Evergreen Eve Kivi (72!) — Eesti esimene filmitäht. Ja mitte ainult, Eve valiti-lähetati Nõukogude diivana kogu maailmale esindama terve kuuendikplaneedi naiseilu. Kuulus ja kaunis Eve väärib oma äsjailmunud raamatu pealkirja «Ma olen elanud». Mis sellesse raamatusse ei mahtunud, ilmub nüüd seriaalina Kroonikas.
Milline oli sinu elu esimene film ja kinoskäik, televiisorit ju veel polnud?
Eks siis Tarzani-filmid olid mul kuskil teises-kolmandas klassis. Johnny Weissmuller ise! Ja see imeilus ja nõtke Jane — jumal hoidku, kui peenike ta oli! (näitleja Maureen O’Sullivan — M.K. )
Kes olid iidolid, kes tekitasid sinus isu filmitäheks saada?
Eesti Vabariigi ajast olid paljudel alles filminäitlejate pisikesed reklaamfotod igasugu sigareti- ja seebikarpidest. Esimesed iidolid olid Marika Rökk ja Zarah Leander. Mulle meeldisid ikka sellised grand dame’id!
Sõjasaagiks saadud Saksa filmidest?
Jah. «Sinist inglit» Marlene Dietrichiga nägin ka. Aga tema minu lemmik ei olnud. Selline külm vamp, naine mehepükstes… Kui ma hiljem lugesin, kuidas mu superlemmik Jean Gabin seda naist jumaldas ja taga ajas, siis mõtlesin: «No oli see naine ikka loll, et sellisele mehele ei läinud…!»
Ma armastasin sellist naist nagu Simone Signoret — Pariisi teatri- ja filminäitlejanna ja Yves Montandi abikaasa. «Teekond kõrgemasse seltskonda» jooksis meil kinodes, kui me Terje Luigega mängisime «Vallatutes kurvides». Käisime mitu korda seda vaatamas. Tulime kinost välja, nii et näod olid nutust paistes. Aga järgmisel päeval läksime jälle — kinno nutma.
{poolik}
Vaatamata sellele, et Terje napsas sinu eest ära peaosa — kaksikõed «Vallatutes kurvides»?
Aga see roll polnud ju absoluutselt minule. Ma olin tugevam, sportlik tüdruk. Mäletan end proovivõtetelt musta luige kostüümis… Ma ei andnud välja sellist õrna baleriini kuju. Terje oli aga selleks nagu loodud, nooruke keskkoolitüdruk, veel plikake.
Oled sa mõne teise kaasnäitlejannaga niimoodi kaksi kinos käinud?
Jah, ega ei olegi. Mängisime Terjega koos kahes filmis. Kas me just lähedased olime, aga mingit pahandust meil Terjega küll ei olnud. Käisime kinos. Ja koos ostsime ka seda kuulsat Hiina siidi. Mina lasin sellest õmmelda pika õhtumantli, millega ma püüdsin pilku Moskva esimesel filmifestivalil aastal 1961!
Millistelt maailmanaistelt sa stiili-šnitti võtsid?
Pikad kitsad midiseelikud meeldisid. Kui nad seal «Tarzanis» lõpuks džunglist välja tulid — kas sel Jane’il juba ei olnud selline seelik seljas…?! Kitsas siluett ja pihta rõhutav lai vöö peal. Kui ma Draamateatri stuudios õppisin — aeg oli ju vaene —, siis mul oli ainult kaks niisugust seelikut. Üks oli must ja teine, pepita-ruuduline, nägi välja eriti elegantne. Kuigi tegelikult oli see bemberg, odav puuvillane riie. Aga paljude naiste pilgud olid peal — ma vaatasin, kuidas nad vaatasid kadedusega: lõpp ilus!
