«Lapsepõlv oli üks vaev ja valu,» mäletab tänavu aasta parimaks näitlejannaks kroonitud KERSTI KREISMANN.
#p2#Habras ja elegantne Kersti Kreismann (55) sirgus Pärnumaa laantest. «Sellestsamast Tali külast, mis sai nüüd metanoolimürgituse koldena kurikuulsaks.» Vahel Eesti kaarti uurides imestab ka ta ise, kui pärapõrgus, Läti piiri lähedal ta lapsepõlv möödus.
Venemaa eestlaste perest pärit isa oli kolhoosnik, pärast sõda mõnda aega ka külanõukogu esimees. «Hea huumorimeelega mees, lahtine suhtleja,» meenutab Kersti. Rahvamaja juhatajast ema nii seltsiv polnud, hoopis jäigema iseloomuga, aga ka ambitsioonikas. Kersti tundis end rohkem isa tütrena.#p5p#
Isaga mootorrattal
Mootorrattaga sai tehtud uhkeid sõite Kilingi-Nõmmele. «Asju ajama, surnuaeda või emale elektrilokke tegema.» Ema istus isa taga, Kersti kaksiraksi ees bensiinipaagil. «Torud läksid tuliseks, jalgu pidi eemal hoidma. Kord unustasin, põletasin sääred valusalt ära.»
Esimese mälupildina on Kerstil hinges see, et pere teda narris: «Suur tüdruk, veab lutipudelit järel!» Vanavanaema võttis ta siis sülle, noomis teisi. «Ta suri päeval, kui rahvamajas oli «Vaeslapse käsikivi» etendus,» meenutab Kersti kahetisi tundeid. «Mul oli vanavanaemast nii kahju. Samas mõtlesin, et pidi ta nüüd seepäev surema.» Etenduse lõppu Kersti ikka nägi.
#p3v#«Olin väga kinnine, kompleksidest puretud laps. Kartsin loomi, ei osanud talutöid teha, maaelu keskel äpu.» Mida kõike ta ei häbenenud: teretamist, ka oma nime, mis maal kõlas võõralt. Nooremad õed Sirje ja Kadri olid tragimad. «Nemad oskasid hobust ette rakendada, lehma lüpsta.» Kui Kersti korra üritas, virutas lehm lüpsiku ümber, teistel nalja kui palju.
Õdesid lõbustas, kui Kersti lamba või kuke eest ära jooksis. «Kuri ja vastik valge kukk oli, paar korda lõi mind tõesti.» Õed hoidsid kahekesi rohkem kokku, Kersti jäi omaette. Suureks õeks ja eeskujuks sai ta nendele alles siis, kui ta juba kodunt ära Tallinnas end «oksale» võitles.
Pärnu rand jäi lubaduseks
«Eks see lapsepõlv oli üks vaev ja valu,» meenutab Kersti ohates talutöid. Aga aastaaegade lõhnad püsivad meeles. Eriti päikselise kartulivõtuaja kargus.
Sügisel ülesvõtmised, kevadel mahategemised, suviti otsatud peenrad. «Keskmisel õel vedas, tema pääses korra õpilasmalevasse.» Eriti tüütu oli heinategu: «Palav, kõrred torkisid sääri, sel polnud otsa ega äärt.» Eriti ränk oli, kui pidi lõpuks jalgupidi küünis heinte otsas sõtkuma. «Ema ikka lubas, et kui hein tehtud, sõidame Pärnusse mere äärde suvitama.» See jäigi lubaduseks. «Muidu sai Pärnus ikka käidud — oste tegemas, Pärnu muulilgi jalutatud.»
Puhkuseks viis ema tütred metsa marjule-seenele või lihtsalt lilli noppima, õpetas linnuhääli tundma. «Õed olid rohkem metsarahvas, mina vantsisin sõnakuulelikult kaasa.»
Lugemine ja unistustemaa tundusid seda ilusamad, et seda sai nii vähe. Öeldi: «Teed töö ära, siis!» Vanaisa töötas küla jõujaamas. Igal õhtul kell üksteist lülitas ta elektri välja ja küla jäi pimedaks. «Nurusin ikka, et ta laseks elektrit natuke kauem, saab rohkem lugeda.»
«Soe ilm, mis sa toas konutad!» ajas ema Kerstit õue. Ja hurjutas, et kui tema laps oli, polnud ühtegi puud, mille otsa ta poleks roninud. Sõnakuulelik tütar läks siis ja ronis. «Üles ma sain, aga alla enam mitte.» Õdedel jälle nalja kui palju. Isa halastas ja tõi redeli.
