«Hing on katki,» pihib Baari-Annika, pärisnimega ANNIKA KIIDRON. «Baari»-show’ võitnud Tartu piiga võttis elukaaslasega aja maha ning tahab jätta Eestimaa lausa aastaks-paariks — et naastes teda enam mitte keegi ei tunneks!
Kui Baari-Paavo (25) taob tulist rauda ehk rabab rahvast üha uute projektidega, kaoks Annika (23) parema meelega avalikkuse eest sootuks. «Paavo leidis, et ma peaksin endast ikka siin-seal märku andma — et inimesed mind ei unustaks —, aga ma pole seda tüüpi,» leiab Annika. Tema ihkab nüüd vaikust ja rahu, ennekõike aga järelemõtlemisaega, et pärast ülimenukaks osutunud reality show’d päriselus taas rajale saada.
Pigem kool kui lapsed
«Viimasel ajal olen ma kõige rohkem kuulnud sõnu «sa oled muutunud»,» tunnistab Annika. Seda väidavad nii endine elukaaslane, autoelektrik ja tsiklifänn Remo (23), kui ka sõbrad ja sõbrannad. Annika möönab, et on seda tõesti. Kolm kuud «Baaris» on kujundanud temast hoopis teise inimese.
«Ka tema (Remo — toim) on muutunud,» leiab Annika. «Ta tahab lapsi. Varem oli vastupidi: mina tahtsin lapsi ja kodust elu. Aga nüüd tunnen, et tahaks ennekõike kooli ära lõpetada ja…» Pärast mõtlikku pausi imestab Annika isegi, et inimesed võivad muutuda sedavõrd lühikese ajaga nagu need kolm kuud — ja lausa 90 kraadi!
Elukaaslasest on Annika praegu igal juhul lahus. «Elan oma vanemate juures,» mainib punapea. «Enne saatesse tulekut elasime koos. Praegu ma ei olegi oma kohta leidnud, olen üsna pilla-palla ning langen magama sinna, kus mul parasjagu uni tuleb.»
Jäävad ikkagi kokku
Saatesse minekut Remo heaks ei kiitnud. «Ma mainisin talle, et panen end kirja, aga siis ta seda vist ei uskunud,» räägib Annika. «Kui selgus, et mind on välja valitud ja ma sinna ka lähen, oli ta pahane ja leidis, et me oleks pidanud selles osas enne rohkem läbi rääkima.»
Aga milline on seis nüüd, kas aeg on lihtsalt maha võetud? «Nii ja naa,» leiab Annika. «Ma ei teagi, kuidas seda öelda! Kui me oleme mõlemad sedavõrd muutunud… kas õpiks siis teineteist uuesti tundma või tuleb praegu lihtsalt vooluga kaasa minna ja vaadata, kas on üldse kõige parem… Võib-olla oleme mõlemad sellest suhtest välja kasvanud?»
Annika on siiski kahevahel ega tituleeri end vabaks ja vallaliseks. «Ütleme niimoodi, et hing on katki. Ma olen igalt poolt palju haiget saanud… hing on katki. Vajan lihtsalt aega, olen viimased kuud suure sagina sees olnud, nii et pole olnud võimalik üldse iseenda peale mõelda.»
Paar päeva pärast intervjuud ütleb Annika, et nad on Remoga siiski otsustanud kokku jääda — kuigi ta elab endiselt vanemate juures.
Toetub perele
Annika loeb end kõhklemata emotsiooniinimeseks. Ka otsus, et ta läheb oma vanemate juurde, sündis sellest, et sarja lõppedes tuli talle vastu isa. «Oli lihtsalt see hetk, et isa tuli mulle järele ja viis koju. Mul on praegu rohkem vaja pere tuge — et võidelda kõige selle halvaga, mis ümberringi on. Et kui vaja, saaks kellegagi rääkida. Ema on mul ju nii kohe olemas.»
Kuna «Baari» seltskond elas muust maailmast äralõigatult, sai Annika alles koju jõudes tõeliselt aimu, mida kas või Delfi kommentaatorid temast mõtlesid. «Lugesin nendest tuhandetest arvamustest ära vaid kümmekond… ja aitas,» mainib Annika. «Küll heideti mulle ette minu diktsiooni, küll seda, et «mida, sa, paks, sinna «Baari» üldse otsisid!». Tegelikult peaks need arvamused ju n-ö ühest kõrvast sisse ja teisest välja laskma, aga haiget teevad ikkagi…»
Tartu kaubamajas kõhuli
Kuigi Tartu kaubamajas jooksid lapsed Annika sõna otseses mõttes pikali, ei heida ta kellelegi vähimatki ette. «Kord astus mulle ligi üks vanem naine ja soovitas — hästi sõbralikult —, et ma ei kannaks enam punaseid pükse, need ei sobivat mulle,» muigab Annika. Ta ei keeldu, kui keegi küsib autogrammi või mõni tüdrukuke tahab lihtsalt kallistada. Aga neil napsistel poisiohtu mehehakatistel, kes teda pidu panema kutsuvad ja tasahilju käperdama kipuvad, palub Annika kohe lahkuda. Ja kui see «mees» siis ikka veel aru ei saa, on Annika sõnul alati olnud keegi, kes appi tõttab.