Ja veel — minuealised võib-olla veel mäletavad, siis tehti kalanahast kingi. Lodotškad! Mul oli tuttav kingsepp, kes tegi mu emale ja mulle mudelkingi. Ja kui ma need kingad panin selle kostüümi juurde jalga — siis oli ikka täitsa lõpp! (Eve nägu lööb särama!) Ma oleks võinud ükskõik kuhu minna!
Eve, kes on sinu asjatundlikul hinnangul kõigi aegade vägevaim-põnevaim filminaine? Diivade diiva?
Kuningannalik Ava Gardner. Vaat selles naises oli elegantsi! Filmis «On the Beach» olid nad Gregory Peckiga jumalik paar! Moskva festivalil istusin ja vaatasin nagu naelutatult. Vaat seda naist võiksin ma hommikust õhtuni vaadata, kuigi ma ei ole lesbi…
Ja kord elus olen ma teda kohanud. Roomas, Trevi väljaku kuulsa purskkaevu juures. See oli 70ndate lõpus. Kust maailma otsast ma tulin, aga Roomas oli meil kolmepäevane peatus. Ja ma läksin siis ka viskama oma kopikat sinna kuulsasse purskkaevu. Hiline õhtu oli. Ja mulle oli öeldud, et seal väljaku nurgal on üks väike kohvik, kus võib näha maailmakuulsaid näitlejaid. No selline kogunemiskoht, nagu meil oli KuKu klubi. Ma ei jõudnudki sinna sisse minna, kui sealt astus välja üks pikk sihvakas naine. Vaatasin, oi jumal — Ava Gardner. Miks ta sinna välja tuli, ma ei tea. Mobiiltelefone ju siis veel ei olnud, et välja rääkima tulla. Läks ja istus sinna purskkaevu ääre peale. Sain aru, et ta oli kergelt jommis. Hiljem lugesin, et tal oli probleeme alkoholiga. Tal olid ju need abieludraamad Frank Sinatraga. (Õhinal.) Ja siis see Elizabeth Taylor jahtis ju Sinatrat. Ava ähvardas Elizabethi maha lüüa, kui ta ei jäta tema meest rahule.
Nii et mul oli õnn näha Ava Gardnerit need mõned minutid.
Olid üle N Liidu kuulus staar, aga maailmadiivale sa läheneda ja temaga juttu teha ei julgenud…?
Oi ei! Kuidas ma oleksin läinud ja öelnud: mina olen sealt ja see, rõõm teid näha… Oo ei.
Elizabeth Taylorit ja Marilyn Monroed piitsutasid nende emad maast madalast tagant Hollywoodi staariks saama…
Minul vastupidi: peres ei tahetud. Pärast nad leppisid.
Oled Brigitte Bardot’ moodi kodanliku kasvatusega heal järjel perest, kus näitlemist peeti tütrele väärituks kabajantsikuametiks?
Jah — parem oleks võinud minna arstiks õppima. Meie peres peeti õudselt lugu arstidest ja niisugustest ametitest.
Mis ameteid su vanemad Eesti Vabariigis pidasid?
Ema ei pidanud mingisugust ametit, sest ta abiellus varakult. Plikakesena pärast kooli töötas ta kodukohas Türil lühikest aega abilisena ühe tuttava juures kaupluses.
Isa oli siis pearaamatupidaja ja õppis töö kõrvalt ülikoolis juurat. Pärast sõda töötas ta Arnold Greeni juures ministrite nõukogus.
Sündisid 1938. Esimesed mälestused on ilmselt juba sõjaajast — ehk siis sõjapaost Novosibirskis?
Mäletan, et elasime seal ühes pikas barakis. Ema pesi põrandat ja mina keksisin tal jalus. Ema riidles ja ajas mind ära, kuni ma lõpuks kukkusin tagumikku pidi põrandapesuvee kaussi…
Sinust kaks aasta noorem õde Silja suri sinna Venemaale?
Ta suri teel sinna rongis. Difteeriasse, sest mingit rohtu seal rongis ju ei olnud. Ta polnud kaheaastanegi.
