Maailmakuulsa ajakirjaniku PRIIT VESILINNU poeg WILLIAM saadeti Ameerikast Eestisse pere kinnisvaraasjade ja Ida-Euroopa investeeringutega tegelema. Noormees leidis siit kena naise ja ehitas Pirita kloostri kõrvale uhke häärberi.
William (30) ütleb: «Ma saan asjad aetud, sest ma ei karda käsi mustaks teha. Maailm ei ole ideaalne paik ja meid ei ümbritse ainult head inimesed.» Tundub, et ta peab end sellele maailmale, mis jäi teisele poole ookeani, tõestama. Eriti jälgivad teda isa Priit — kultusajakirja National Geographic ajakirjanik — ja biokeemia tehnoloogia eksperdist onu Peep-Aarne Vesilind.
William juhib Eestis muu hulgas ka oma perekonna fondi Waterbird Osaühing. Selle üheks investeeringuks oli maja ehitamine Pirita kloostri kõrvale, kus asuvad perekonnale tagastatud maad.
#end#
Eesti parim jõevaade
Williami pilkupüüdvast klaasseintega majast avanevad vaated Pirita jõele ja kloostrile. Nii võib kamina ääres lesides silmitseda aeglaselt mööda libisevat jõge ja pilku teisele poole suunates vaadelda kloostri iidseid müüre, mis jätavad eriti suursuguse mulje täiskuu ajal.
«Selle maja ehitamine oli minu teine kõrgharidus, minu elukool, minu master’s degree in real estate,» lausub William. Tal on rõõm töötada kinnisvarakonsultandina Austraalia päritolu soliidses rahvusvahelises kinnisvara konsultatsioonigrupis Colliers International.
William ei hinda diplomeid eriti kõrgelt, ta peab olulisemaks praktikat.
«Ma olen lõpetanud Miami Ülikooli, kuid tähtsamaks pean sealt saadud suhtlemiskogemust. Ma õppisin tutvuma ja asju ajama inimestega, keda ma ei tunne. Miamis oled alati vastamisi uute nägude ja inimkokteilidega. Ja kui sa oled kahekümnene, ei huvita sind eriti äri administreerimise õppimine, vaid pigem ikka, kuidas olla piisavalt cool ja hankida uusi tüdrukuid,» räägib William ehk Bill. Bill on lühend pidulikust eesnimest William.
Noorhärra kinnitab, et äris maksab kogemus ja diplomeid ei ole mõtet hunnikusse laduda. Billi onupoeg Andres õppis paljudes kohtades, ta sai nii targaks, et Eesti Pank teda enam ei vajanud. Nüüd juhib mees Nordea panga privaatpanganduse osakonda. Kuid teisalt ei ole pangandusse ilma hea kõrghariduseta asja. Bill leiab, et teed võivad olla erinevad ja samas ühte moodi edukad.
Maja ehitama hakates haaras Vesilind juunior nööbist kinni Pariisis elavalt Soome arhitektilt Mati Anttilalt. Temalt tuli hoone kontseptsioon, insenerilahendustega tegelesid teised mehed.
Algatuseks toodi kohale metallsõrestik, millest sai maja süda. «Kuna siin on 360 kraadi aknaid, pidi miski ju katust üleval hoidma,» seletab Bill. Ta eelistas kasutada looduslikke materjale — puitu ja kivi. Maja välisseinte Ungru paas haakub kenasti ümbritseva keskkonnaga.
Diivanilaud kloostrivaremetel
Kuna Vesilinnu häärberi asukoht on väga haruldane, uurisid kõigepealt krundi läbi arheoloogid. Kaheksa kuud kestnud väljakaevamiste käigus leiti Pirita kloostri kanalisatsioon ja kuus erinevat ruumi. Tükike varemeid on esitletud ka Billi elutoas.
«See oli kompromiss muinsuskaitsega,» ütleb noormees ja peab kiidukõne varemete ning nende kaitsjate aadressil.
