Dramamama: kõige tähtsam on leida inimesed, kellega sul on hea
Mikk, Dramamama - mida see üldse tähendab?
Ansamblitel paraku on vaja nime ja ega selle nime taga ei ole erilist müüti. Meie kitarrist ütles väga hästi: “tegelikult tuleb väga tõsiselt mõelda, mis sa enda ansamblile nimeks paned.” Kuna meie panime Dramamama siis meil on aegajalt ka selliseid draamasid. Tegelikult on see ühest Lenny Kravitz'i aulust fraas “I don’t need no drama mama”. See kõlab hästi ja töötab nimena.
Kuidas bänd kokku sai? Kas see oli juhuse tahtel või keegi hakkaski konkreetselt otsima?
Bändi algus on minu ja Laur Joametsa kohtumine G. Otsa Muusikakooli pargis. Hakkasime muusikast rääkima ja saime aru, et me oleme kuidagi sarnased. Jagasime omavahel oma muusikat ja alustasime sealt seda. See ei olnud sundlik - ei olnud vaja bändi teha, vaid see oli saatus, mis kokku tõi.
Kuidas teie bändis muusika sünnib? Kas see on pigem ühe inimesi roll või tuleb nii nagu tuleb?
Mõlemat. Aegajalt kui kellelgi on mingi laul mida on vaja salvestada või tekib selline kihk, et see on väärt seda, et seda võiks salvestada ja bändiga teha, siis see inimene toob selle prooviruumi. Aga tihtipeale sünnivad lood hoopis koos musitseerides. Siin ei ole mingit valemit.
Paljud meie lugejad on juba avaldanud enda musitseerimist YouTubes ja kindlasti nad eeldavad, et suuremad muusikud nagu teie oskavad anda neile nõu esimesele lavale jõudmisega.
Ma ei ütleks, et me oleme suured muusikud. Meil on päris pikk tee käia veel. Põhiline on see, et sa usud iseendasse ja leiad enda ümber need inimesed, kellega on sul hea koos olla ja muusikat teha. Ja küll see julgus siis tuleb.
Aga mida teha siis, kui inimesed kommentaariumis sõimavad? Kuidas sina reageerid?
Ma vaatan läbi lihtsalt nendest inimestest.