Miks su vanemad evakueerusid? Kas isa oli juba siis uue Nõukogude valitsusega seotud?
Isa tahtis nii. Aga täpsemalt ma ei tea ju. Ema ei rääkinud sellest kunagi. Mäletan ainult, kuidas ema heitis seal isale ette: «Sinu pärast see laps suri, oleksime me Eestisse jäänud, poleks seda juhtunud!» Pärast oli isa meie juurest ära sõjas Kaukaasia rindel.
Esimesse filmi «Kui saabub õhtu» valiti-võeti sind 16aastase koolitüdrukuna. Su isa suri esilinastust nägemata 1. jaanuaril 1955. Kuidas see juhtus?
42aastane noor mees, aga — infarkt. Hakkas paha ja... Kiirabi tuli välja pooliku hapnikuvaruga, nii et hapnik lõppes otsa…
Mina olin pinginaaber Kristi juures külas. Aga kuidagi halb ja rõhuv tunne hakkas. Hiljem Kristi ütles, et ma panin sealt lausa jooksuga kodu poole minema. Aga ikka jäin mõned minutid hiljaks…
Ja nii saigi sinust 16aastaselt perekonnapea. Tulid järgmised filmipakkumised. Ema vist tööle ei läinud…?
Emal hakkas pärast seda tervis lonkama. Süda. Nii et paar aastat oli ta voodihaige. Samal suvel sain pisikese sutsu filmis «Jahid merel». Võtteplatsil võtsin õppisin grimeerijaks — nii et kõrvalt hakkas jooksma teine palk…
Nii et küll «kõigest» näitleja, aga lõpuks majandasid ära terve pere: ema, noorema õe ja venna!
Teist teed ju polnud. Väike «toitja kaotaja pension» ministrite nõukogu poolt tuli. Aga sellest poleks neljaliikmeline pere küll ära elanud. Nii et nooruses käisin ka meiki tegemas, kui kutsuti — jälle 25 rubla lisa.
Nõukogude Eesti Entsüklopeedia järgi oli meil ainult kolm elukutselist filminäitlejat: Eve Kivi, Ada Lundver ja Lembit Ulfsak. See tähendas, et teil jooksis ka ametlik kuupalk?
See oli alles aastaid hiljem, 70ndatel. Mosfilmis olid ammu palgalised filminäitlejad. Lisaks oli neil ka omaette Kinonäitlejate Teater, kus nad said tööd filmide vahel. Eestis ei olnud seda.
Moskva Kinoliidu juhtkond muretses minu pärast. Et kui tuleb filmidel pool aastat vahet, siis ei saa inimene üldse raha. Mind kutsuti Moskvasse üle. Pakuti sinna kooperatiivkorteri ostmise võimalust. Olingi valmis ostma ühetoalise. Aga kuna näitlejaid loeti kõrgepalgalisteks, siis alla kahetoalise neile ei müüdud. Aga mida ma oleksin teinud Moskvas kahetoalisega, kui mu pere oli Tallinnas?! Suur laen oleks hakanud siis palgast maha minema. Parem elasin edasi Mosfilmi hotellis, kus mul oli omaette tuba vannitoaga.
Lõpuks Moskva käskis mind võtta Tallinnfilmi palgale. Minuga koos siis ka Lembitu ja Ada. Nagu NSVL kinokomitee esimees Philip Jermaš siis naeris: «Muidu hakkavad nad teil seal Eestis mõtlema, et sa oled minu armuke.». Selle peale hakkas Tallinnfilmis hirmus sõda. Lõpuks mind võeti palgale, Lembit ka, aga Adat millegipärast mitte…
Ja siis ma olin oma üheksa aastat Tallinnfilmis kõrgema kategooria näitleja palgal, aga «karistuseks» ei võetud mind mängima ühtegi Eesti filmi.
Oma väljamaareisidelt tassisid kraami — panid riidesse viis hinge, sest hiljem ju ka poja ja pojapoja...
