Ta lisas, et arvas alguses, et sääsed ja parmud võivad teekonnal tüütuks osutuda, kuid tegelikult oli hoopis raskem loobuda metsa all kasvavatest marjadest. "Kõige suurem raskus oli see, et meil oli kindel plaan, meil oli kindel tempo ja ümberringi oli nii palju marju ja ma ei saanud seisma jääda ja neid korjata ja süüa! Ma pidin kõigiga hüvasti jätma ja edasi kõndima," rääkis Nechayeva.

Pikal teekonnal tekkisid jalgadele ka villid ja ühel päeval ütles ka Nechayeva põlv üles. "Jalg enam ei töötanudki ja pool sellest ajast ma lihtsalt vedasin jalga kaasa. Aga ma ei andnud alla, ma kõndisin ikka kõik läbi. Läbi valu ja ka pisarate, mingi hetk oli ikka nii valus, et pisarad voolasid," nentis ta.