Kurja näoga plikatirts
Ema oli hädas ka Kersti haiglase kätepesemisega: «Mustlaslaps ei pese kunagi käsi ega porgandit, ja pole tal midagi viga!» Noomida sai ta emalt ka tõsiduse pärast: «Oled nii kurja näoga ega räägi midagi nagu teised lapsed! Fotodel oled ka suu kriipsus kinni. Ei tohi, see on inetu!» Põlvevalu tõttu pääses Kersti Kilingi-Nõmmele suvesanatooriumi. Seal tehti pilti. Kersti, kel tuli ema hurjutamine meelde, sättis suu ilusti lahti. «Nägin sel pildil eriti totakas välja. Siis sain aru, et ei saa ikka nii sõnakuulelik olla,» naeratab Kersti leebelt.
Ka olnud ta hirmus külmavares. «Topelt labakindad käes, läksin teistega tiikidele liugu laskma. Klassiõde andis mulle lisaks oma käpikud, minul ikka käed külmetasid.» Hambad ristis, üritas Kersti püsida teiste kannul: hüpata külateel mööda sõitvale reele, suvel pihuga Reiu jõest vähke välja tõmmata. «Kartsin küll, aga teised kõik võtsid. Mina siis ka.» Kolhoosi viljaküünidesse uuristasid lapsed käike. «Seal oli tore kükitada, aga hirm oli ka.» Tehti üksteisele kolli, hüüdes: «Hull koer tuleb!»
Kooli priimusena oli Kersti usin igal alal kaasa lööma. «Isegi orkestris, tinistasin kitarri. Rääkisin Andresele (näitlejast poeg Andres Raag – toim), ta ei uskunud.»
Näitlejana on Kersti õnnelik, et tal on, mille pealt maanaiste rolle teha. «Aga muidu... Ma ikka ei sobinud sinna.» Kersti mäletab end tee ääres kivihunniku otsas unistamas: see tee viib Tallinna. «Saaks ometi päris kontsertidele!» ohkas tüdruk.
Tali rahvamajast käisid läbi kõik toonased tähed: Ots, Lääts, Rinne, Tennosaar, Orumets ja ansambel Laine. «Ema pani meid lilli viima, sedagi ma häbenesin.»
Koju tõi muusikat seinal ragisev krapp. Ühe jõukama klassiõe kodus võttis Kerstil hinge kinni kollane raadio. «Keerasin nuppu: Berliin, Pariis, Budapest… Kadestasin, et ta võib seda iga päev kuulata.»
Arglik timurlane
Jõudnud eeskujude otsimise ikka, ihkas Kersti endale südamesõbrannat. «Tahtsin kohutavalt kedagi, kellele saaks oma saladusi usaldada. Talud olid hõredalt, külla minna lubati harva. «Nii palju sai tööde vahelt sõprust viljeldud, et naabritüdrukuga käisime kahe talu vahelisel teel suure kivi alla karpi teineteisele kirju panemas.»
#p4v#Eks seegi mõte pärines mõnest loetud raamatust. Nagu ka vaimustus vanakesi aitavatest timurlastest. «Tahtsin ka timurlane olla, aga maal oli see ju eriti jabur. Kõik lapsed rühmasid oma kodus tööd teha. Teeotsas elas üks vanamemm. Mõtlesin, et lähen pakun talle end vett tooma või puid lõhkuma. Kõõlusin kaua ta aial, käisin isegi ukse taga ära, aga koputada õnneks ei julgenud,» naerab Kersti.
Ta kartis ka metsavendi. «Teada oli koht, kuhu neid maeti. See oli üsna lähedal langenud puna-armeelaste ühishauale, kuhu meid tähtpäeviti rongkäigus viidi.»
Reaalsus ja raamatutest loetud fantaasiamaailm läksid veidralt segi. Kui õed leidsid metsast puujuure alt riidetükki mässitud automaadi, tirisid nad selle uhkelt koju. «Isa peitis selle magamistuppa voodi alla, kohe käisid ka miilitsamehed ja viisid selle ära.»
Kui levis kõmu, et tabati sealtkandi viimased metsavennad, oli Kersti emaga Kilingi-Nõmmel kaasas asju ajamas. Miilitsamaja ees nägi ta üht omavanust tüdrukut. «Ta käis kummaliselt jalgu kõrgele tõstes. Eks ta oli harjunud metsas puurisu vahel liikuma.»
