"See kindlasti ei ole hea märk [mida endale külge võtta], aga ma tunnen, et kui minu lugu saab kedagi teist julgustada, kui see saab olla kellegi teise jaoks äratusmoment ja võib-olla ära hoida mingeid intsidente tulevikus, siis mul ei ole kahju enda mainet rikkuda," selgitas Viinalass "Ringvaatele" põhjuseid, miks ta otsustas avalikustada oma kiusaja-mineviku.

Kuigi Viinalass usub, et on inimesi, kes oskavad tema käitumise psühholoogilist poolt paremini analüüsida, siis märkis ta ise, et on tagajärgi tuvastanud, et tal oli väga suur kuuluvuse vajadus.

Viinalass tuletas otsestuudios meelde ka ühte lugu, millega oma kiusaja-minevikku kirjeldada, olgugi et ta arvas alguses, et see on jagamiseks liiga jube.

"Ma jalutasin koolikaaslasega koolist koju ja teine klassivend kõndis umbes 20 meetrit meist eespool ja siis täiesti tühja koha pealt – meie vahel ei olnud tülisid ega midagi – see oli lihtsalt selline hetk, kus ma tahtsin ennast ägedaks teha või tõestada ning läksin ja hüppasin talle jalaga vastu koolikotti nii, et ta lendas maha, kruusatee peale. Teinekord, kui kiusasid kedagi, siis oli kohutavalt naljakas, aga tol hetkel ma sain aru, et siin ei ole mitte midagi naljakat.