Eesti Kontserdi direktor: ainult unistan ja vaatan taevasse...


«Kui lähed Lahemaale, siis ikka müristad nagu tavaline eesti mees, et kurat, nüüd võtan kätte ja hakkan siin ehitama! Siis äkki selgub, et ei viitsigi väga,» muheleb Eesti Kontserdi direktor Jüri Leiten. Tema pinged lahtuvad mõnesajad aastad vanas elamises, kus vett võetakse kaevust.

Loe veel

Pärast Eesti Kontserdi eelmise direktori Aivar Mäe kingadesse astumist uuritakse Jüri Leitenilt (46) tihti, kas kingad jala otsas ka loksuvad. Ta muigab ja rehmab vastu: «Mulle ei meeldi teiste kingadega käia.» Ega sõita teise mehe ametiautoga. Mäe vuras ringi maasturiga, kellad kaasas – kuhu sa, kellamängu suurmeister, ikka oma raskemetalli pakid. «Pidin kaks kuud sõitma selle Land Cruiseriga, ja mul oli jube paha olla. Pärnu Kontserdimaja ees istun autosse ja siis kõik need suitsetavad muusikud vaatavad mind, et kuradi vereimeja...,» räägib Jüri. Ta sõidab üle kahe-kolme nädala ka Venemaa vahet, kus kõrgub Eesti Kontserdi hallatav taasavatud Peterburi Jaani kirik, sestap on pelgalt nelja kuuga läbitud 25 000 kilomeetrit. «Kui sõidan suure autoga, on mul kogu aeg paha tunne sees, et see auto joob ja joob ja joob – kaua võib!» See on põhjendus, miks võimas mees nagu Koljat, Ida-Virumaal sirgudes kokkuhoiu instinkt ihusse kulunud, nüüd pisikese halli hübriidautoga ringi tõttab. {poolik}
14aastaselt kodust ära tööle
Kiviõlist pärit maapoiss Jüri lendas juba 14aastaselt vanemate tiiva alt ära Tallinna muusikakeskkooli. Seltsiks trompet ja klarnetimängijast kamraad Meelis Vind, kellega on esimesest klassist saati kõikjale kõrvuti sisse astutud. «Kõik, mis ma olen saavutanud, olen saavutanud läbi iseenda töö. Tulin kooli ja juba 15aastaselt hakkasin puhkpilliorkestris leiba teenima.» Jüri käis koolis ja tööl, keskkoolis sai ta eriprogrammi, nii et ei pidanud tundides istuma. «Käisin ooperiorkestris mängimas. Et kõik kontrolltööd olid tegemata, pidi klassijuhataja ostma ooperipileti, et mulle enne etendust üle orkestriaugu öelda: «Sul on kontrolltööd tegemata!»,» muheleb Jüri. Julge hundi rind on rasvane! Hiljem võtsid Leiten ja Vindi-poiss kätte, ehkki neile ei olnud määratud vabariiklikke kohti, ning läksid Leningradi konservatooriumi katsetele. Erialakatsed said mõlemad viied – vaatamata sellele, et Jüri ei mõistnud venekeelse ümberjutustuse pealkirja. «Võisime endale vastu rinda taguda, et saime ilma vabariikliku kohata Leningradi konservatooriumisse sisse. See oli väga kõva sõna.»
Lahemaa pühib peast pinged
Ida-Virumaalt on helistatud – Jüri, pane meil noorte puhkpilliorkester tööle. «Hea pakkumine, aga kui ma suudaksin. Minu vaba aeg kulub aktiivsele mitte-midagi-tegemisele,» tunnistab Jüri. «Et ma armastan tegelikult vabal ajal hästi palju üksi olla, on see viie aasta eest koos naisega soetatud Lahemaa elamine mulle väga oluliseks saanud.» Tihti kui Leiten öösel Peterburist tuleb, tunneb ta suurt kergendust, et ei pea edasi Tallinna sõitma. «Keeran oma koju metsa sisse – Lahemaa tõmbab juhtme kas või ööseks välja. Alati ärkad keset loodust parema tunde ja meeleoluga. Halbadelt, problemaatilistelt asjadelt, tähtsusetutelt jamadelt juhib see loodusjõud kuidagi mõtted kõrvale,» räägib Jüri. «Linnas oled kogu aeg virr-varris. Ehkki mulle see meeldib, hakkas tunduma, et aeg läks liiga ruttu. Kulges nii kuradi kiiresti – viuh, jälle aasta läinud! Nüüd kui olen looduses, panen tähele, et laupäevad-pühapäevad lähevad aeglasemalt. See on väga hea! Ja see privaatsuse piirjoon, et kutsumata külaline ei tule su juurde, on nii oluline.»
