Moefirma Bastion rajaja Indrek Stahli poeg Gert Stahl sukeldus keskkooli lõpetamise järel seiklustesse, mis viisid ta Keenia ja Costa Rica džunglitesse, aga ka Miami Ülikooli.
Gert (29) räägib ja räägib. Kiiresti, nagu tormas tema elu. Tegi firma, müüs selle, ostis uue, lendas Kreekasse õppima, sealt edasi Inglismaale. Aga ta ei tahtnud siduda ennast Suurbritanniaga ja järgnesid eneseotsingud Keenia džunglis. Siis lõbujanuline elu Miamis, kinnisvaraäri Costa Ricas ja tagasitulek Eestisse. Ületöötamine, organismi kurnav kopsupõletik ja lõpuks eneseleidmine.
«Kreeka oli šokilaks, Thessaloniki on väga natsionalistlik, aga kui sa oled turist, on kõik hästi. Inglismaa oli hariv, USA oli kõige joovastavam, aga ka kõige kainestavam koht,» räägib Gert. «Kui sa lähed vooluga kaasa, siis võib see sind ära viia. Katus sõidab ära, sest elu on nii suur asi. Ameerika ei maga. See on ka lõpuks kainestav, sest sa saad aru, kui väike sa inimesena oled siin maailmas.»
Samas, mõni mees suudab endale elu reaalsuse allutada ja kangutada selle endale sobivaks. «Mu isa on rohkem reaalsuse kangutaja tüüp, mina olen kaasaujuja, mitte allutaja. Mina olen rahulikum mees. Olen kuulanud saatust ja ka kaasa voolanud.»
{poolik}
Noorelt edukas
Gert lõpetas 2000. aastal keskkooli. ITga tegeles ta juba ammu enne seda. Vanalinnas jalutades sattus ta kord näitusele, kus sai näppida esimest Eestis loodud arvutit Juku. See oli hetk, kui tema elu muutus. 15aastaselt pani Gert juba Tigmas arvuteid kokku. Seejärel sai temast Eesti ühe esimese portaali www.zzz.ee webmaster. Nii see läks. Ta asutas koos partneritega firma Incio, mis tegeles veebihalduse lahenduste loomisega. Töö Uus-Tatari tänava väikses keldris käis ööd ja päevad läbi. 2003. aastal sai firma maha müüdud ja Gert otsustas minna välismaale õppima.
«Mul ei olnud haridust. Keskkoolis olin pigem laisk õppur. Seega pakkisin asjad kokku läksin õppima Kreekasse. Tahtsin saada veidi teistsugust maailmavaadet, kogemust ja haridust kui Eesti keskmine,» ütleb Gert.
Gert astus Sheffieldi Ülikooli tütarkooli Põhja-Kreeka suurimas linnas Thessalonikis. Kui Eesti sai 2004. aastal Euroopa Liitu, siis kolis ta üle Inglismaale.
«Kui Eesti sai Euroopa Liitu, siis läks mulle Inglismaal õppimine tunduvalt odavamaks. Enne oli see liiga kallis.
Esimese kooliaasta väga head tulemused tegid ülemineku lihtsaks.»
Gert omandas bakalaureuse kraadi äri alal. Tema parim sõber oli tuntud muusikaprodutsendi Rod Gammonsi poeg Rod Aaron Gammons, kellega Gert jagas kaks aastat elukohta.
«Mulle meeldib tarku inimesi kuulata. Inglise kõrgkoolid panevad lugema ja õppima ja seda protsessi nautima. Muud varianti ei ole,» leiab Gert.
Sheffieldis tõusis ta ka üliõpilasvahetusorganisatsiooni AIESECi kohaliku sektsiooni asepresidendiks.
«See on tugeva ühtekuuluvusega organisatsioon, mis lõi mulle võimaluse sulanduda suletud Inglise ühiskonda, reisida ja kohata uusi inimesi. Ma juhtisin work abroad programmi,» räägib Gert.
«Ma sain isegi kultusettevõtja Richard Bransoniga kokku ja temaga juttu ajades korjata terakesi tema ajust. See oli inspireeriv kohtumine, sest temaga piisab 15 minutist, et maailmavaadet pöörata. Bransoni tahe maailma muuta avaldas mulle muljet.»