(Naerab.) No eks meid seal Pärnu maantee korteris ikka jagus. Ainult filminäitleja palgast poleks jätkunud.
Õnneks siis, kui ma juba tuntuks sain, tulid lisaks kinonäitlejate «loomingulised õhtud». Nendega kolistasin mööda suurt Venemaad. Vahel oli kuni kuus esinemist päevas. (Naerab.) Väsitav oli, aga kui sõitsin tagasi koju, siis lõin pataka raha lauale.
Õde Ingrid õppis hiljem sinu jälgedes kosmeetikuks. Vend Peeter...?
(Paus.) Kui sai täiskasvanuks, läks tööle.
Mis ametit tema pidas?
Oi, tema proovis sadat ametit.
Nüüd?
Ammu surnud.
Ema jäi elu lõpuni su tagala kindlustajaks, nii et sina said käia maailmas raha teenimas. Kui vanaks ema elas?
Mis sa sellest nii palju pärid?! Mulle ei meeldi surmadest rääkida!
Mõtlen ainult — et ema poolt on sul head geenid?
Aa. Jaa, ema elas 82aastaseks.
Varjanud oled sa ka fakti, et sügiseti käid sa ja tassid metsast ämbrite viisi marju-seeni suurele perele talvevaruks.
See mulle meeldib: hobi, mis on kasulik ka. Nii kui metsahooaeg algab ja kuni hilissügiseni välja. Oleme elanud ikka oma mustikate ja seente peal, eluaeg mustikamahla ajanud. Eks metsast on tulnud see minu kiidetud pikk noorus.
Nii Ida kui ka Lääne suurtel filmifestivalidel oled sa kõrvuti olnud selliste kinoajaloo saurustega nagu Visconti, Fellini, DeNiro, Lollobrigida. Moskva filmifestivalil ka Elizabeth Tayloriga, kes oli seal pulmareisil oma neljanda abikaasa Eddie Fisheriga…
Seal tuldi ja kamandati mind: «Eve, lähme nüüd teise saali, seal on Eddie Fisher, ja teeme temast pilti sinuga koos!» Ja mis sa arvad, mis mina siis ütlesin! «No olgu Fisher siis härra ja tulgu ise siia minu juurde!» (Naerab.) Ja ma ei läinud!
Pärast üht filmilinastust astusin saalist välja ja — ühes aknaorvas seisab üksi Elizabeth! Vaatab mind oma sügavsiniste silmadega. Naeratab. Vaatasin vastu. Mul oli ka väga ilus kleit seljas. (Naerab.) Kõige kallim, mis Soomes saada oli… (Eve heidab uljalt salli üle õla.)
Imestasin ainult, miks Elizabethil alati nii koledad mehed olid? No tõesti… See Fisher oli tal ju narkar ja üks kole pika ninaga juut. Tal olid nad ju vaat et kõik juudid. Mike Todd oli kole paks vana sõnn. No see Michael Wilding, tema teine abikaasa, oli tal Inglise dändi. Pärast esimest — Hiltoni hotellipärijat, kelle käest ta sai peksa nii, et oli sinine.
Ainult Richard Burton muidugi…! Kui neil poleks olnud seda kahe vägeva staari vägikaikavedamist… Mina usun, et nad tõesti võinuks elada surmani koos. Sest Richard armastas ju väga Elizabethi ja Elizabeth teda. Aga vaat see kangus tekib vahel naistel. Et sa hakkad nimme ajama meest armukadedaks ja sellega võid sa lõpuks kõik ära rikkuda. Ma ei või küll pead anda, aga ma arvan, et ka Burton oli Elizabethi jaoks liiga võimukas mees…
Ka Richard Burtoniga oled sa Moskva festivalil kohtunud.
