Delikaatne mees omadega sees


Guido Sammelselg on kogu taasiseseisvumise aja kuulunud Eesti ärieliiti. Ta on lugupeetud, soliidne ja eeskujulik. Temaga on poliitikud arutanud kõige delikaatsemaid asju. Tänaseks on mees end suurtesse võlgadesse mässinud.

Kohtunik Mare Kõlvart ütleb kohtusaalis võlausaldajatele: «Ma ei tahaks neid pankrotiavaldusi siin näha.» Guido Sammelselg (52) on end korralikult võlgadesse keerutanud ja lugupeetud võlausaldajad ei oska enam muud ette võtta kui kohtuteele asuda. Nende advokaadid veenavad kohtunikku, räägivad, kui paha inimene on Sammelselg, kuidas mehe vara on pantidega kaetud ja kuidas kõik on ära kanditud. Ühel hetkel sekkub võlausaldaja Raivo Vare isiklikult. Tal on saada 19 miljonit.
«Kas lubate?» küsib Raivo, lõug kergelt värisemas. Mees, kes on olnud aastaid enesekindlus ise, on ilmselgelt ärritumas. «Me oleme neli kuud üritanud oma raha kätte saada, kuid võlgnik Guido lubab meid üldse rahadeta jätta, kui jätkame suhtlemist ultimatiivses vormis. Ta oleks võinud jõulude ajal kas või viis miljonit ära maksta.»
Vahepeal saab sõna Sammelselja advokaat Villu Otsmann: «Saage aru, finantskriis. Neid varasid ei saa realiseerida kiirmüügi korras, teie laen on kaetud Beta Systemsi omakapitaliga, rahulduge sellega... Isegi ilma Norby Telecomita on see midagi väärt.»
AS Norby Telecom on Sammelselja viimane projekt ja kõikide hädade põhjus. Ärimehed ei saa muidu, kogu aeg on vaja midagi ette võtta ja paigutada teenitud vara uutesse riskantsetesse operatsioonidesse. Riskide võtmine garanteerib mõnusa adrenaliinilaksu. Ärisõltlane Sammelselg saab oma laksu 2009. aastal kätte. Kuid see on vist üledoos.
#end#
Armastab suuri väljakutseid
Sammelselg on Eesti äris olnud nii pikalt, et jõudis dollareid teenida metalliajal ja ka suhkrupuuduse päevadel. Tema ärimõtlemist iseloomustab lause: Ehitan Tallinnasse viis parkimismaja, laenan 5 protsendiga raha, 15 protsenti teenin rendist ja lõpuks müün projekti vaheltkasuga edasi.
Mees mõtles suurelt ja ka tegutses hoogsalt. Sarnaseid skeeme jõudis Guido ellu viia mitmeid - arendas ettevõtet ja müüs siis edasi.
Kuid Norby Telecom ei jõudnud müügiküpseks saada, sest enne tabas maailma finantskriis.
«Ajad on muutunud ja ettevõttel on hetkel raske olemasolevaid kohustusi refinantseerida. Ettevõte tegi suure pingutuse koos nõustajatega ja veel hiljuti oli viis-kuus kandidaati, kes oleksid tulnud uuteks finantsinvestoriteks. Kuid globaalse finantskriisi süvenedes kukkusid nad kõik ära,» kurdab Sammelselg ajakirjandusele.
Ta ei jõua Varele miljoneid ära maksta. Lunastamata on ka 56 miljoni eest võlakirju, mida Sammelselja suuromanduses olev telekomifirma müüs investoritele 2007. aasta lõpus.
«Norby Telecomi kiituseks võib öelda, et ega nad ise eest ära ei jookse. Nad konsulteerivad ja informeerivad ning on täis tahtmist välja tulla. Kindlasti ei lõpe asi sellega, et kogu raha kaduma läheb,» arvab Hansa Private Equity Fondifondi juht Peeter Piho. 
Sammelselg räägib: «Siin pole tegemist tühjalt seisva majaga, tegemist on ettevõttega, millel on taga tuhandeid kliente, kes tekitavad igakuiselt juurde rahavoogu, saja miljoni krooni ringis aastas. Seda tuleb lihtsalt muutuvates tingimustes saneerida kasumlikumaks.»
Optimism on tore asi, kuid tõenäoliselt Norby Telekomi äriidee veidi lonkab. Sel turul on ees kolm ülivõimsat Skandinaavia firmat, kelle vastu on väga raske minna. Nad konkureerivad su surnuks või ostavad ära. Kuid Sammelseljale on alati meeldinud suured väljakutsed. Kas ta murdis sel korral hambad?
Guido alustas saneerimismenetlust. Käivitus venitamistaktika, lootuses, et ajad lähevad paremaks. Norby Telekomi juhatuse liige Vadim Šabarov kinnitab, et alates aprillist on ettevõtte rahavood positiivsed.
 
