«Kui mõnest mu sugulasest võiks linnale kasu olla, siis ma ta ka tööle võtan!» teatab EDGAR SAVISAAR oma Hundisilma talus. «Teiste arvamusest ma ei hooli.»
#p2# Igal aastal 24. veebruaril peab praegune Tallinna linnapea Edgar Savisaar (52) oma talu, Hundisilma sünnipäeva. «See on ka põhjus, miks ma ei käi presidendi vastuvõttudel. Meil on siin oma pidu. Mõned on püüdnud sellest arvata ei tea mida,» ütleb Savisaar Hundisilma täiuslikult pügatud murul seistes.
Hundisilma talu Lääne-Virumaa Harjumaa-poolsel piiril, mõne kilomeetri kaugusel merest on koht, kus Savisaar elab. «Kui vaja, saan linna ka siit juhitud, sest tänapäeval on olemas kiired ühendused ja pealegi on mul kuus asetäitjat,» teatab linnapea hooletult ja alustab oma valdustes ringkäiku.
Talul on maad 40 hektarit, millest umbes kümnel kasvab mets. Taluõu laiub pea kahel hektaril. «Meie oleme metsarahvas,» ütleb Savisaar. Nii tema kui ka ta abikaasa Vilja (39) on pärit Lõuna-Eestist, laiade laante keskelt: Edgar Vastse-Kuustest, Vilja Vaabinast. «Minul oli algul kogu aeg külm, kui ma Tallinnasse kolisin,» räägib Vilja.
Ka Edgar kardab külma. Rahvasuu jutustab, kuidas Savisaar kord siseministrina kuumal suvepäeval oma kabinetis istus ja endale sööklast tulist suppi tellis. Jalg üle põlve, asus ta seda sööma. Kõik juuresviibijad nägid, kuidas tal pikk soe aluspesu püksisäärest välja paistis, aga supi sõi Savisaar kõigutamatult lõpuni.
Ajaloolisele nõiakeskusele, Lõuna-Eestile, viitab ka Savisaare nõialembus: Keskerakonda nõustab astroloog Igor Mang.
Savisaar peab lilleaeda
«Mul on siin igasugu asju,» ütleb Savisaar ja näitab laias kaares aiale. Enam-vähem kõik #p4#laused, mida Savisaar Hundisilma kohta ütleb, algavad sõnadega «mul» või «minu». Vilja kasvuhooned on Edgari sõnul «mul naise armastus». Ka kõik lapsed olid «mul veel nädal tagasi siin». Ja kui Vilja Savisaar õue tuleb, siis tutvustatakse teda: «Siin on minu Vilja.»
Edgar Savisaar arvab, et tema kohta võib öelda peaaegu harrastusbotaanik. Need puud ja lilled, mis ei ole talle just Mait Metsamaa, Siiri Oviiri või Evelyn Sepa kingitud, on peenardele jõudnud teiste botaanikutega vahetuskaupa tehes, turult ostetud või mere äärest koduaeda toodud.
On lumeroos ja kanada kuusk, vesiroos ja moosese kepp, väike roosipeenar ja pihlakaga poogitud aroonia. Haruldased roomava kadaka vormid, edelweiss (alpi jänesekäpp) ja murtudsüda.
Eriti uhke on Savisaar zhenšennipuu üle. «Kui olete vana ja väsinud, siis tulete minu juurde ja ütlete: kuule, Savisaar, anna zhenšenni. Ja mina annan, et saaksite ennast turgutada,» lubab Savisaar lahkelt.
#p3v#Vilja avaldab hiljem lootust, et Edgar ikka iga taime kohta õiget juttu rääkis. Aianduse alal on Vilja Edgarist siiski kõvem käsi: tomatid ja paprikad säravad kasvuhoones kui jõuluehted, teises triiphoones sirguvad till ja petersell, nii et lust kaeda. Kaugemal tõstab kõrvits pead. «See mul naise armastus,» kiidab Savisaar.
Juhib linna Hundisilmalt
Tavaline hommik Hundisilmal algab loomade toitmisega. Esmalt saavad oma osa hundikoerad Revis ja Xiva, seejärel neli küülikut (üks neist ärimees Urmas Pasti kingitus) ja kassid, keda on palju ja kelle käive on nii suur, et neile pole vaevutud nimesid panema.
