«Mõtle, ma pole Tallinnas kunagi elus ärganud võõras voodis,» ütleb äsja kaheksakümneseks saanud maestro Eino Baskin ja imestab isegi. Siiski, kaks «hooaega» oma pikast kirevast elust on mehel tulnud veeta võõral küljealusel — vanglanaridel.

Kus asub täna maailma huumori-pealinn, nii nagu Nõukogude Liidus oli kuulus Odessa?
Kui nüüd vaadata sellest aspektist, et Liitu pole enam olemas - siis Odessa on ikkagi jäänud. Peterburi ja Moskva huumor on väga madalas seisus. Väga!
Ma pole nii kursis, mis seal Ameerikas nüüd toimub. Aga see «ameerika» on olnud ajast aega võrdlemisi mage. Mulle isiklikult tundub, et võrreldes isegi inglastega, on Odessa huumor teravmeelsem ja naljakam. Odessa huumor on spetsiifiline, see pole nii internatsionaalne. Inglaste oma on samuti teatud määral spetsiifiline. Eesti huumor omamoodi ka...
Kuigi viimasel ajal on meil sellega asjad ikka väga täbarad. Kui meie riigitelevisiooni kogu nalja-vägi baseerub sellel Vaino saatel, et parimaks nimetatakse seda Tše-Tše... mis ta nimi nüüd oligi... No, see vene nimega poiss, kes käib mööda Riigikogu uksi koputamas... 
 
Aga Odessa oli siis - juutide ja huumori paradiis?
Odessa erines Nõukogude linnadest. See oli kuurort, ilus Must meri ja väga palju rahvast, seal promeneeris igasugu suplejaid-suvitajaid-turiste. Ja elas tõesti väga palju juute, oma 30 protsenti.
Esimest korda käisin ma seal nii kuskil 1955 - ikka konferansjeena, Vladimir Sapožnini orkestriga. Hiljem Leo Tautsi, siis Peeter Sauli ning kuulsa armeenlase Orbeljani orkestriga. Palju-palju kordi, aga viimati oma 20 aastat tagasi...
Mõni nädal tagasi käisid mu vanad kolleegid Žvanetski ja ja Kartsev mul Tallinnas külas. Nemad kiitsid, et Odessas ei ole midagi muutunud. Nüüd on see Ukraina linn. Ja kogu Ukraina kriisiprotsess on ka seal. Aga see ei mõjuta huumorimeelt.
#end#
Eestlaste naljameel - millise teise rahva omaga haakub see kõige paremini?
Kes seda teab. Soome huumor on veel kehvem, mulle see ei istu. Lavastasin seal mitmes teatris: Lahtis, Turus ja Tamperes. Ja mängisin 26 osa huumoriseriaalis «Baskin ja Palvelu OY». See oli mul omamoodi nimiosa - mängisin Eestist põgenenud juuti või venelast, kes palus Soomes poliitilist varjupaika ja avas seal kosjakontori. Nii et olen ka Soome huumoriga kodus. Neil on seal ka vanu häid koomikuid, nagu Kinnunen, Herala ja Vesa-Matti Loiri. Praegu pole eriti jälginud.
 
Üle aegade maailma parim humorist, naljamees... ?
Laval, no ikka Arkadi Raikin. Ja tekstide kirjutajatena muidugi Mihhail Žvanetski. Kartsev, Iltšenko... Arlazorov oli väga hea, aga suri ära nüüd hiljuti. Ja Hazanov oli...
Jälgin praegugi Vene telekanaleid. Nemad näitavad igasugu huumorisaateid ju vaat et iga päev. Rahvas röögib seal küll naerda. Mina vaatan, et tase on täitsa null. Kuulan oma kümme minutit ja lülitan teleka välja, sest tean juba ette, kes mida teeb. Need kutid, kes näivad seal praegu ülipopulaarsed... Mina pikalt ei jaksa seda jura kuulata. Aga on olemas üks väga hea andekas parodist... on vist nüüd Pugatšova mees (Maksim Galkin - M.K.) - vaat see on tugev mees! Nii et leidub tuhandete halturtšikute hulgas kaks-kolm tugevat ka...
 
On's vene keel nalja tegemiseks kõige mahlasem keel?
Jah, pakub rohkem võimalusi küll kui eesti keel. Ma kahjuks ise valdan ainult eesti, vene ja saksa keelt.
 