Kunstikollektsiooni juhtum
Kohtus on jutuks, et võlgnik pakub kõigile võlausaldajatele oma kunstikollektsiooni. See võib olla ärikunstide suurmeistrile sisemiselt valus. Guido Sammelselja esimene ost oli Carl Triebel Düsseldorfi koolkonnast, mille eest ta maksis 4000 rubla ringis ajal, kui ta oli veel Kuusalu kolhoosi jurist.
«Millegagi peab ju inimene tegelema. Eriti vene ajal, kui töörõõmu eriti ei olnud,» rääkis Sammelselg. Mehe kogus on mitu päris toredat Laikmaad ja kaks väga toredat Konrad Mägit. Kunstikollektsioon on Sammelselgade pere ühisvara.
Guido seljatas 2002. aastal Müncheni oksjonil Eesti Panga, ostes viimase nina alt rohkem kui 400 000 krooni eest ära unikaalse kuldmündi - 8,38 grammi kaaluva Kettleri topeltkuldeni. Tegemist on Liivimaa ordu viimase meistri Gotthard Kettleri 1560. aastast pärit kuldrahaga, mida vermiti Liivi sõja ajal palgasõduritele palga maksmiseks. Rahaajaloolase Ivar Leimuse väitel oli toosama münt selle aasta 19. märtsil enampakkumisel Londoni tuntud oksjonimajas Spink. 26. märtsil läks Spinkis enampakkumisele parim valik Eesti paberrahasid, mis eales on oksjonil müüdud. Haamri all oli sada rahatähte aastatest 1918- 40 nimetuse all The Sammelselg Collection.
Neist ligi pooled jäid müümata. Isegi kogu «kroonijuveel», 1923. aasta 5000margane, ei leidnud ostjat. Rahatähe oli Spink hinnanud vahemikku 85 000-120 000 krooni. 
Sammelselg ise taandub mõningatest kunstitehingutest, kinnitades meediale, et tema ei ole müüja. Ta ütleb, et loobus juba mõne aasta eest rahade kogumisest ning müüs kollektsiooni maha. Guido on ka eitanud, et tema müüs Johann Köleri maali «Tatarlanna Mšatka mõisa aias» Urmas Sõõrumaale hinnaga 2,7 miljonit krooni.
 
Õnnelikud 90ndad
Kohtun Sammelseljaga esimest korda 90- ndate algul Tallinna Pangas. Tal on rohelised väheemotsionaalsed pankurisilmad ja kaks tubli asetäitjat: Savisaare valitsuse riigiminister ja Tartu Kommertspanga kogemusi omandanud Raivo Vare ning madala profiili vend Rein Koov. Aastaid püsivad Vare ja Koov Sammelselja siseringis.
Sammelselg ise jättis igati tubli, tööka, targa ja koostööalti inimese mulje. Ta oli just suhkrukaupmehest pankuriks tõusnud, sest pangandus on soliidne ja konservatiivne, aga kaubanduses on äriõnn nii juhuslik.
Tema firma Dunker AS oli linna suuremaid suhkrumüüjaid ja esimese tehingu olevat aidanud korraldada Guido lihane onu Heinrich Sammelselg, õilsast piiritusevedajate soost Lahemaa mees, kes samuti armastas antiiki.
Tallinna Pank laienes hoogsalt, omandades Tartu Kommertspanga filiaale ning laenates raha Toomas Toolile ja vendadele Sõnajalgadele. 1997.-98. aasta majanduskriisi ajal liideti kinnijooksnud Tallinna Pank Eesti Ühispangaga ja Guido teenis aktsiate eest mõistlikult raha. Tema hiilgav renomee säilis ja ka kogemused kasvasid. Uued suured tehingud ootasid ees.
Vare aga läks riigitööle, temast sai teede- ja sideminister. Oma viimastel töökuudel pani ta käima raudtee erastamise.
 
