«Ma ei saaks Eestis elada avalikult lesbina samasugust täisväärtuslikku elu, nagu ma Miamis naudin,» ütleb endise Miss Estonia Maili Nõmme õde Reily Perez-Nõmm. Ta abiellus USAs kolumbialanna Johannaga, oma elu armastusega.
Reily (29) ja latiinoverd Johanna (36) vahel hakkas sädemeid lendama otsemaid, kui nad mullu kevadel Miami kõige tuntumas gay-lounge’is tuttavaks said. Sellest pühapäevaõhtust peale olid nad lahutamatud. Juba kaks nädalat hiljem otsis närveldav Johanna õiget hetke, et libistada Reily sõrme kihlasõrmus.
Kuna Floridas on gay-liitude sõlmimine veel keelatud, sõitsid nad aasta lõpul abielu registreerima New Yorki. Nende elu kõige tähtsama päeva tunnistajaks oli Reily samuti Miamis elav õde Maili Nõmm (26), Miss Estonia 2003.
Reily oli vaid 11aastane, kui mõistis, et ta pole nagu teised tüdrukud. Häbiristi mahapanemine, Eesti gay-pelglikus ühiskonnas enese lesbilisusele silma vaatamine nõudis Reilylt pikka rühkimist läbi hirmude kadalipu.
«Mul võttis aega, enne kui ma valehäbist üle sain, iseendaga rahu tegin ja mõistsin, et ma olen täisvaartuslik inimene. Inimene, kes olenemata oma seksuaalsetest eelistustest väärib austust ja armastust nagu kõik teised,» räägib Reily.
Sa oled alati olnud iseseisev tüdruk – hakkasid pärast Itaalias show'tantsijana töötamist 24aastasena Eestisse turustama Playboy kaubamärki. Mis põhjustel sa taas Eesti tolmu jalgelt pühkisid, millistest igatsustest kantuna USAsse läksid?
Ma ei saaks Eestis elada avalikult lesbina samasugust täisväärtuslikku elu, nagu ma Miamis naudin.
Sa pead tegema otsuse, kas elada salaja kapis või oled avalikult gei ja pideva negatiivse tähelepanu all. Paremal juhul pääsed näpunäitamisega, mõnitamise ja solvangutega.
Kui kaua sa oled USAs elanud?
Olen Miamis elanud pea poolteist aastat. Elame Mailiga väga lähestikku! Kõigest kümne minuti kaugusel teineteisest.
Milline on su uue elu argipäev?
Mu päev algab hommikul kell seitse jalutuskäiguga pargis, kuna me adopteerisime koera, 11aastase itaalia hurda George’i. Seejärel joon koos Johannaga hommikukohvi ja siis lähevad meie teed lahku. Johanna läheb tööle – ta on operations planner tekstiilifirmas Intradeco Apparel, INC.
Hetkel on mul palju aega tegeleda iseendaga. Olen terve elu pidanud tegema seda, mida on vaja teha. Seega on värske vaheldus teha seda, mida tahad teha! Tegelen palju fotograafiaga. See on alati olnud mu hobi, aga viimasel ajal on olnud aega ja võimalusi seda külge endas natuke rohkem arendada. Ideaalis näeksin end tulevikus just selles ametis. Aga muidugi sisustan aega ka trennisaalis, basseini ääres raamatut lugedes ning Maili ja sõpradega Miamit nautides. Ma olen «Miami housewife».
{poolik}
Kus ja kuidas tutvusid oma elu armastuse Johanna J Pereziga?
Tutvusime Johannaga 2011. aasta märtsi lõpus ühel pühapäevasel õhtupoolikul happy hour'il South Beach'i kõige tuntumas gay lounge'is Score. Saatus on imeline. Kumbki meist ei osanud oodata, et just sel päeval ja selles kohas võid kohata inimest, keda oled terve elu oodanud! Kõik juhtus kuidagi nii loomulikult ja iseenesest. Vahetasime numbreid ja juba järgmisest päevast alates olime lahutamatud.
Milline oli teie teekond kohtumisest teineteise leidmiseni armastajatena?
Oleme mõlemad Johannaga väga emotsionaalsed ega hoia ennast tagasi tunnete eest. Kõik juhtus kuidagi väga kiiresti. Tunned, kuidas annad kontrolli käest ja lased ennast saatusel kanda. Kaks nädalat hiljem oli mul kihlasõrmus sõrmes! Eks mõned lähedased inimesed olid mures, et miks nii kiiresti?! Usun, et inimesed, kes on kogenud seda äratundmise tunnet, saavad aru, et ei pea koos veetma kolm, neli või viis aastat, enne kui järgmine samm astuda. When you know, you know! (Kui sa tead, siis tead!)
Milles seisneb äratundmine, et tema on sulle see ainus ja õige?
Oleme Johannaga väga erinevad. Vastandid igas mõttes. Juba kultuuride tõttu, Colombia ja Eesti… Oleme erinevad iseloomult, välimuselt. Ütlus «vastandid tõmbuvad» peab meie koha pealt paika. Mina näen detaile, tema aga suurt pilti. Kaks vastandit, kes täiendavad teineteise head ja vead ning vaatavad elus samasse suunda.