#p5#Siis joob pererahvas lehtlas hommikukohvi. Ja Savisaar heidab internetis pilgu värsketele päevalehtedele.
«Olen pigem õhtu- kui hommikuinimene,» teatab Savisaar. Kuid hommikupoolikuti külastavad teda Hundisilmal sageli inimesed, kellega on vaja nõu pidada. (Kroonika tulles lahkus Savisaare juurest kummide vilinal turvaärimees Urmas Sõõrumaa.)
Asjad arutatud, läheb Savisaar Võsu turule, puuvilju ja seeni valima. «Muidu me oleme ise ka kõvad seenelised, aga sel aastal on seentega kehvasti!» täpsustab Savisaar. Pärast turulkäiku järgneb ujumine. Ja lugemine.
Teise variandina läheb Savisaar hommikul 9–10 paiku Tallinna ja töötab kaheksani õhtul. Kroonika külaskäigu päeval sõidab Savisaar linna viie paiku, kohtub president Arnold Rüütliga, peaminister Siim Kallasega, parlamendi-saadikutega ja tuleb siis hilisõhtul taas koju Hundisilmale.
Ta jagab oma aja neljaks: Tallinna linn 55%, koalitsioon ja riik 10%, partei 20% ja ülejäänu on lugemiseks, kirjutamiseks, söömiseks, jutuajamisteks. Savisaar ei mõista neid, kes jooksevad vastuvõtult vastuvõtule, tema oma aega sellele ei kuluta. Linnapeana peab ta siiski Tallinna raekojas vastuvõtte korraldama, palju sagedamini, kui talle meeldiks.
«Saab seal kõhutäie süüa ja mitte millekski kohustavat juttu ajada,» hindab Savisaar kriitiliselt. Ka oma vastuvõttudelt üritab ta niipalju kui võimalik abilinnapeade toel kõrvale hiilida.
Neli last kolmest perest
Neljale lapsele — Erkile (24), Mariale (21), Edgarile (12) ja Rosinale (11) — ei jää selles päevaplaanis just palju ruumi.
«Maria ütles hiljuti mulle, et kui opositsioonis olid, oli sul meie jaoks rohkem aega,» sõnab Savisaar. Tema seisukoht on, et lapsed kasvavad ise ja eriti pole selleks vaja kaasa aidata.
Et Mariast sai politoloogia üliõpilane, kes samal ajal haridusministri abina töötab, on asjade loogiline käik. Tüdruk on väiksest peale poliitikute seltskonnaga harjunud, välis-
visiitidel on ta lapsehoidjaks olnud teiste seas näiteks ka Lennart Meri.
Oma ülejäänud lastele armastab Savisaar öelda, et poliitikuleib on piisavalt kibe — kui nad vähegi saavad, ärgu hakaku poliitikaga tegelema.
Kõige vanem, Erki, õpib informaatikat, töötab IT-firmas ning on isa sõnul «mul oma elu peal». Noorem poeg Edgar oli enne häälemurret kõva laulupoiss, laulis Estonia poistekooriga tausta ooperitele «Carmen» ja «Boriss Godunov». «Rosina oli mul varem kõva sipelgauurija, mul on siin suured sipelgapesad, aga nüüd on tast saanud oma kooli avaliku elu tegelane,» räägib Savisaar.
Ei lapsi, nende isa ega Savisaare kolmandat naist Viljat paista häirivat, et lapsed on pärit kolmest abielust. «Nad kõik on minu lapsed.» Savisaar paneb käed ristiisalikult kokku. «Suveharjal on nad mul kõik harilikult siin, kokku oma kümmekond inimest.»
Naised tema elus
Poliitikuid, rahvajuhte tahab mass näha eksimatuina kõigis otsustes. Savisaar on endale kaks korda uue, endisest parema naise leidnud. Samuti on tema abielu Viljaga saatnud kuulujutud Kadri Mustast, Kristiina Heinmetsast, Evelyn Sepast, kellele kuuluvad sõnad: «Paar korda nädalas ööbib Savisaar isegi kodus.»
See, et Savisaar laseb linnas olles end sageli Keskerakonna pressišefil Evelyn Sepal saata, ei häiri Hundisilma elu. «Ütle sina, kuidas mul naisega on vedanud,» käsutab ta Viljat.
