Eestlane made in USA


Eestlane made in USA

Olete ju kuulnud müüti Ameerika unelmast: noormees läheb New Yorki, viis dollarit taskus, alustab ajalehepoisina ning paari aasta pärast on Rolls Royce’iga sõitev miljonär? Eesti mehe TANEL BEERENi american dream on teostunud!

Tegelikult pole Tanel Beeren (34) kunagi päris ajalehepoiss olnud ja Rolls Royce oleks temasugusele moodsale ja sportlikule mehele vahest natuke liiga igav. Tema eelistab Hummerit. Ja ka ajalehtedega sidus teda kaudselt vaid modellitöö aastaid tagasi U.S.News and World Reporti esikaanel. Kõik muu on aga sulatõsi!

22aastasena tõotatud maale

Eestimaa tolmu pühkis Tanel saabastelt 1992. aastal. «Sain rahareformiga oma 150 krooni kätte, litsusin laiaks ja läksin järgmisel varahommikul lennuki peale,» meenutab ta.

Kui Tanel mitukümmend tundi hiljem New Yorgis maandus, sattus ta seal parasjagu toimuvate ESTO päevade melusse. Mingeid kohustusi polnud, Ameerika tundus muinasjutumaana. 22aastane eesti poiss kõndis, kott seljas, ringi ja tundis, et on hää.

«Ega ma kohe algul selle mõttega ei läinud, et tagasi ei tulegi. Tegelikult ei paneks ma ka täna veel pead pakule, et ma eluks ajaks Ameerikasse jään,» kinnitab Tanel 12 aastat hiljem. «Kui võõrkeeled suus, pole ju vahet, kus oled. Kodu seal, kus kohver maas!»

Eestlastele on ameeriklane tihti nagu mingi anekdoodikangelane, kes mõtleb umbes poole ajuga ja sööb päevas seitse hamburgerit. Tanel protesteerib taolise üldistuse vastu ägedalt: «Ameerikas on 300 miljonit inimest, kõik eri värvi, erineva taustaga. Mingit keskmist ameeriklast kokku panna on täiesti mõttetu. Ja pole see Ameerika elu sugugi nii hull. See, mida uudistekanalites näidatakse, on lihtsalt poliitika.»

Edu pole saladus: töö, töö ja töö!

Kui ESTO päevad läbi said ja esmane vaimustus vaibus, tuli teadmine, et midagi peaks tegema hakkama. «Mul oli ikka kõvasti õnne,» tunnistab Tanel. Tõepoolest, ta pole kunagi päriselt tühja kõhtu kannatanud ega tänaval ööbinud, pole pidanud isegi pitsasid mööda linna laiali vedama.

Algul aitas pinnal püsida modellitöö. «Juba kunagi varem püüdis üks ameerika fotograaf mu Tallinna tänaval kinni ja kutsus Ameerikasse tööle. Kui mul siis avanes võimalus minna, otsisingi ta üles,» selgitab Tanel. Pikemalt ta modellielu meenutustesse ei lasku. «Ma olin tegelikult päris kehv modell. Selliseid nagu mina jookseb New Yorgis oma albumitega ringi miljoneid,» on ta enesekriitiline.

Oma praeguse tegevusala, kinnisvara juurde jõudis Tanel juba üsna pea. Üheksa aastat tagasi alustas ta sellest, et ostis maja, tegi korda ja müüs kasuga maha. «Ikka nullist peale. Esialgu on väga raske. Sööd põhku ja rügad. Et Ameerikas läbi lüüa, tulebki alguses hullult rabada. Kui teised läksid reede õhtul õlut jooma, istusin mina kella 11ni kontoris.»

Esimesele majale järgnes teine ja iga aastaga oli Taneli ettevõte üha edukam. Nüüd tegeleb ta kinnisvaraarendusega Virginia osariigi ühes mainekamas maakonnas Fairfaxis. Tema firma aastakäive ulatub 25 miljoni dollarini.

Umbes aasta eest märkas aga 33aastane mees, et pöörane töörütm hakkab tervisele. «Tundsin, kuidas stress seest närib, ja otsustasin, et midagi tuleb muuta. Palkasin veel kaks tublit inimest, kes teevad kahe peale ära minu poole päeva töö, ning võtsin aja maha,» kirjeldab ta.

Sellest ajast on Tanel palju aega pühendanud reisimisele ja hobidele. Kunagi Tallinna Spordiinternaatkooli lõpetanud mehena (muide, Erki Noole klassivennana!) on tema harrastusedki valdavalt sportlikku laadi. «Ma kohe ei saa eriti kaua paigal istuda, kogu aeg pean midagi tegema,» põhjendab ta.

Praegu fännib Tanel sukeldumist, järgmiseks on tal plaanis purjetama hakata ning edaspidi tahab ka piloodipaberid ära teha. «Igav ei hakka!»

Suur maja, suur auto...

Edukas kinnisvaraärimees on Eestis ringi sõites tähele pannud, et ameeriklaste majamaitse on eestlaste omast traditsioonilisem. Minimalistlikke betoonkaste, mida meil kerkib kui seeni, seal naljalt silma ei hakka. «Eelistatud on pisut üle 200ruudused, nelja magamistoa ja kahekohalise garaažiga elamised,» tunneb Tanel ameeriklaste soove.

