Kaunitar rääkis Kroonikale, kuidas eelmine aasta oli täis tagasilööke, millega rinda tuli pista. "Algse plaani järgi pidin võistlema esimest korda 2018. aasta kevadel. Olin tol ajal aga põhikooli lõpuklassis, kus vaimne pinge ja stress oli nii suur, et otsustasime isaga võistlusplaani edasi lükata. Sel momendil tundsin küll, et olen eelkõige iseennast alt vedanud, aga ju siis pidi nii minema. Tänu sellele sain lisaaega, et end veel paremaks treenida."

Kui Christin-Amani kooliga seotud raskused seljatada suutis, oli saatusel talle veel komistuskive varuks. "2018. aasta sügis oli mulle väga traagiline, sest kaotasin vanema venna. Me rääkisime temaga tihtipeale mu esimesest võistlusest ja vahel oli tunne, et ta ootab seda rohkem kui mina. Ta oli valmis tulema kaasa elama esiritta ja ma tundsin kogu aeg, kuidas ta uskus minusse. Pärast seda lööki, mis sügisel meid tabas, olin ma ikka korralikult rajalt maas, kuigi käisin trennis edasi, sest ma tundsin, et see on koht, kus ma saan ennast välja elada. Toitumine läks aga täiesti käest ära, sest ma mingil määral leidsin söömisest lohutust, ja mu kehakaal tõusis korralikult."

Õnneks võttis Kiivikas kogu halva ja otsustas selle hoopis tugevuseks muuta. "Vestlesime isaga sel teemal. Ma sain aru, et pean tegutsema hakkama, kui tahan kevadeks vormi jõuda. Tundsin, kuidas minus tekkis mingi sisemine jõud, ja ma mõistsin, et pean oma unistuse ellu viima. Ma tahan, et venna saaks seal kusagil kõrgel mu üle uhkust tunda. Ütlesin endale, et Amani, see pole nüüd küll see koht, kus sa alla annad."

"Aasta 2019 kevadel oli mu esimene võistlushooaeg kohe väga edukas."