes sai paar nädalat järjest austajalt meeletuid roosikimpe. Kuidas sinul selliste teatrikülastajatest fännidega lood on?
Loomulikult on huvitav, kui mõni salapärane isik lilli saadab. Vahepeal saatis keegi aeg-ajalt lillekese ja ilus soovike oli alati juures. Aga ka tuttavatelt on tore lilli saada. Ise saadan samuti etendusi vaadates lilli. See on armas komme.
Kas laval on võimalik armuda?
Muidugi on laval võimalik armuda. Aga olles rollis ja armudes rollikangelasse.
On see müüt, et näitlejad armuvad rohkem oma kolleegidesse, kui näiteks kuskil kontorites seda toimub?
Ma pole kontoris töötanud. Usun, et seda tuleb kõikjal ette. Pigem on see ikka legend.
Kui palju on meedia mööda pannud, väites, et sinu kallim on näitleja Ivo Uukkivi?
Isiklikku elu puudutavatele küsimustele ma ei vasta.
Kui tihti sa armud?
Näitleja Lisl Lindau on kunagi öelnud: «Ilma armastusteta ei saakski, ma olen kogu aeg armunud - ükskõik kas mõnda elunähtusse, lavapartnerisse, ilusasse ilma, loodusesse...» Minuga on sama lugu.
Kuidas sulle teleseriaali «Helena» järsk lõpetamine mõjus?
Mul oli pigem kahju nendest tegijatest, kes andsid endast palju, et seriaalil hästi läheks. Aga ehk televisioonis käivadki asjad nii.
Igas tagasilöögis on alati ka midagi head. Milliseid plusse leidsid, kui «Helena» lõpetati?
Kui just plusse peab leidma, siis jäi mul rohkem vaba aega. Sain lugeda ja sõpradega aega veeta.
Kuidas oma vabadust sisustad?
Suvel vaba aega pole olnud, mängisin suve algul Keila-Joal lavastuses «Kodukoht», praegu Viinistul lavastuses «Eesti asi».
Armastan väga loodust, paljajalu metsas kõndida on nauding, kuid seda ei saa tiheda graafiku juures endale palju lubada. Viimasel ajal olen käinud ratsutamas, otsustasime Viinistus väikese kambaga, et lähme ratsutama. Nüüd oleme mõned korrad käinud ja see on olnud tõeline elamus. Mulle hobused väga meeldivad.
Nüüd läheb sinu vaba aeg uue väljakutse tarvis – hakkad kaasa tegema krimisarjas «Kelgukoerad». Millised olid emotsioonid, kui sind sarja kutsuti?
Hea meel oli.
Kas oled ka varem selle seriaali vaataja olnud?
Olen vaadanud küll, aga kõiki osi pole jõudnud jälgida.
Oleksid sa ise mõrvaks võimeline, kui peaksid näiteks kedagi oma kõige kallimate seast päästma?
Me ei tea mitte kunagi, kuidas millises olukorras käituksime. Võime arvata, et me pole tapmiseks võimelised, kuid kes teab.