Pole viitsinud veekraani panna
Murutraktoriga müristab aga tänavu üle lahmaka maavalduse kontsertpianistist kaasa Lea, kellega Jüril lõi armastus õitsele, mil ta naasis Leningradi konservatooriumist õpingutelt. Töötihedal suvel läheb mees hommikul linna ja saabub töölt hilja õhtul. «Kui lähed Lahemaale, siis ikka müristad nagu tavaline eesti mees, et kurat, nüüd võtan kätte ja hakkan siin ehitama! Siis äkki selgub, et ei viitsi väga,» lausub Jüri. «Oled ka veidi väsinud, ei taha hakata kohe viilima, vaid sa tahad lihtsalt olla. Lihtsalt käia, ringi kooberdada. Et olen vabal ajal nii kohutavalt laisk, ainult unistan ja vaatan taevasse, läks algne plaan sinna ehitada ja kõike teha väga ruttu üle.» Kohas, kus hooned mõnedsajad aastad vanad, üks maja ehitatud pärast ilmasõda, on elu muusikutele vägagi nauditav. Lea sõnutsi tulevad mõnikord Jüri ja Eri Klas koos, mõlemad Birgitta Festivali käivitajad, ja lihtsalt laevad end siin. Sellest pole häda ühti, et oled nagu keskajal sunnitud kaevul vett võtma ja arhailises saunas käima. Aga kui hea maitseb allikaveest tehtud kohv, mille järel käib pererahvas kilomeetri kas või ratastega. «Tegelikult on natukene piinlik, et suur tugev mees ja ei ole viitsinud veekraani kööki panna,» tunnistab Jüri. «Samas käsi tõrgub seda tegemast. Linnakorteris võib ka duši all käia, kuid see linnakorter on muutunud meil nii kasutuks ja mõttetuks.» Seal elab paari 21aastane tütar Annegret, kes sai kauni nime tänu Mart Sanderile. «Meie tütar elas üsna mitu kuud ilma nimeta, nii kaua otsisime – lihtsalt ei tulnud ühtegi head varianti. Et mängisin Modern Foxis, andis Mart Sander mulle lõpuks eestiaegse nimede raamatu ja ütles: «Vaata siit, kui ise välja ei mõtle.».»   Tütar ütles muusikuelule «ei»!   Pärast muusikakeskkooli lõpetamist läks ka tütar Annegret Eesti muusikaakadeemiasse, aga pärast aastate pikkuseid õpinguid teatas: «Ei, aitab!» Jüri kiidab tütre julgust otsustada, et temast ei saa tegevmuusikut. «Arvan, et muusikahariduse kõige olulisem moment on ära tabada, kas noor inimene peab jääma muusikaga edasi tegelema. Paljud noored ei julge emale-isale öelda ja jäävadki tegelema. Temast tuleb siis keskmine nukker muusik, kes oigab terve elu, et talle makstakse nii vähe palka ja et tema ei saagi endale maja osta. Olemas on väga rõõmsaid ja ägedaid pillimehi, kes on üdini pillimehed – näiteks Raivo Tafenau – ainult saksofon ja akordion ongi tema käes. Ja tal pole mingit probleemi.» Nüüd õpib Jüri tütar Viljandi kultuuriakadeemias kultuurikorraldust. «Vaatas, et vanamehe tööd ja tegemised tunduvad kuidagi põnevamad,» naerab Jüri. Annegret on üles kasvanud Birgitta Festivaliga, koristanud seal rämpsu ja näinud küll, kuidas asjad käivad. Jüri märgib, et Viljandis on kokkuhoidev seltskond, kus põimunud paljud erialad. Instrumendi õppimisel paned aga tihti enda taga ukse kinni ja võid tunda end vägagi üksildaselt. Teatud loomutüübile võib selline elamisviis olla rusuv.   Koosolekud autoroolis   Jüri ootas huviga, millal tal saab Lahemaa vahet sõitmisest villand – linnast on sinna 60 kilomeetrit. Roolis lendab aga aeg linnutiivul. Et kolleegidega on piiramatult tasuta kõneaega, peab ta autost hommikul isegi 40minutilisi koosolekuid. «Täna saab tööd igalt poolt teha, kontori vajadust ei ole,» sõnab ta. «Kui käid palju Venemaal ja istud Moskvas autoummikutes kolm tundi, tundub 45 minutit lihtsalt sutsuna!» Sel suvel Jüri ei puhka. «Et mu töö ei käi mulle närvidele, siis on suvi täiesti tööd täis. 1. septembril saab mul Eesti Kontserdis aasta, siis on alles aasta ausalt tööd tehtud.» Ja kui septembri alguses on ära olnud suur kontsert Paavo Järviga, võtab ta paar päeva asju kokku, meeskonnaga seatakse veel sihte – ja siis puhkusele. Aasta jooksul on uue direktori vedamisel uueks saanud Eesti Kontserdi koduleht ja logo, repertuaari on laiendatud. Olles teinud kirikutes Andres Uiboga barokkmuusikat, samas võtnud pilli ja läinud džässorkestrisse mängima, tahab Jüri sama mitmekülgsust ka Eesti Kontserdi kavas pakkuda. «Minus endas on see kõik olemas, mida ma tahan näha Eesti Kontserdi kavas.»   