Õppisite 1935-1940 Tallinna Prantsuse Lütseumis... 
See oli mu esimene kool. Prantsuse keelt peab minuga rääkima väga aeglaselt. Aga lugedes saan ma rohkem aru. Ema pani mind lütseumisse õppima, sest ta ise käis siis sageli Pariisis praktiseerimas. Ta oli juuksur-kosmeetik, meister omal alal. Tal tekkis Pariisis ka üks austaja. Arvatavasti ta siis mõtles, et võib-olla ta kolib sinna üldse ära ja parem, kui poeg räägib ka prantsuse keelt.
 
Lapsepõlve unistuste linn?
Mina olin siis nii väike poiss. Mis ma siis aru sain, kus on hea või kus on halb. Pariisis emaga kaasas istusin terved päevad väikeses toas, mida ema seal meile üüris. Õhtuti siis vahel jalutasime mööda Pariisi ja käisime natuke kohvikus söömas. See oli veel enne suurt sõda.
 
Isa proovireisija, mis tema lemmikpaigad olid?
Isa oli spetsialist tekstiili alal. Tema spetsialiteet olid meeste ülikonnakangad. Sündinud oli ta Riias, Eesti kodakondsuse võttis 1926. aastal. Töötas siin pikki aastaid Rauaniidis. Hiljem proovireisijana oli ta käinud igal pool: Inglis- ja Iirimaal, Islandil, Rootsis. Aga tema kunagi nagu eriti ei rääkinud sellest, kus talle kõige rohkem meeldis. Mulle kuidagi tundub, et vist Inglismaa istus talle nagu kõige rohkem. 
Saksa keelt valdas isa perfektselt. Nagu mu emalgi, oli see tal lapsepõlves olnud kodune keel. Tänu saksa keelele sai mu isa sõjapäevil Vene armees tõlgiks. Väga kõrgel tasemel, ta oli lausa Bagramyani armee tõlk!
 
Järgmine välisreis pärast Pariisi oli sõja puhkedes pakku Uuralite taha - 1941 Tšeljabinskisse?
Isa mobiliseeriti Punaarmeesse. Ja ema evakueerus minuga Vene tagalasse, Tšeljabinski kanti: Nižni Tagil, Uvelka ja Amankargai sovhoos Kasahstanis, kus ma olin kolm aastat.
Aga isaisaga on mul täpselt samasugune lugu nagu Eril (vt intervjuud Eri Klasiga üle-eelmisest Kroonikast - M.K.). Sõja puhkedes sõitis mu isa oma isa juurde Riiasse. Rääkis-palus: sõidame ära. Aga vanaisa oli elupõline sõjaväe rätsep, õmbles ohvitseridele mundreid. Tema ütles, et ei põgene kuhugi. Ja kui sakslased Riiasse sisse tulid, siis - kujutad sa pilti, ei puutunudki teda keegi. Riia kasarmus oli tal oma töökoda. Seal õmbles ta päeviti edasi mundreid, aga õhtul lasti ta oma naise juurde koju. Selle päevani, kuni ta ühele kõrgemale staabiülemale mundri selga õmbles. Sellele aga ei meeldinud. Võttis revolvri välja ja lasi vanaisa sealsamas maha. Üks lätlasest rätsep nägi pealt. Nii et ta teadis rääkida, kui mu isa sõitis pärast sõda Riiga oma vanemaid otsima. Vanaisa lasti maha ja pärast seda viidi ka vanaema koonduslaagrisse, kus ta suri tiisikusse. Söömata-joomata, piinamised... Minu perekonnast hukkus sõja ajal 15 inimest.
 
Vanemad said pärast sõda uuesti kokku?
Isa tuli sõjast eluga tagasi. Aga haavatuna. Leidis hospidalist meditsiiniõe. Ta abiellus uuesti ja elas elu viimastel aastatel Pärnus. 
 