Olgu öeldud, et Annika meesideaal on suurt kasvu ja sügava silmavaatega. «Ei ole oluline, kes ta ametilt on,» lisab ta.
Rabas vanemaid
Annika ei tee ühtegi konkreetset avaldust, et jätkab elus nii — või hoopis teisiti. «Minu eesmärk on praegu tõesti kool lõpetada!» Ta tahab tasa teha viie aasta taguse emotsionaalse otsuse kutsekooliõpilasena kodunt jalga lasta ja Ameerikas õnne katsuda.
Põhja-Carolinas töötas Annika ühes lastelaagris ettekandjana, seejärel Põhja Carolinas ja Washingtonis baaridaamina. Neiu kinnitab, et mingeid luukeresid tal kapis ei ole — Ameerikas töötas ta tõesti korralikes kohtades, mitte kuskil stripi- ega toplessbaaris.
Annika tunnistab, et ta vanematele, algklasside õpetajast emale ja ärimehest isale, tuli tema käitumine «Baaris» kohati üllatusena. Näiteks jäi Annika vahele suitsetamisega, samuti oli ta ühel korral vindine, millest vändati saate pikimaid lõike… «Ma ei olnud ju varem kunagi oma vanemate nähes pidutsenud,» muigab Annika. «Nüüd on nad ka selle külje ära näinud.»
«Baaridaam» naerab, et ta on üldse oma perekonna must lammas. «Mina näiteks ei tea, mis mu tulevikust täpselt saab,» selgitab ta, «aga minu 16aastane vend, kes mängib korvpalli, teab juba praegu, et 25aastaselt on tal maja Miamis, kaks džiipi ja ta mängib NBAs. Õde, kes on ka minust noorem, õpib aga Tartu Ülikoolis kehakultuuri ja füsioloogiat ning on sedavõrd tubli, et läheb peagi vahetusüliõpilasena Gran Canariale Las Palmase ülikooli. Mina aga ei tea sedagi, mis mulle uus aasta toob…»
20 000 kuus?
Tegelikult ei kahetse Annika vähimatki. Kuigi «Baari» tootjafirma instrueeris kõiki osalejaid, et neile suunatud tähelepanu võib olla ka negatiivne, pole Annika sellest käpuli maas. «Vahepeal mõtlesin küll, et olen nõus kas või selle lõigu, kus olin vindine, miljoni krooniga «Baari» produtsentidelt välja ostma — et seda ei näidataks —, aga mis tehtud, see tehtud,» leiab tüdruk. «Minu jaoks oli juba üllatus seegi, et olin sedavõrd tugev ja nii kaua sinna saatesse püsima jäin.»
Kui Annika «Baarist» jõulupühade eel pääses, rahuldas ta esimese asjana oma šoppamiskirge ja külastas ilusalongi — tegeles iseendaga, vähemalt välimuse osas.
Tühjade kätega ei lahkunud «Baarist» keegi, produtsendid maksid osalistele ka väikest palka, kuid suurem sissetulek kujunes Annika sõnul jootrahadest. Keskmiselt teenis «Baari» osatäitjatest igaüks 700 krooni õhtu pealt. «Näiteks jättis üks klient mulle peaaegu 500 krooni, mille eest ostis vaid ühe joogi. Mäletan, et Paavo sai ühel õhtul kõige suurema tipi — klient ostis kolm sigarit ning maksis 1500 krooni, sealt 900 krooni jättis aga Paavole.»
Kuid kodulinnas Annika enam Werneri kohviku ettekandjana ei töötaks — juba enne saadet tegi ta kohaga lõpparve.
Mida võtab Annika ette võidusumma, 100 000 krooniga? «Praegu mõtlengi, kuidas seda kasutada. Osa raha eest toetan kindlasti koerte varjupaika, loomadele on soojakatteid tarvis…» Annika silmadesse valguvad pisarad, kui ta meenutab, kuidas nad Baari-Kristjaniga saate ajal koerte varjupaigas käisid. «Me kõik võlgneme neile õnnetutele loomadele midagi, sest eks enamjaolt meie süü läbi nad seal nälga ja külma kannatavadki.»
Pärast võitu on saanud Annika juba pakkumisi heategevuslikul rindel kaasalöömiseks — juhtima orbude ja loomade toetuskampaaniaid. «Midagi täpsemalt ei oska veel öelda, aga teen seda kõike rõõmuga küll,» kinnitab baaristaar Annika.