Hukkamine varemetes   Tänu pillimängule on Jüri läbi sõitnud 40 riiki. Kuurordis on ta puhkamas käinud vaid kord elus. «Ilmselt see jääb ka viimaseks korraks, see on nii mõttetu. Olen kolm neljandikku maailmast läbi sõitnud tänu pillimängule ja see on minu jaoks suur asi.» Üle 20 aasta on ta mänginud Andres Uiboga oreli- ja trompetimuusikat, töötanud 10 aastat ERSOs, juhtinud aastaid Tallinna Filharmooniat, ja selle kõrvalt mänginud viie aasta jooksul Laima Vaikule saatebändis. Raimonds Paulsi comeback-kontserdil Moskvas Kremli saalis oli 6000 inimest, tädid üürgasid suure häälega kaasa laulda ja nutta. «See on väga uhke ja vajalik kogemus – selleks neid kontserte tehakse,» leiab Jüri. «Et olen soolokontserte mänginud Jaapanis, Saksamaal, Soomes, Rootsis, on minu jaoks väga suur õnn. See, et minust maailmakuulsat trompetimängijat ei saa, oli suhteliselt algstaadiumis selge.» Jüri ütleb, et mängis oma võimekuse piires kõik ära, edasi oleks läinud enese kordamiseks, ja siis astuski ta organisatoorsemale rajale. Eri Klasiga Birgitta Festivali käivitamine ja Pirita kloostri kontsertpaigaks muutmine on olnud tema ehk suurim töö. Ühel ammusel talveööl tuli ta kell kolm Moskva teatri direktoriga Pirita kloostri manu, et kaeda koos selle potentsiaali. Ei saanud sisse. «Ronisime aia peale ja ta vaatas seda lumist kalmistut – ta vaikis tükk aega ja ütles: «Maria Stuart». Kolme aasta pärast oli «Maria Stuarti» etendus Pirita kloostris. Maria hukkamine lahendati nii, et hukkamise üle irvitav kuninganna tõsteti tõstukiga kloostri keskmisele aknale. Kui ta ilmus – kõik need 1500 pealtvaatajat võpatasid!»   Ihkab Põhja-Hispaaniasse   Birgitta Festivali alguses rahmeldas Jüri seal teha kõiki töid. Käis aga targu ringi, väike märkmik taskus, ja pani kirja, mis võiks paremini olla. Märkmete põhjal sai asja üha parandada. «Olen seda meelt, et kõik on võimalik. Kui täna ütleb keegi, et kuulge, Eesti Kontsert, sinna läheb nii palju riigi raha, paneme kinni – põhimõtteliselt on nii võimalik. Paljudel on lihtsalt raske muuta oma elu või töö sisu, tähtis on oma töökohast kinni hoida,» räägib Jüri. «Ma olen aga seda meelt, et kui sul on häid ideid, lennukaid ja suuri, tuleb anda täie rauaga! Täna unistan mina paljudest asjadest, unistan raudselt mingi asja loomisest Soome või Rootsi. See ei ole tungimine teisele põllumaale, et lähed teiste juurde targutama, aga kui käid hea idee välja, mida teisel pole, miks mitte?! See ei ole upsakusega öeldud, aga Eesti vabariik on väike ja liiga stressis.» Jüri ütleb, et Eesti Kontserdi inimestel on Peterburis tegutsemine mõttemaailma palju avardanud. Ei tohi asjade juurde kramplikult kinni jääda. «Nagu rääkisime lastest, et vanemate kõige keerulisem ülesanne on ära tabada, kas temast tuleb muusikut või mitte – kui sa seda ära ei taba, võid teha lapsele tohutu karuteene. Tuleb osata edasi minna.» Jüri ülesanne on kindlasti rohkem kui kaks aastat Eesti Kontserdis olla, see tasemele viia ja heas olukorras üle anda. Ta sõnab, et mõnele on jube tähtis, et see on tema elutöö – enne suren, kui käest ära annan. Jüri aga mõtleb vaikselt, et mis ta järgmised kümme aastat teeb. Talle meeldib näiteks kohutavalt Põhja-Hispaania ja selle linnad. «Mind positiivses mõttes šokeeris mere tõus ja mõõn. Hommikul on kõik paadid kuival, õhtul vees. Näed, mida loodus teeb, ja sina, vaene hing, ei saa midagi parata. Ja ma kogu aeg mõtlen, et mingi periood hakkab varsti kätte jõudma, kus ma tahan sinna tingimata minna. Mina ei tembelda end kindlasti emigreerunuks, täna võib tööd teha igal pool, aga mind huvitaks ennast küll katsetada uues kultuuriruumis,» lausub Jüri. Jüri tahab seal proovida, kas need ideed, mis tal täna siin on, ka seal töötavad. Nii ta mõtleb, sest siis tundub elu natukene suurem ja põnevam. «Kui kodumaist lumepalli patsutad ja patsutad, lõpuks sulab see sul käes lihtsalt ära. Kui kõrvalt vaatad kas või kultuuriintriige, ajab muigama, aga on inimesi, kes võtavad seda kohutavalt tõsiselt.» Jüri mõtiskleb, et ehk on ta saanud sealt Lahemaa puude vahelt energiat olemaks hästi positiivne. Ta vihastab harva. Aga kui vihastab, siis põhjalikult. Üldiselt olevat elu ikkagi ilus ja eestlastel on hästi läinud.