Kus olete tundnud end nagu ilmaäärel, täiesti teises maailmas? Kõige eksootilisem, ekstreemsem paik?
Eksootilises Aafrikas ega Tais pole käinud. See-eest sai omal ajal konferansjeena kogu Venemaa läbi kolistatud, Kaug-Ida pärapõrguteni välja. Oma kaheksasada linna. Need kõik on mul kodus kaardile märgitud.
Väljamaal on kõige kaugem ja sümpaatsem koht Kanada. Esinesin-elasin seal kolm nädalat. Nõukaajal siit minnes oli see, noh... Nagu öö ja päev. Väga kihvt riik, puhas ja ilus. Väga toredad ja külalislahked väliseestlased olid.
Tööreisidel olen olnud Saksa- ja Prantsusmaal, Rootsis, Soomes muidugi. Ka Prahas ja Budapestis. Hispaanias olen käinud nüüd hiljem naisega puhkamas...
Päris esimene reis kultuuridelegatsioonis Eestist välja oli Türgi. Alles 1980ndatel, pärast seda, kui mind nendest vanglas istumise värkidest rehabiliteeriti ning mulle Eesti NSV teenelise kunstniku tiitel anti. See oli siis nagu usaldusväärsuse pant. Kui Vaino Väljas postile tuli, ja Arnold Rüütel oli siis presiidiumi esimees. Arvan, et Väljas oligi ilmselt see mees, kes mulle selle tiitli välja ajas. Sealt peale pandi mind ka Eesti kultuuridelegatsioonidesse. Pidin ka Iisraeli sõitma, aga sealt võeti viimasel hetkel maha...
 
Mille jaoks vähest taskuraha hoidsite, mida kaasa ostsite?
Oi jumal, Kanadas teenisin ma mingi 500 dollarit. Mis raha see oli! Kõik see aeg oli väljamaareisidel oma suitsuvorst kaasas. Raamatupoodides tuhnisin, vaatasin asju, mis meil siin keelatud olid. Autoasjandust ostsin natuke, peegleid ja muid vidinaid. Jumal, autohull, nagu ma olin, sellest peale, kui ma oma esimese Volga ostsin. Naisele, mäletan, et tõin mõned sõrmused-juveelid. Nii palju kui raha oli. Aga vähe oli.
 
Oma teisele abikaasale Galinale...
Jah, oma teise naise, Galjaga elasime 38 aastat, kujutad sa pilti! Everiga elasin ma ametlikult seitse aastat, aga tegelikult kolm. Aga nüüd Veeraga olen ma abielus varsti juba kümme aastat!
 
Parim paik pulmareisiks?
Praegu ma ei sõidaks väljamaale, vaid Hiiu- või Saaremaale. Ei kuhugi Kanaari saartele. Mind ei huvita enam see.
Õiget pulmareisi pole mul olnudki. Esimesed pulmad, Everiga pidasin restoranis Euroopa Viru tänaval, seal, kus praegu MacDonalds on. Seal oli meil pika laua taga Draamateatrist kolleege näitlejaid oma paarkümmend inimest.
Teise naise Galjaga sain tuttavaks Pärnu sanatooriumis. Registreerisime Tallinnas, reisi meil jällegi polnud. Rahaliselt oli mul ju siis väga kitsas elu. Nii et pulmad pidasime kodus, vaikselt ja väikselt. Faehlmanni tänaval oli mul siis korter. Mäletan, et Heli Lääts ja Peeter Saul olid ja veel mu mõned sõbrad Moskvast-Leningradist...
Aga praeguse naisega võtsime selle pika valge auto ja sõitsime natuke mööda Tallinna ümbrust ringi... (Hõikab kõrvale.) Veera, kus me pidasimegi oma pulmi? Oli ju Pikal tänaval see Bonaparte või? Ja valge autoga sõitsime kõik see aeg... («Limusiiniga,» täpsustab Veera kõrvalt. «Ja Bonaparte'is polnudki meiega rohkem inimesi lauas kui need, kes limusiini mahtusid.») Jah, sõpru oli ka meiega autos, tegime tuuri ümber Tallinna, kõik need Piritad ja värgid, ning siis maandusime restus. Nii et sihuke pulmareis oli meil Veeraga. Aga see-eest hiljem oleme selle naisega välismaal käinud küll ja küll. Hispaanias olime mu sõprade pool. Rootsis, Soomes olime... Oleme käinud temaga küll ja küll. Nüüd ei luba mu tervis enam reisida.
 
Kus olete silmanud kõige rohkem ilusaid inimesi?
Naised, arvatakse, et on Prantsusmaal kõige. See ei vasta tõele. Seda küll, et seal nad panevad kõik õhtuti restorani, kabareesse end väga ilusti riidesse. Aga päeval tänaval on kõik võrdsed. 
Ma ütleksin, et eesti naised on väga silmatorkavad viimastel aastatel... Ma ei mõtle mingisuguseid «tibisid», vaid noori väga ilusaid naisi. Võib öelda, et meil Eestis elavad ikka väga ilusad daamid! Ei imesta, et paljud neist abielluvad välismaalastega. Nojaa, Venemaal on alati olnud väga palju ilusaid naisi. Väga!
 