Ja Savisaar ignoreeribki küsimust, haarab lauale toodud veinipudeli ja asub seda uurima. «Prantsuse vein, mis sa selle kohta meile rääkida oskad,» pöördub ta segamatult Vilja poole. «Mis nüüd mina… mina ütlen muidugi, et paremat ei saagi olla!»
Evelyn Sepa ja Oleg Harlamovi toodud valgemarjalised pihlakad Edgari sünnipäevaks on kenasti aiaserva istutatud.
Savisaar räägib, kuidas Vilja ta südame võitis: «Tema oli selline nooruke, valge kitliga, vist oli valge müts ka?» küsib ta Viljalt. «Ei olnud,» pööritab Vilja silmi.
Nende esimene ühistegevus oli 1987. aastal, kui nad võitlesid Muuga ringraja ehitamise vastu. Savisaar otsustas roheliste liikumisele käed külge lüüa, Vilja, kes nõustas kiirabihaiglas infarkti põdenuid, tundis muret patsientide pärast, kellel olid Muuga aedlinnas majad ja maalapid. Et neil oleks koht, kus kosuda.
Vererõhuga kimpus
Ka Savisaare südame ümber on kõvasti lokku löödud. Kord kevadel olevat Savisaar #p6p#volikogu istungilt suisa välja kantud. Savisaarele helistanud inimesed on kuulnud toru teises otsas ähkimist ja hingeldamist.
«See, et mind kuskilt olevat välja kantud, on vale!» teatab Savisaar. «Vale-vale,» õhutab Vilja takka. «Süda on mu organismis pea ainuke organ, millega ei ole probleeme. Aga ma olen harjunud, et mul on midagi viga,» tunnistab Savisaar. «Mul on lapsest saadik alati midagi viga olnud.»
Viimased kümme aastat painab Savisaart kõrge vererõhk. «See on meil tableti kontrolli all,» on Vilja kindel, «ja ma ei ütleks, et sul midagi muud viga on.»
Savisaar ise ei ole oma tervisest kaugeltki nii heal arvamusel kui Vilja. «Näen kehvalt, üks silm on –4,5, aga prilli sees on veel silindrid. Kehakaal on suur, üle saja.» Istudes lükkab ta kõhtu aeg-ajalt püksivärvli vahele tagasi.
Savisaar iseloomustab end kui fatalisti, kes ei tegele enese terveks jooksmisega. «Muidugi, ma jooksen vahel metsas ringi, aga mitte sellepärast, et kauem elada, vaid sellepärast, et mulle meeldib!» Sama lugu on kaalujälgimisega. Savisaar on kõigesööja. Ehk nagu Vilja ütleb: «Kõik sobib. Hästi sobib.» Sealiha ja kala, mõnikord valge viin. «Loomaliha ma hästi ei taha,» ilmneb ootamatult. «Seda ma ei oska sulle hästi teha ka,» tunnistab Vilja.
Ei hooli teiste arvamusest
Savisaar on oma linnapea-aja üle silmanähtavalt uhke. «Andke meile aega, me pole veel aastatki võimul olnud,» on mees malbus ise. Kui talle meelde tuletada, kui palju on ajakirjanduses teda süüdistatud oma sugulaste eelistamises, läheb malbe mees korraga keema. Vilja heidab mureliku pilgu. Ta teab, et kui Savisaar ägestub, on targem rahu säilitada.
«Milliseid oma sugulasi? Maria Savisaart! No vabandage, ta töötab haridusministeeriumis ja teda oleks võidud sinna juba ammu võtta. Tema ehitas üles eesti koolinoorte omavalitsussüsteemi!» Savisaar lausa paugub, nii et Vilja teeb vaevukuuldavalt: «Tšš-šš!»
«Raimond Kaljulaidi kohta (Maria Savisaare poiss-sõber, Tallinna linnavalitsuse nõunik — toim) ütlen, et ta on väga hea poiss! Oma vanuse kohta väga asjalik! Pealegi, ta ei ole mu sugulane!»
Ja Savisaar kinnitab, et kui mõnest tema sugulasest võiks linnale kasu olla, siis ta nad ka tööle võtab. «Ma ei hooli sellest, mida teised arvavad.»