Veerand kuni pool tundi tema kõrval lauas istunud, mitte rohkem. Burton oli teel Jugoslaaviasse oma Tito-filmi esilinastusele ja tegi vahemaandumise Moskvas. Kolm päeva. Neljaliikmeline saatjaskond kaasas. Üks neist oli neeger, kes siis valvas hotellis tema ukse ees. Öösel anti talle alla suur vaip ja seal ta magas. Et pääseda Burtoni juurde, pidanuks astuma üle tema. Nagu koer magas, mitte seespool, vaid ukse taga…
Aga jällegi, Vene Goskino mehed kutsusid, viisid mind Burtoni lauda ja tutvustasid. Kurat, ta oli nii purjus, et üle kere tuli temast viinaauru välja! Eks me siis rääksime ka mõne sõna seal. Aga tal oli nii paha olla. Ja ta oli nii vihane, et mul hakkas hirm — äkki tuleb mulle kallale. No nii täis joodetud oli see mees.
Nagu Baskin ütleb — «puänt» on selles, et ma pärast oma hea sõbra Jura käest kuulsin — tema oli Goskino osakonnajuhataja, hästi kena noormees, kellest sai Brežnevi-aegse poliitbüroo liikme Mazurovi ühe tütre mees... See Jura kutsus mind: «Tule kaasa, sõidame lennuväljale Burtonile vastu!» Aga see lennuväljale sõit kestnuks ju tund aega. Mööda Moskvat autode gaasi sees heegeldada — minul läks alati süda pahaks. Ma ei läinud. Aga pärast Jura rääkis mulle, et talle oli antud käsk: hoidke Burtonit kõik need kolm päeva Moskvas auru all. Nii et ta kaineks ei saaks ega annaks pärast Ameerikas intervjuusid, missugune elu Moskvas ja Nõukogude Liidus tegelikult on. Ja nii ulatatigi talle kohe lennuki maandudes viinaklaas ja selle peale šampus. Kõik need kolm päeva — tal ei lastudki kaineks saada!
Kellega kõigist neist maailmastaaridest oled sa tundnud parimat inimlikku lähedust? Kellega on olnud lihtsalt tore olla?
(Mõttepaus.) Peter Finchiga muidugi. (Itsitab.) Me kuidagi saime nagu headeks semudeks või. Algusest peale olime nagu vanad tuttavad. Finch pärines ju lordide perest ja…! Aga tema ju ka... Ossa jumal, kuidas ta seda viinuskit armastas! (Naerab.) Elizabethiga nad ju ka korraldasid jubedamaid orgiaid, kui nad koos Londonis filmi tegid. Jõid ja oksendasid võidu, nii et kogu hotell oli šokeeritud. Finch oli jube naistemees tegelikult, nagu ma pärast kuulsin.
Aga Moskva festivalidel tuli ta bankettidel ikka minuga rääkima. Nii et tol korral, kui Finch pidi saama selle «Oscar Wilde’i protsessi» eest parima meesnäitleja preemia, sain ma korraga palve madam Furtsevalt…
N Liidu kurikuulus võimukas kultuuriminister…
Jaa, Katjakeselt… Sain sellise palve või isegi käsu: olgu ma Finchi kõrval ja ärgu ma lasku tal end sel auhindamise õhtul täis juua. Võtku ma tal klaas käest ja joogu kas või ise ära! (Naerab.) Joodikut minust ei saanud, kallasin kõik vaikselt laua alla…
Ja tol korral oli kuulus Jean Marais ju ka Moskvas. Aga tema ei olnud joodik. Marais oli väga elegaant! Ta tegeles enamik aega Suure Teatri balletipoistega. Ja kudus salle… (Naerab.)
Sõna otseses mõttes?
Jaa-jaa! Ta kudus igasugu asju. See oli tema hobi. Leningradis olin ma Prantsuse saatkonnaga tema kaaskonnas, kui ta tahtis kohtuda Jengibaroviga — Vene tsirkuse maailmakuulus kloun.