Vägevaimad peod?
Ma ei ole üldse suur pidupidaja. Esiteks, pole kunagi olnud kärakamees. Minu noorus oli tormiline, aga teistmoodi. Muidugi, mul oli palju naisi. Või kuidas seda viisakamalt öelda - suur tutvuskond daamidest. Aga ma olin rohkem niisugune kodu-amüseerija - saad sa mõttest aru...? Ma ei olnud suur restoranide sõber ega hommikuni tantsija. No mõni kohvik ja restoran ikka juhtus. Aga nii kui ma seal tutvusin kellegagi, siis sai edasi juba koduselt oldud.... Mitte kunagi elus - näe, missugune huvitav detail! - pole ma ärganud võõras voodis. Mõttest saad aru, jah? Eluaeg, ükskõik missugune pidu ka polnud, kõige hiljemalt juba kell kaks öösel olin ma kodus. Üksi või kahekesi. Siis muidugi paar klaasi meelolu loomiseks, saad sa aru? Aga ma ei olnud hommikuni väljas trallija. Mitte iialgi!
 
Sakslased, taanlased, rootslased, venelased... Millise valitsejarahva mõju eestlastes enim tunda annab?
Noorem põlvkond üritab meil Ameerika slängi panna. Aga kõik see vanem generatsioon, kes on nõukaaja läbi elanud... See pitser on peale löödud ja domineerib. Ei loe need varasemad saksa-poola-rootsi vered siin enam midagi. Sest vaata, kõik need poliitilised intriigid, kõikvõimalikud teineteise peale kaebamised, matslikkus üksteise vastu... Abistamist näeb meil vähe, minnakse mööda. Kurat, vaata mis toimub! Kui mõni mats kukub sind trammis peksma - teised ei tee teist nägugi, pööravad pilgu ära. Katsu sa Kanadas niimoodi või Euroopas... Prantsusmaal olen ma linnatranspordis vähe liikunud, rentisime seal abikaasaga auto. Aga kokkuvõttes, mulle isiklikult tundub, et meil Eestis on ikka veel see «pisike» sees.
 
Dirigent Neeme Järvi teed emigreeruda... Te ju ometi ka kaalusite?
Neeme mängis 1950ndatel minu estraadikavas ksülofoni. Reisis minuga ja mängis ksülofoni minu kavas. Oleme vanad head tuttavad.
Aga Nõukogude Liidust emigreeruda... Oli mul korra ka nihuke mõte. Konferansjeena Leningradi Music Hallis, kui valmistusime gastrolliks Pariisi. Hooaeg võis siis olla 1968/69. Enne seda sõitis meid Leningradi üle vaatama Bruno Cocatrix, maailmakuulus impressaario, Pariisi varieteeteatri l'Olympia legendaarne juht. Kreeka juut. Nüüd on ta surnud. Tookord Leningradis me rääkisime. Ta tegi ettepaneku: «Sa võiksid ka ju minu juures Pariisis natuke tööd teha...» See polnud otseselt öeldud - et karga Läände üle. Aga mulle kui Nõukogude inimesele oli see elementaarselt arusaadav ettepanek. Õppisin juba prantsuse keeles oma eeskavu. Keel oli mul ju enam-vähem. Kolm kuud kohapeal, ja ma oleks rääkinud perfektset prantsuse keelt. Aga mind võeti viimasel hetkel selle Pariisi-turnee pealt maha...
Kui ma oma kakskümmend aastat hiljem pääsesin Pariisi, läksin otseteed Cocatrixi juurde. Jõime tema büroos kohvi ja siis ta rääkis mulle. Et kui tookord rong Venemaalt Pariisi saabus, olnud ta jaamas vastas ja esimese asjana küsinud: kus Eino Baskin on? Talle vastatud, et mind olla haiglasse viidud. Neeruatakiga... Kujutad sa pilti - valetati!
Siis, kakskümmend aastat hiljem ta küsis minult: «Kui sa oleksid tulnud, oleksid sa jäänud?» Seda ei osanud ma öelda. Siis aga poleks enam jäänud. Mul oli juba oma teater - Vanalinnastuudio, rahvakunstniku tiitel taskus, ja suhtumine minusse oli juba hea... Ja pealt-viiekümnene mees - tervis läks kehvaks, tuli operatsioon. Ma ei riskinud enam sõita.
 
