19. veebruaril helistasin taas tuttaval numbril, algas meie kolmas telefonivestlus. Ehk sai see tänu sellele palju avameelsem ja pikemgi kui eelmised. Või teadis Eino Baskin siis juba kindlalt, et ajakirjaniku rõõmuks lubatud kohtumine lubaduseks jääbki?

"Tervist, Eino! Kuidas teil täna läheb?"

"Jälle teie, no te olete ikka visa. (Naerab.) No mida te arvate, et ma teile rääkida võiksin?"

"Rääkige sellest, millest te just täna ja päriselt soovite!"

"Kas te teate ka, kui vana ma olen? 86! Ja kõik mu elu on juba kirja pandud (nimetab kolm raamatut) ning üles võetud (viitab dokumentaalfilmile „Baskin”). Uut materjali peale tulemas ei ole. Saate aru, pole lihtsalt võtta enam midagi."

"Seda ma päriselt ei usu. Te ju ometi ärkate igal hommikul ja teete oma toimetusi, mõtlete mõne mõtte – see on ju ka elu."

"Nojaa, toimetan ikka, praegu pean näiteks kohupiima sööma. Tegelikult on mul ainult kaks põhjust uksest välja minna: arsti juurde või haiglasse. Homme lähen jälle… Operatsioon läks küll hästi, aga uut oleks vist vaja. Enne suve aga ei tehta. Ja alles ma ju tulin haiglast. Te olete olnud haiglas, kas teile meeldis haiglatoit?"

"Olen, oleneb vist haiglast."

"Oi, ma võin teile haiglatoidust pikalt rääkida. See on täielik solk. Ma olen ka vangis olnud ja vanglas polnud see ka nii jube. No mis see on, et toit haiseb, supp meenutab nõuderäti leotusvett ja makaronid on kui liimitud! Kuidas nii saab inimesi toita? Rääkisin hiljuti ühe kooliõega, kes läks siit kunagi Rootsi ja nüüd on seal vanadekodus. Ta ise tahtis sinna, sest seal on hea – ta rääkis mulle, millised on tingimused, võimalused ja muidugi toit. Ma tahaks väga sinna vanadekodusse minna, päriselt. See on väärikas elu."

(Paus.)

"Muidu aga pole mul siin enam eriti midagi mõelda. Peaksin endale kirstu välja valima, vaat sellest võiksin teiega ka rääkida. Ma ei ütle just, et mõtlen pidevalt surmast, aga ega selles midagi halba ju ka pole. Surmast ja kirstudest tuleb ikka rääkida. Eriti kui elad nii vanaks nagu mina ja mõtled vaid, nagu üks vana Vene näitleja just hiljuti oma juubelil ütles, et kas sured täna või sured hoopis homme."

"Millal ma siis tohin teile päriselt külla tulla ja millal saame selle kõik üheks vahvaks intervjuuks vormistada?"

"Kas te siis praegu ei teinudki intervjuud? Ma olen teiega siin juba pool tundi ju jutustanud.

Või teete soojendust? Ahsoo, no aga teeme siis niimoodi, et juunis tulete mulle Tabasallu külla. Seal on siis ilus. Vahel tahaksin seal olla, aga see on rohkem suvekodu… Aga suvel räägime pikemalt."