Ka Tanel ise ei aja värskeimat trendi taga. «Minu maitse näiteks kas või mööbli osas on klassikaline,» teavitab ärimees. Seevastu ruumi ta endale ei keela. Praegu elab Tanel Fairfaxis 600ruutmeetrises majas.

«Mu vanemad ikka imestavad, milleks mulle nii palju vaja on,» muigab Tanel. «Aga miks ei võiks, kui ma saan seda endale lubada? Pealegi on mul seal peale eluruumide ju veel ka office ja pubi.»

Viimane on muidugi vaid peremehe ja tema sõprade tarbeks sisustatud. «Tulevad reede õhtul sõbrad külla, on hea istuda ja ise jooke segada. Milleks on vaja hakata kusagile sõitma ja pärast joomase peaga otsida, kuidas koju saaks?» põhjendab ta. Vana-aastaõhtuti koguneb tema kodukõrtsi kuni 50 sõpra–tuttavat.

Peale kena maja ja paljude heade sõprade kuulub Taneli elustiili juurde ka hea auto. Praegu sõidab ta Hummeriga, mis vahetas välja ühel hetkel liiga väikesena tundunud Jaguari. «Las see Hummer siis olla suur, aga minule meeldib!» kinnitab peremees.

Ta meenutab, kuidas kord keegi näpuga tema sõiduki tolmusele aknale kirjutas: Why do you need this???? (Milleks sul seda vaja on? — toim.) «Ega mul ju otseselt polegi vaja, aga kui saan seda endale lubada, siis miks ma ei võiks?» küsib mees, kes tänase elustiili nimel on üheksa aastat tööd vihtunud.

Eraelu ebaselge

Oma tegemistest pajatab Tanel mina-vormis, ainsuses. Kas modelliminevikuga edukas ärimees on tõesti ameerika naistel kahe silma vahele jäänud? «Mu eraelu on... ebaselge,» poetab mees ainult.

Pisut pikemalt on ta nõus peatuma vaid naiste teemal üldiselt. Ta väidab, et kõige kaunimad naised maailmas on... Ei, sedapuhku ei järgnegi klišeed «loomulikult Eestis». «Brasiilias,» teatab Tanel hoopis. «Seal sead end rannas sisse, istud nagu kinos ja aina vaatad.»

Kuigi Vändras sündinud–kasvanud Taneli ema on poja sõnul tõeline koduhaldjas, kes keedab ja küpsetab («Mul venib seal käies alati magu suureks nagu jaamakell!»), ei rutta mees kinnitama, et ta enda kõrvale koduperenaist otsiks. Pigem peab ta oluliseks, et naine oleks end teostanud ja endaga rahul. Olgu siis karjääriredelil või kodus.

Ja siis kunagi, kui on õige aeg, võiks ju lapsedki tulla. Näiteks sellised kolm vahvat poissi nagu Taneli näitlejast sõbral Sepo Seemanil. «Aga praegu... Mul on vahel selline tunne, et olen alles teismeliseeast välja saanud. Noor veel liiga.»

Iga päev eesti keeles

Peale selle, et Tanelile on tema töö ka hobi eest ja talle tõepoolest meeldib kinnisvaraga tegelda, on mehest saanud ka omamoodi rahvuskaaslaste järjeleaitaja New Yorgis. Taneli firmas töötab palju eestlasi ja omavahel suheldakse iga päev emakeeles.

See on ka põhjus, miks Taneli kõnepruugis pole väliseestlastele omaseid «eeeeee’sid» ega aktsenti. «Aga seda märkan küll, et keel on vahepeal edasi arenenud, uusi sõnu on juurde tekkinud. Ja mõned neist kõlavad väga naljakalt,» muigab Tanel. «Näiteks kuulsin paar päeva tagasi sõna «mittetulundusühing». Ma pidin end ribadeks naerma.»

Oma eestlastest töötajaid kiidab ülemus töökateks ja asjatundlikeks. «Kahjuks pole aga kõik eestlased, kes USAsse tulevad, ühesugused. Palju on neid, kes arvavad, et neid ootavad seal pudrumäed. Juuakse, laaberdatakse, tööd teha ei viitsita...» vangutab Tanel pead. Sellised «fruktid» võõral maal kaua vastu ei pea ning on mõne kuu pärast kodumaal tagasi.

Eestis on hea... külas käia!

Tanel õhkab jutuajamise kestel korduvalt: «Eestis on ikka väga mõnus!» Siiski pole tal seda tunnet, et hirmsasti siia tagasi kisuks. Ei. Tema äri on Fairfaxis. Kodu samuti. Eestis käies tunneb ta end nagu külaline ja tänase seisuga on see päris mõnus. Koht, kus oodatakse, aga kus töised kohustused tagant ei sunni.

«Lähen just esimest korda elus Õllesummerile. Kõik räägivad, et lahe pidu,» selgitab ta ja lubab pärast kolmandat õlut platsil pakutavad ekstreemsused ära proovida. Olgu tegu siis benji-hüpete või paraplaanisõiduga. Kott hambaharja ja muu esmavajalikuga kõlgub tal näpu otsas. «Eks pärast kusagil hotellis maandun,» selgitab ta muretult.

Näib, et Ameerika eestlane Tanel võtab elunautimist sama tõsiselt kui tööd. Moraal: Suure Lombi taga lööb läbi see, kellele vaid sada protsenti piisav on!