Aga Iisrael?
Seal ma pole käinud. Ja sinna ma poleks kunagi kolinud. Ekskursioonil oleks omal ajal muidugi ära käinud. Praegu aga, kaheksakümmend kukil, lennukisõit ei ole enam minu jaoks tervislik.
Mul on Iisraelis väga palju sõpru ja tuttavaid. Aga... ei ole see paik mind võlunud. Esiteks see kliima mulle ei sobi! Ma ei salli palavust. Teiseks - ma ei tunne keelt. Kolmandaks - kuidas oleks ma siis saanud seal teatris töötada. Mul täditütar on Tel Avivis teatris peagrimeerija. Vahel kirjutame ja räägime. Noh, ta ütleb ka, et nende eluolud on seal praegu küllaltki komplitseeritud. Et ega seal ka pole hõisata midagi: pommid lendavad, araablastega konstantsed ekstsessid. Sõidad rahulikult bussis, äkki pomm, kurat, kusagil lõhkeb. Nii on kõik asjad seal ju problemaatilised. Sinna ma ei kipuks.
Ameerika mind ka ei võlu! Absoluutselt. Eriga tema juubelil just rääkisin: mida sa küll kipud veel sinna?! Tema ütleb, et ega ta ei kipugi, oksemaitse olevat juba suus: «Aga mul on lepingud, tööd on vaja teha.»
 
Suurma pettumuse paik?
Mis pettumuse paik... Kogu see Venemaa läbi rännata ja näha kõike seda jubedust, mis seal oli!
Hiljem oma esimesel välisreisil nägin lohutuseks, kui palju veel viletsamalt Türgis elatakse. Kõrvetav päike, kuumus nii et tapab. Inimesed elavad tsisternides - kus on kunagi naftat või bensiini hoitud. Need olid siis «puhtaks pestud» ja aknaaugud sisse raiutud. Õhtul, kui oli juba jahe, siis roniti sinna sisse magama. Päeval palavusega kükitasid nad tsisternide kõrval. Masendav vaatepilt.
 
Hädaohtlik või lausa eluohtlik hetk reisidelt?
Reisidel eluohtlikke hetki õnneks ei ole olnud. Mis saaks veel eluohtlik olla, kui ma olen kaks korda Nõukogude ajal vanglas istunud, koos kriminaalidega. Esimene kord alaealisena, pärast sõda Stalini ajal kaubatalongide võltsimise eest. Teine kord tolle jura, mulle kraesse väänatud «pornoskandaali» pärast, kui seltsimehed must jälle vabaneda tahtsid...
 
Goethelik «oo kaunis hetk, viibi veel» - mis elu lõpuni alatiseks meelde jääb?
Parimast paigast räägid nüüd jälle või? Siis ikka Pariis oma muuseumide, arhitektuuri ja kunstisaalidega. Notre Dame, Eiffeli torn, vahakujude muuseum, Père Lachaise'i kalmistu... Ükskõik mida sa seal ka ei vaata, kas või Seine'i ääres maalivaid vaeseid kunstnikke... Kõik see kokku jättis fantastilise mulje. Eriti kui seal oli veel maikuu lõpp, tipp-topp soe!
 
80 aasta peale kõigist kodudest kõige kodum kodu?
Juba 30 aastat elan ma suviti Tabasalus oma suvemajas. Olen siin kõvasti oma kätega remonti teinud, nii et siia kisub kõige rohkem. Aga olen siin alati ainult pool aastat, siis sõidan jälle linna.
 
Kus, kelle nali teid viimati südamest naerma pani?
Vahel ma ikka naeran anekdoote ka. Aga nüüd ma räägin tõestisündinud asja: Draamateatri «Kohvijoomine», mida nad mängivad vanas eestiaegses kinos Helios. Käin nüüd harva teisi teatreid vaatamas, aga kuna lavastasin ise nüüd Lembit Ulfsakiga monotüki «Kallis lift», siis tema kutsus. Läksime siis naisega. Ja seal «Kohvijoomises» üks Mait Malmsteni väike kõrvalroll pani mind nii rõkkama, et.. Naersin vaat et üksipäini seal saalis rohkem kui kõik teised kokku. Vaat, vahel juhtub, et näed fantastilist mängu. Fantastilist mängu!