Elu Aafrikas
Siiski osutus Inglismaa noormehele veidi karmiks ja teda tõmbasid uued seiklused. «Inglismaal sulle öeldakse, et kui sa kohe ei tee nii või naa, siis sinust ei saa seda või teist. Konkurents on tihe ja sind sunnitakse varakult vastu võtma väga suuri otsuseid. Ma ei olnud valmis ennast siduma.»
Suured firmad käisid ülikoolis kaadrit valimas, aga Gert tahtis saada mingit värskendust, muutust, uut kogemust. Nii reisis ta läbi Uganda, Keenia, Tansaania ja Sansibari, kus tegeles ka heategevuse ja laste koolitusega.
«Seiklesin niisama ringi ja siis möödaminnes küsiti, kas tahan ka midagi kasulikku teha. Nad räägivad seal korralikult inglise keelt ja lapsed imevad nagu vammid endasse kõike uut,» lausub Gert.
Mõnda aega elas ta ühes savist ja sõnnikust hütis koos masaidega ning sõbrunes Inglismaal õppinud hõimujuhi poja Samueliga, kellega sai tehtud ka relvavahetus. Gert vahetas eBay’st ostetud Briti sõjaväe matšeete noa vastu, millega oli lõvi tapetud.
«See matšeete päästab veel ükspäev tema elu. Masaidel on kardinaalselt teistsugune maailmavaade, aga nende liidrite pojad saavad hea hariduse, et kaitsta tulevikus hõimu huve,» jutustab Gert.
Haigestus malaariasse
Kuskilt korjas Gert üles malaaria või pigem – malaariasääsk leidis Gerdi.
«Sain haiguse vist Kilimanjaro otsa ronides. Paar nädalat hiljem lõi see välja.»
Sansibari saarel roomas ta arsti juurde, kus võeti vereproov ja kirjutati välja 7 dollarit maksev antibiootikumikuur.
«Pakkusin arstile ka raha, aga ta ei võtnud, soovitas pigem osta teistele abivajajatele ravimeid. Seal ukse taga oli pidev elav järjekord abivajajatest.»
Gert oli varem teinud läbi malaariavastase Lariami kuuri, aga kui olla paar kuud paigas, ei saa siiski nii pikalt seda ravimit võtta. Gert sai siiski jalule ja lendas läbi Dar es Salaami tagasi Londonisse kogemuse võrra rikkamana.
«Kui sünnime Eestis ja elame Inglis-maal, siis me ei saa aru, milline on enamik maailmast. Minu empaatiavõime mitmekordistus,» ütleb Gert.
Ajas Costa Ricas
kinnisvaraäri
Kuid seiklusjanu ei olnud noormeest jätnud. Ta otsustas astuda USAs ülikooli ja valis välja Miami.
California tundus liiga kauge, New York talle ei meeldinud, aga Miamis ootas teda ees üks sõber, kes kiitis seda linna taevani.
«Väga kirju ja rahvusvaheline. Tegin ärijuhtimise magistri turunduse ja juhtimise alal. Miamis oli huvitav ka seetõttu, et maailma majandus jõudis neil aastail oma keemispunkti,» vestab Gert.
Gert sukeldus kinnisvaraärisse, teejuhiks Miami sõber, kelle abikaasa on Eesti päritolu.
«Miamis on kinnisvaraäris inimesi, kes ei ole kõige sümpaatsemad, aga mul õnnestus tutvuda väga ausate tegijatega, kes olid 80ndatest turul,» lausub Gert. «Meeldivam on asju ajada inimestega, kes vaatavad tulevikku, mitte krahmajatega. Seejuures kõige naljakam-huvitavam oli see, et kõige kuumemal hetkel on inimesed kõige optimistlikumad. Ka hetkel, kui oli tunda, et see hästi ei lõpe, leidus hunnik investoreid Singapurist, Tokyost ja Shanghaist, kes olid valmis pool Miamit kokku ostma.»
Miamil on meeletu külgetõmbejõud. Kui USA pangad krediidikraanid kinni keerasid, jäi linn seisma ja paljud lahkusid. Kraanad haigutasid igavusest ja klubid olid tühjad. Kuid vaikelu ei kestnud kaua. 2011. aastal buum jätkub, majad on valmis ehitatud ja klubid kliente täis.
Gert aga maandus lõpuks Costa Ricas. Seal ei aeta kinnisvaraäri Internetti sukeldudes, vaid võetakse hobune ja ratsutatakse džunglisse.