Kellega ilmakuulsatest meesnäitlejast sa unistasid koos filmis mängida? Sinu eakaaslane Alain Delon…?
Deloni lubati mulle ju Mehhikosse filmiparteriks. See jäi ära. Minu meesideaal oli ikka Gregory Peck! Ja päris vanadest Jean Gabin…
Su raamatust võib lugeda su ohtlikest kultuuridessantidest Ladina-Ameerika riikidesse.
Vaimustasid, hullutasid mitmeid sealseid võimumehi . Sa võinuks vabalt olla uus Evita Peron — ei tahtnud, ei kahetse?
(Naerab säravat naeru.) Kui mul poeg Fredi poleks olnud, siis võib olla kahetseks. Aga siis poleks mind sinna ka lastud. Lasti ju ainult neid näitlejannasid, kel oli laps, kes oli nagu tagatiseks.
Jällegi, ainult mannavahust tehtud naine poleks neist sõjaolukorras maadest nii julgel rinnal läbi kõndinud…
Eks seal pidi oskama keerutada ja tuli hoida parajat distantsi…
Hoidma lõvid taltsad…
(Naerab.) Jah, lõvid pidin saama lõa otsa, aga hoidma parajal kaugusel. Ja liiga palju ei tohtinud kunagi teada…
Surmahirmu sa ei tundnud?
Tšiilis, Boliivias kartsin, Argentinas enam mitte. Küll aga Vene KGB poolt — sa ei tohtinud liiga palju teada!
Ametlikult oled sa olnud ainult kaks korda abielus. Elizabeth Taylori kaheksa abielu kõrval on see köömes…
Ei ole enam kellelegi mehele minna. Sest kõik need mehed on allapoole seda taset… Nendest meestest, keda ma olen kunagi armastanud. Väljaspool, või ütleme — pärast minu kaht ametlikku abielu. Kellega mul on olnud suhted või ütleme nii, et kellega ma olen olnud aastaid koos.
Ja ma olen väga uhke selle üle, et mind armastatakse ka praegu. Sama tugevalt ja sama armastusega kui nooruses. Need mehed, kellele ma kunagi ütlesin ei ega abiellunud. (Naerab.) Nendest on mõned veel elus! Ja nendelt kuulen ma tänaseni häid sõnu. Mõni helistab ikka veel ja kiidab, et ma olen ta «armastus kogu eluks». Üks selline inimene, kes oli armunud ja armastas ja kellega mul ei ole mingit väga lähedast suhet olnud, oli ju selle kuulsa Vene Kesktelevisiooni diktori Pozneri vend. Üks samm minu poolt talle vastu — ja ma oleksin võinud temaga paar olla. Jätsin selle omal ajal tegemata. Aga nüüdki, mu viimasel sünnipäeval helistas ta mulle Moskvast oma restoranist. Ütles, et kõik ta sõbrad on kõrval ja vaatavad-kuulavad, kuidas ta Eve Kiviga räägib: «Eta žentšina — moja ljubov na vju žisn ja budu ejo ljubit do smerti…»
(Eve naerab. Silmis kaunis nukrus, aga lõug ikka uhkelt lae poole püsti.)
Parem võtta vastu komplimente kui pidada kodus mingit hädist vanamehenässi?
Ma ei saa ju enam loota, et mul oleks endavanune mees. Kui ma neid vaatan: issand jumal, mis ma temaga teeks — ma muutuks ju ise siis samasuguseks! Ma ei saa ju… Las ta tuleb jookseb minuga koos. Ei jookse, kurat, ähib kusagil sada meetrit minust maas… Milleks siis?!
No kui tuleks selline kepiga Luchino Visconti. Temale ma läheks…!
Maailmakino viimne aristokraat…
Jah. Aga selliseid enam ju ei ole.
No võib-olla veel tuleb. Võib-olla juhtub veel kusagil… (Naerab.) Või peaks taas sõitma Mehhikosse nooremaid vaatama…