Bill on oma sõpradele aeg-ajalt rõhutanud, et diivanilauda toetav müüritükike on vanem kui Ameerika. Tal on kerge identiteedikriis, eestlaste jaoks on ta endiselt ameeriklane ja ameeriklaste jaoks võib-olla juba eestlane. Bill räägib kerge aktsendiga, ta tumedad juuksed, rohelised silmad ja naeratus vihjavad, et tegemist ei ole puhtaverelise Imavere mehega.
«Ma proovisin alguses olla eestlane, kuid see oli võimatu. Lõpuks otsustasin, et olen see, kes ma olen, ega ürita mängida kedagi teist,» lausub Bill. Pealegi lähevad eestlased temaga rääkides üle inglise keelele. Billi eesti keel on tegelikult päris hea, kuid ta eelistab intervjuu siiski inglise keeles anda. Nii on mugavam.
Vesilinnu kodule lisab soliidsust Laul Estonia tiibklaver, mis on ligikaudu miljonikroonine mänguasi. Bill võtab seda kui investeeringut ja toetust kodumaisele tootmisele. Pealegi on ta väikestviisi muusik ja esitab vahel klaveril mõned palad.
Oma sisemist eestlast on Bill kõvasti demonstreerinud saunadesse investeerimisel, neid on tal tervelt kolm. Kõige jõeäärsema ehitas ta oma kätega.
Bill näitab maja katlaruumi, kinnitades, et meestele pakuvad sellised asjad ikka huvi.
Põlispuude vahele peitunud modernsel lossil on elektriküte: põrandatesse valatud torudes voolavat vett köetakse elektriga. See oli ehituslikult kõige soodsam.
Naine solaariumist
Majas sibab ringi väike tüdruk nimega Amelia (1,5), keda hoiab hetkel vanaema, Billi ämm. Abikaasa Anni (25) saabub siis, kui usutlus on lõppemas.
Noored kohtusid solaariumis. Bill oli klient ja Anni seisis leti taga. Tõsiselt või lõõpivalt, kes seda enam mäletab, asus Ameerika mees tutvust sobitama ja lubas neiu välja kutsuda. Nädal hiljem oligi Bill kohal ja viis lubatu ellu. Kolme kuu pärast koliti kokku. Sellest päevast on möödas viis aastat.
«Kõik mu sõbrannad on kadedad. Bill on väga hea mees. Ta isegi teeb kodus süüa,» ütleb Anni, kes on mandlisilmadega brünett tüdruk. Pildile ta tulla ei taha.
«Eesti naised on selle riigi tõeline ekspordiartikkel ja märk,» ütleb Bill ja loodetavasti ei pea ta silmas võimalikku inimkaubandust. «Nad on väga tugevad, ilusad ja nõudlikud, et mitte öelda pind pepus.»
Ta väljendab end «pain on the ass», ja seda saab mitmeti tõlkida.
«Ma olen juba kaks aastat abielus. Elu on karm naisega, keda sa armastad. Nad tahavad nii paljusid asju ühekorraga ja tihti on need soovid vastukäivad,» defineerib Bill naiselikkust ja ta pilk libiseb laes olevatele ventilaatoritele, mis näevad välja nagu liblikad. «Ma tõin need Californiast. Kallid olid, aga see maja on mu kirg. Nüüd on see valmis, ma võin endaga rahul olla.»
Eestlased versus ameeriklased
Mõningate eestlaste iseloomujoontega ei ole Bill siiani harjunud. Eestlastele on joomine tegevus (drinking is an activity), aga ameeriklastele vahend lõbutsemiseks. Bill võtab aeg-ajalt Eesti sõpradega mõned õlled ja pakub siis välja, et teeks midagi. Eestlased aga vastavad: me teeme juba midagi. Ameerikas kinost lahkudes satub inimene tagasi ostukeskusse või lõbustusparki, aga Eestis alati tänavale. Naljakas väljavisatu tunne tekkivat.