Säästumarketist raudteeni
1999. aastal alustas Sammelselg koos partneritega, kelle hulgas olid Indrek Prants, Sven Mansberg ja Armin Kõomägi, Säästumarketite keti rajamist. Tegemist on Sammelseljast põlvkonna võrra nooremate meestega, kellega ta kohtus hulgikaubanduse aegadel. Noorhärrad võeti tööle ASi Dunker, kust nad lahkusid tegema hulgifirmat Smarten.
Säästumarket müüdi Soome hiiule Kesko. Teenitud summasid ei avalikustatud, kuid koos jätkati. Raha õnnestus paigutada Eesti Raudtee erastamisse, mille eest maksti koos partneritega 1 miljard krooni. 2006. aastal müüdi Eesti Raudtee tagasi riigile 2,35 miljardi krooni eest. Guido pomises, et see on madal hind.
«Oleme kindlad, et teised ostjad oleksid maksnud kõrgemat hinda,» bluffis-märkis Sammelselg. Läbi suurärimehe edeva suu jõudis pressi ka infokilluke, et Reformierakond küsis tehingu eest andamit. Skandaal ei löönud lõkkele, kuid kõik said aru, et Sammelselg on mees, kellega Eesti Vabariigis arutatakse kõige delikaatsemaid ja valgustkartvamaid asju.
Meestel vedas siiski kõvasti, sest pärast pronksiööd kukkus raudtee väärtus õige pisikeseks.
9. aprillil istus kohus jälle koos ja otsustas, et Guido Sammelselja maksejõuetuse menetluse jätkamise suhtes tuleb kohtumäärus 6. mail ja seal võib olla juba kirjas ajutise pankrotihalduri nimi. 
 
 
Raivo Vare:
Teise inimese hinge ei näe!

Kui Guido Sammelselg oleks malelaual lipp, siis Raivo Vare oleks oda. Vare töötas aastatel 1993-1996 Guido alluvuses Tallinna Pangas ja oli aastatel 2004-2006 ametis Eesti Raudtee arendusjuhina.
Kellelt sa raha küsid?
Beta Systemsilt ja kaaskäendajalt ehk Guido Sammelseljalt, kelle vastu on tagantjärele ootamatult palju nõudeid. Sealhulgas ka tema oma naiselt. Laenasime neile 1,25 miljonit eurot.
Kuhu kadus Guido raha?
Seda tahan ka mina teada. Selleks on vaja juriidilist alust, et hakata asja uurima.
Neliteist aastat olite sõbrad?
Lähedased inimesed kipuvad olema viimaseks kaitseliiniks võõraste võlausaldajate (kreeditoride) vastu või on midagi muud teoksil.
Kas sa ei tea?
Informatsiooni manipulatsioon on täiesti uskumatu.
Kas koos kalal käisite?
Kalal ei käinud.
Miks ta teie uksest sisse astus?
Ta küsis paljudest kohtadest raha. Takkajärele tuleb nii välja.
Kas siin on lihtsaid vastuseid?
See, mida näidatakse, on üks ja tegelikkus on ilmselgelt teine. Aga selle tegeliku peeglitaguse maailma juurde ei taheta meid lasta. Raha ei pruukinud minna Norbysse. Selle firma nime all küsiti raha, aga kõik ei liikunud sinna. Mäng käis teisiti.
Kas sulle tehakse tünga?
Absoluutselt.
Kas nüüd on see aeg käes, kus tehakse üksteisele niimoodi tünga?
Just. Ma ei ole sugugi ainuke.
Kas see pole mitte liiga ebamugav raha teenimise viis?
Kuidas võtta. Kui see välja ei tule, siis ei ole ebamugav. Kuid nüüd jäädi kriisile jalgu ja tuli välja.
Äkki oleks kuidagi välja keerutanud?
Ei tea. Teise inimese hinge ei näe.
Kas sa tead, kuhu sinu raha läks? Raha jätab ju mingi jälje?
Ei kommenteeri.
Läks Beta Systemsi ja sealt ei pruukinud minna Norbysse?
Kõik on veel keerulisem. Sellepärast ongi vaja asja uurida professio-naalsel tasemel.
Kas sinu vana sõber Sammelselg on muutunud?
Ei tea. Ma ei oska enam midagi mõelda