Lõbus kamp kuuest kutist moodustab CHUPACABRA-nimelise koosluse all kiiksuga poistebändi. Iga issi–emme oleks aga püsti uhke!
Chupacabra on niitnud mainet nii sõnas kui ka pildis — lood ja videod nagu «Tere, Kertu!» ja «69» on Eesti oludes kvalifitseeritavad hittideks.
Nagu paljud teised bändid, alustas ka Chupacabra tegevust puhtalt seepärast, et tütarlaste seas rohkem kuulsust võita. Chupacabra tähendab mehhiko kitseimejat, ning see on lahe nimi. Seoseid bändi nime, poiste endi ja muusika vahel siiski otsida ei tasu. Nad loetlevad oma märksõnadeks: piiritu vabadus, armastus ja…
...estraadinaadi
Pärast pingsat ajuderaginat lepivad poisid kokku, et nende muusikastiil on futupunk, millest kasvas välja... estraadinaadi. Seda sõna aga enam niisama lihtsalt lahti ei seleta.
Suur lemmik on neil Genialistid, kelle arenguprintsiip ja muusika on pundile eeskujuks. Samuti meeldib Villu Tamme. «Intelligentne punkar, kes teeb ehedat punki. See, et mõni mees paneb needid selga ja urineerib vastu kirikuseina, ei tee temast veel punkarit! Sellised elemendid tuleks ilmast eemaldada! Villu Tamme aga on hoopis teist masti mees, totaalne kummardus ja respekt!» ülistab üksus. Nexus = Kirde sai
«Muusikat tuleb teha enda jaoks,» kostavad mõttejupid. «Me ei jäljenda mitte kedagi. Igaüks meist annab muusikasse oma isikliku panuse. Selline bänd nagu Nexus näiteks teeb muusikat ilmselt teiste jaoks. Nad on puhas toode. Nexus võrdub Kirde sai.»
Lood kirjutab peamiselt solist Robert Annus, kuid «Tere, Kertu!» idanes ühest «koosviibimisest», kus kena tütarlaps vastas telefonikõnele noorte kukkede meelest meloodiliselt kõlava häälega: «Tere, Kertu!»
«Bänd on nagu pikaajaline suhe. Alguses on ainult armastus, hiljem tulevad välja ka teised esialgu peidus olnud seisundid nagu rutiin ja harjumus,» määratleb laulumees Volli ehk Andri Volman.
Bänd on justkui huviring, kus kuus sõpra kokku saavad. «Kuid loomulikult ei anna võrrelda mitte millegagi tunnet live-kontserdil, kui sa mängid koos oma bändimeestega! Chupacabra on parem kui seks!» kuulutab Kaspar. Selles osas on kõik ühel arvamusel.
Vallutaks Venemaa!
Kui üldsus teab üksust paari hiti järgi, siis praegu võetakse üles uut plaadimaterjali, mis tõotab tulla veidi tõsisem. «Me laiendame oma ampluaad. Mingitesse raamidesse või piiridesse ei tahaks küll jääda. Meie märksõna on piiritu vabadus!» summeerib Robert.
Muusikat teevad nad selleks, et end lõbustada. Sellepärast tehaksegi... lõbusaid lugusid. Kuna laulusõnad on eestikeelsed, pole maailmavallutust kavas. Kui just tuleks konkreetne pakkumine, siis võtaksid nad kogemuse mõttes väljakutse vastu. Pigem aga huvitaks neid Mäksi ja Joala kombel Venemaa vallutus kui Ninjade kombel Saksamaal möllutamine.
Fännid kasvavad
Koolibändina käivitunud Chupacabra on esinenud pea igas Eestimaa koolis. Paljud 10–20aastased teavad nende laule peast. «Meie 10aastased fännid on varsti 18sed, ja see on ainult rõõmustav!» viskab Volli optimismist pakatades vahele. Meeldiv elamus saadi pundi 5. aasta sünnipäevakontserdil, kus üks hirvesilmne neiu neile suure tordi kinkis. «Kuna Eesti on nii väike, siis enamik, kes meie kontsertidele tulevad, on kas tuttavad või tuttava tuttavad! See ongi tore, et saab mängida oma tuttavatele!» sõnab Robert.
«Tegelikult oleme ju ka vanemale generatsioonile vastuvõetav bänd, sest me ei tee koledat müra ega räägi ropusti,» täiendab Kaspar. «Nilbusega ei niida, labasusega ei laamenda!» paneb Indrek Laas konkreetse punkti. Bassimehed tühja juttu ei puhu.
Südamed triivimas
Tallinna kuumimatele rockikohtadele lisaks on Chupacabra esinenud näiteks Copterline’i terminali katusel, kus ühe väga hea sõbra auks anti privaatkontsert. Veel on üles astutud trammis, Skoone bastionil, vana laeva trümmis, Ikla piiripunktis, sadamas… ja kus veel?
«Sadamas esinedes saime elektrit, sest mängisime paljajalu. Ma olin umbes viis sekundit oma kitarri külge naelutatud, kuni sain sõbralt halastuslöögi rindu. Ma kardan nüüd siiamaani elektrit ja suhtun austusega oma pilli,» meenutab Indrek.
Elu armastusi on poisid leidnud ja kaotanud juba mitmeid kordi. Kaspar: «Armastus on sügav füüsiline suhe mehe ja teise mehe vahel, mida naised ainult lörtsida suudavad!»
«Tegelikult oleme me ikka heterod, onju?» jätkub Vollil kelmikat optimismi. Üldise iroonia ja nalja varjus paljastub tõsiasi, et kuigi enamikul on silmarõõm või kindel inimene olemas, pole bändipoisid veel lõplikku armusadamasse jõudnud.
Bänd
Robert Annus – laul
Indrek Laas – bass
Kaspar Kaljas – kitarr
Meelis Milli – kitarr
Andri Volman – taustalaul, tamburiin
Madis Zilmer – trummid