Vahel mängib Bill eesti sõpradega korvpalli. Ta kuulub müstilisse klubisse EÜE. Ta müttab väljakul vanade malevlaste Mati Tänava, Urmas Suklese, Andres Vainola ja Raivo Hellermaga. Ka täna õhtul kiirustab ta kossu mängima. Lõdvestuseks on see hea.
Lisaks kuulub Vesilind veidi vabamüürlikku ühingusse Round Table Eesti, täpsemalt klubisse RT-5 Tallinn Nord, mis olla parim kamp, mida võib iial ette kujutada. Bill on paras peoloom, mistõttu tõmbab teda ka muusikute seltskond. Vahel mängib ta kamraadidega disc-golfi, mis on segu looduses jalutamisest ja lendava taldriku loopimisest. Billil on Eestis hulgaliselt sõpru, aga ka inimesi, keda ta ei salli.
«Ma uskusin kunagi, et maailm on perfektne, kuid nüüd juba veidi väsinud täiskasvanuna tunnen, et asjad on teised. Bullshit, maailm ei ole ideaalne paik, hea süda ei võida alati. Siin on palju inimesi, kellel polegi südant, mõni on tõeline idioot,» vestab Bill. «Väliseestlastel on peas oma unistuste Eesti ja nad ei ole rahul sellega, mida nad siin näevad. Ma ei ole näinud vanu aegu, mul ei ole illusioone, mulle sobib ka see Eesti. Mu professorist onu elab kindlasti selles unistuste Eestis, mille on endale loonud, minu kirjanikust isa võib-olla veidi vähem. Kuid see on nende privileeg, nad ei pea eriti räpast reaalsust nuusutama.» Selles lauses ei ole etteheidet, pigem tõdemus, et uus põlvkond kohaneb ja lepib muutunud reaalsusega.
«Tegelikult hoiab mu perekond väga kokku. Ma olen teinud asju Eestis, nii ei ole pidanud teised Vesilinnud sama jamaga kokku puutuma ja on saanud keskenduda oma karjäärile Ameerikas,» ütleb Bill, kelle esimene päev Eestis on jäänud kaugesse ja õnnelikku aastasse 2001. Ta Eesti perioodi mahuvad tormilised peod koos kummaliste ärkamistega, eneseotsingud ja enesetõestamised ning meheks kasvamine. Bill on end tasakaalus hoidnud ja üritanud ennast ja maailma mitte liiga tõsiselt võtta.
K
Ma saan asjad aetud, sest ma ei karda käsi mustaks teha.
William
Proovisin alguses olla eestlane, kuid see oli võimatu.
William
Elu on karm naisega, keda sa armastad.
William
Kõik mu sõbrannad on kadedad. Bill on väga hea mees. Ta isegi teeb kodus süüa.
Anni
Bullshit, maailm ei ole ideaalne paik, hea süda ei võida alati.
William
National Geographicu ajakirjanik Priit J. Vesilind
*Priit on sündinud 1943. aastal Eestis. Aasta hiljem lahkus ta ema Aino koos poegade Priidu ja Peep-Aarnega Tšehhoslovakkiasse. Isa Paul Eduard järgnes perele hiljem, seejärel elati viis aastat Saksamaal põgenikelaagris.
*1949. aastal emigreerus perekond Ameerikasse, kus asuti elama Lääne-Pennsylvania väikelinna Beaver.
*Priit lõpetas Colgate’i Ülikooli ja Syracuse’i Ülikooli fotograafia alal. Seejärel teenis ta neli aastat leitnandina USA mereväes, kust saadud kogemusi on läinud vaja ajakirjanikuna veealuseid laevavrakke uurides.
*Vesilinnu ajakirjanduslik karjäär algas Atlanta Journali toimetajana, 1973. aastal ühines ta kultusajakirja National Geographic kollektiiviga. Priit on kirjutanud üle 40 artikli Brasiiliast Sri Lankani, Rooma laevavrakkidest Pearl Harborini ning viikingite retkedest kuni Berliini müüri langemiseni. Ühte National Geographicu artiklit koostatakse neli-viis kuud ja selleks külastatakse vahel kümneid riike.
