"Ma ei taha ennast varjata, ma tahan näidata oma tõelist olemust," selgitas von Lõngus.

Edward von Lõngus on fiktiivne tegelaskuju nagu näiteks Kalevipoeg või jõuluvana või jumal, selgitas kunstnik ning tema kunst on kommunikatsioon ühiskonnaga.

Kuid kuidas suhtub ta oma kunsti kustutamisse maja seintelt? "Teose kustutamine näitab, et see pole alati negatiivne. Kõige halvem mis kunstiga juhtuda saab, on see et see ei kõneta kedagi. Kõige parem on see, kui ma suudan oma tegevusega ette näidata halba eeskuju. Lapsed, kui te piisavalt tihti võõraste inimeste majade peale kritseldate, saadetakse teid Euroopasse," naljatas Lõngus.

Ta lubas ka, etkui Euroopasse läheb, toob ta tänavatele vanad eestlased. "Luban, et mul on trikid varrukas, ja üllatusi saate te varsti näha."

Ka kummutas von Lõngus müüdi tänavakunstniku ohtlikust elust. "Tahaks pajatada kangelaslikke lugusid, kuidas ma politsei eest pääsen, aga tegelikul pean tunnistama, et mu kohtumised politseiga on olnud väga viisakad. Olin üllatunud, kui üks politseinik ütles, et ma olen väga andekas ja pane täiega edasi!"

"Ma ei pea end väga andekaks, sest see pole oluline, kas ma olen parim või halvim. Loodan, et tänavakunstnikke tuleb juurde, mitte saame kunsti nautida ainult muuseumides, mis minu jaoks on kunsti hauakamber. Kunst peab elama. Tänavapildis ta elab," rääkis von Lõngus ning lisas lõpetuseks: "See, et tänavakunstnikud tunduvad ohtlikud, on õige. Eks ma olengi üks ohtlik tüüp."