Gert aitas käivitada Hacienda Matapalo projekti, mille taga on ka üks kinnisvarameeskond Miamist. Costa Rica meeldis Gerdile väga. See on väga õnnelik koht, neil ei ole vaja kella, neil ei ole sõjaväge. Seal ehitatakse terveid uusi väikelinnu Lääne inimestele, kellel on raha. Buum tõi uued maanteed ja lennujaamad.
Leidis kodus hingerahu
2008. aasta suvel said Gerdi eneseotsingud ja õpirännakud läbi ning ta pöördus tagasi Eestisse. Ta jooksis ringi mööda üritusi, bankette ja vastuvõtte, kuni maandus Ettevõtluse Arendamise Sihtasutuses.
«Ma mäletan tagasituleku emotsiooni. Nägin Eestit nagu välismaalane ja tundsin, et kolin eksootilisse Euroopa riiki. Ma armusin uuesti Eestisse. See oli põhjus EASi minna, kuigi pakkumisi oli mul rohkem. Ma tahtsin tegelda Eesti brändiga. Väga põnev, fantastiline kogemus, mis esitas mulle tohutu väljakutse. Olin rahvusvahelistumise divisjoni direktor,» räägib Gert. Ta tegeles välisinvesteeringute otsingutega ja ekspordipartneritega ning juhtis EASi välisvõrgustikku.
EASi kaudu sai Gert välja elada oma eesti patriotismi, mis võõrsil elades tavaliselt kasvab. Ta käis läbi kõik kohad Silicon Valleyst kuni Tokyoni, ikka sellises nooruslikus amokijooksu tempos.
Kevadel 2010 murdis kopsupõletik noormehe maha. Palavik, hingamishäired. Selgus, et ka malaaria polnud teda unustanud.
«See oli esimene kord elus, kui pidin olema paigal ja aja maha võtma. Ning elu üle järele mõtlema. Sain aru, et tähtis ei ole õnne otsida kuskilt kaugelt, vaid leida see enda sees ning olla rahul sellega, mis sul on, ja mitte üritada kogu aeg end teistele tõestada. Hakkasin hindama rahulikku elu ja perekonda. Ma olin oma perekonna eest kogu aeg põgenenud. Samas, ilma vanemateta, ilma nende toeta ja õpetuseta ei oleks mul midagi. Aga ma tundsin, et pean ise kogu aeg end tõestama,» räägib Gert.
Noored mehed tahavad midagi suurt ära teha, aga Gert rahunes maha ja leidis enda jaoks oma vanemate firma.
Täna tahab ta rahvusvahelistada Bastioni äritegevust Lääne-Euroopas. Ta üritab Inglismaal startida integreeritud jae- ja e-kaubanduse üksusega ning uue brändiga Beself.
«Uus bränd kannab samu väärtusi nagu Bastion ehk luksus taskukohase hinnaga. Tippmaterjalid, tippkvaliteet tarbijale ilma tundeta, et teda röövitakse,» seletab Gert. Eestis suudetakse toota tippkvaliteeti mõistliku hinnaga. Ta on ühte jalga pidi moes ja teist jalga pidi ITs ning loodab, et suudab e-poega välja võluda uue ärimudeli oma isa ja ema Merike Pääro loodud firma Bastion jaoks.
Stabiilne suhe
Ringi reisides ei tekkinud Gerdil tõsiseid suhteid.
Tal on olnud hiina tüdruk ja USAs juuditarist pruut. Kultuuride erinevused olid siiski nii suured, et noored vaatasid lõpuks teineteisele arusaamatuses otsa. Nii kaua kui suhe on pealiskaudne, on nagu kõik selge.
«Ma ei võtnud neid suhteid nii tõsiselt kui praegu.
Möödunud aastal kohtusin ühe eestlannaga, kes oli ka siit kuus aastat eemal olnud. See ühine kogemus teeb meie suhte oluliselt tugevamaks. Juba USAs tuli mulle mõte, et mu lapsed peavad kasvama Eestis. Ühest seiklusest teise viskumise aeg on läbi. Pigem tahan luua midagi püsivat kui püüda kiiret edu. See käib nii suhete kui ka äri kohta,» leiab Gert. Tänaseks on ta üle võtnud pere rahaasjade ajamise ja andnud oma isale vabaduse.