Tallinna lõhnad
Tallinnas elasid isa sugulased. «Vene tänava maja number ühte olen lõputult unes näinud.» Tädi töötas Vaksali tänava juuksuris. Kord saadeti Kersti sealt korteri võtit võtma. «Käisin kaua ukse ees edasi-tagasi, sisse häbenesin minna! Sosinal korrutasin endale: sa pead, sa pead! Aga see oli ju meestejuuksur.»#p6p#
Kui tädi maale külla tuli, oli ta kohvris ja riietel naftaliinilõhn. See «linnalõhn» tundub Kerstile armas tänaseni. Tädi tõi linnast martsipani. Suur oli imestus, kui selgus, et see polegi seep. «Kahju oli neid vigurloomi sööma hakata, kuskilt saba otsast vähehaaval näksisime. Pärast võrdlesime, kes kui palju raatsis ära süüa.» Ka tädi lakitud küüned oli ilmaime.
Kui suur ja ilus täditütar sai 23aastaseks, tehti piduroogi. Kersti saadeti nurga taha gastronoomi majoneesi ostma. «Olin nii põnevil, ei teadnud, mis see majonees on. Tee peal korrutasin seda sõna, et ära ei ununeks. Nagu Pille-Riin raamatus: «Üks väike lauasai ja kolmsada grammi koort.» Õnnetuseks võtsid nad selle majoneesi täditütre juurde kaasa ja ma ei saanudki seda maitsta.»
Ka linnakinos jäi Kerstil tookord käimata. «Sõprus» oli gripikarantiini tõttu suletud.
Keelatud peod
Kui maal teatrietendus või kino lõppes, tuli ja pühkis koristaja Meeta põranda luuaga puhtaks. Viskas maha küünlavaha, akordionid hakkasid mängima ja läks tantsuks. Kersti vaatas õdedega nurgast, kuidas suured tantsisid.
Kättesaamatut igatsust oli jaaniõhtutes: «Toad pesti puhtaks, käidi saunas. Siis kostsid üle uduse heinamaa pillihääled, aga ema meid ei lubanud.»
Pärast kaheksandat klassi õnnestus tal end peo ajaks sõbranna juurde külla kavaldada. «Mõtlesin, et saan ometi suurte inimeste peol olla. Aga ema valvsus ei uinunud, ta sõitis jalgrattaga mulle järele. Kohutavalt piinlik oli.»
Keskkoolis Kilingi-Nõmmel valvasid puritaanlikud õpetajad. «Totter aeg, isegi keskkoolis ei tohtinud vanemateta õhtul väljas olla.» Julgemad tüdrukud käisid Tihemetsa tehnikumis poistega tantsimas ja jäid vahele. Kersti ei riskinud. «Kadestasin internaaditüdrukute elu. Eks ma ise pelgasin, ja lasin end emal korterisse panna.»
Meieripojast Tulvisteni
Esimeses klassis meeldis Kerstile meieri poeg Gunnar. Peenikese nime ja viigipükste pärast. «Gunnar oli üle kooli poiss, meeldis kõigile tüdrukutele.» Pruut ja peigmees, narrisid teised. «Süda rõõmustas, aga õpetajale kaebama läksin millegipärast ka,» kihistab Kersti.
Õpetajale räägiti üldse kõik ära. Kord talvel hõikas üks tüdruk üle klassi: «Aga meil on juba jõulupuu toas.» Õpetaja jäi kohmetult vait ja läks muu jutuga edasi. «Mäletan nii selgelt, et sain siis aru: on asju, millest kõva häälega ei räägita.»
Riiulilt teiste raamatute tagant nuhkis Kersti välja «Eesti rahva kannatusteaasta», selle vahelt sinimustvalge lipukese. «See tundus nii põnev, paras pudru oli peas.»
Samal ajal tegi Kersti karjääri salga- ja rühmajuhina, teenis välja vilenööre. «Kus see tubli ja aktiivne koolilaps seda mujal olla sai!» Õnnega koos, lähetati Kersti seitsmendas klassis Tagametsa aktiivilaagrisse. «Esimene kord, kui ma kodust välja sain! Seal armusin ma küll plaks! ära. Laagri malevanõukogu esimehesse. «Pikk, ilus, mehelik, tark! Tallinna poiss Peeter!» Nii teistmoodi kui koolivennad. «Eks need külapoisid olid, nagu nad olid,» ohkab Kersti. «Mõni istus samas klassis juba teist-kolmandat aastat.»
Kui Kerstist oli saanud just Draamateatri näitlejanna, kohtus ta Peeter Tulvistega uuesti. «Mati (Kersti eksabikaasa Mati Unt — toim) tutvustas meid. Peeter mind muidugi ei mäletanud. Laagris oli sadu tüdrukuid ja tema oli ju staar,» naerab Kersti.