Milline inimene on Johanna?
Johanna Perez-Nõmm on ääretult suure südamega, väga ilus ja aus inimene. Teda tundma õppides leidsin väga palju selliseid omadusi, mida hindan inimestes väga. Armastav ja hooliv abikaasa... Truu ja lojaalne sõber... Intelligentne ja edukas ärinaine.
Meil on alati koos lõbus, kas siis lihtsalt kodus olles või sõpradega väljasõitudel ning koosviibimistel käies.
Kuidas sündis otsus kokku kolida?
Pärast meie esmast saatuslikku kohtumist ei läinud mööda päevagi, mida me ei veetnud koos. Otsus kokku kolida tuli suht loomulikult, kuna veetsime kõik vaba aja nagunii koos. Asjade loomulik jätk.
Milline oli abieluettepanek?
Kui olime koos veetnud kaks esimest nädalat, siis saime aru, et meil on käes midagi väga erilist ja väärtuslikku. Johanna korraldas suure koosviibimise oma perekonna ja sõpradega, et mind tutvustada. Kõik sujus imehästi. Järgmisel päeval olime kutsutud pidulikule õhtusöögile ja Johanna otsis närviliselt parajat aega, millal sõrmusega lagedale tulla. Õhtu lõpus võttis ta mu käe ja libistas sõrmuse sõrme... Emotsioonid olid laes! Tunne oli kui unistuses. Aga esimest korda elus oli reaalsus ilusam kui unistus!
Kui palju kaalumist ja otsusekindlust, nõudis püsivasse suhtesse astumine naisterahvaga?
Kui leiad inimese, keda oled terve elu oodanud, siis ei ole suurt midagi kaaluda!
Eesti kobrutab veel tabudest. Kui oluline oli su jaoks seksuaalsuse ja eneseavastamise teel Itaalias elamise periood?
Itaalia ei ole väga gay-friendly! Itaalia on väga traditsioone armastav riik. Perekond = mees + naine + lapsed.
Eesti on väidetavalt tolerantne riik, kuid elades ja üles kasvades lesbina, võin omast käest öelda, et veel väga pikk maa on minna, enne kui saame rääkida võrdõiguslikkusest. Ma olen tihti kuulnud lauset: «Seni, kuni nad minu kallale ei kipu, ei ole mul nende vastu midagi!» Sellist ühiskonda ei saa nimetada tolerantseks.
Millised mõttetalgud ja kui varases nooruses oled sina pidanud enesega maha, lubamaks endal armastada naissugu?
Ma ei ole ekspert, aga usun, et igal inimesel on õigus olla see, kes ta on, kellelegi haiget tegemata.
Mina sain aru, et olen natuke teistmoodi kui teised tüdrukud juba siis, kui olin 11aastane. Eriti raske on, kui arvad, et oled sellises olukorras täiesti üksi. Kurb on mõelda, et teismelised on täna ikka veel samas kinnises ühiskonnas, kus mina üles kasvasin. See on väga õrn teema. Minul võttis aega, enne kui ma valehäbist üle sain ja iseendaga rahu tegin ning mõistsin, et ma olen täisväärtuslik inimene. Inimene, kes olenemata oma seksuaalsetest eelistustest väärib austust ja armastust nagu kõik teised. See on protsess ja igal ühel on oma ajastus. Kahju on kuulda, kuidas inimesed peavad peitma suurt osa oma elust lihtsalt selle pärast, et muidu neid koheldakse teisiti. Olgu see siis kas tööl, koolis, kodus, haiglas või mõnes muus asutuses. Suur osa eestlasi ei näe oma nina otsast kaugemale. Kõik, mis on võõras, hirmutab. Soovimatus mõista midagi, mis on erinev. Mida rohkem geid ja lesbid julgevad kapist välja tulla, seda kergemaks see järgmistele põlvkondadele muutub. Samas tean ka, et erinevatel põhjustel on raske vaadata otsa kitsarinnalistele inimestele ja taluda hukkamõistu. Lihtsalt natukene rohkem mõistmist ja ligimesearmastust oleks vaja.
Kuidas su lähedased reageerisid, kui sa neile abiellumisest rääkisid?
Eks see tuli neile natuke nagu välk selgest taevast. Aga üldine reaktsioon oli positiivne.
Milline oli teie pulmapäev?
Abiellusime 22. novembril 2011 New Yorgis, kuna Floridas ei ole geiabielud veel seaduslikud. Registreerimine toimus Manhattan City Clerk Office'is. Olime mõlemad elevil, närvis ega teadnud mida oodata. Sel päeval oli palju õnnelikke paare oma järjekorda ootamas, seega tuli ka meil veidi oma järge oodata. Tseremoonia oli liigutav ja väga intiimne. Väga traditsioonilise tseremoonia lõpus kuulda neid sõnu: «With the power invested in me by state of New York, I now pronounce you Married.» Ma ei unusta seda ilusat päeva kunagi! Pärast tseremooniat läksime Maili ja tema kaaslasega õhtustama ja suursündmust tähistama.
Kes teie tähtsast päevast osa said?
Maili oli meie abiellumise tunnistaja. Oleme talle ääretult tänulikud, et ta meiega selle tähtsa päeva veetis. Maili kohalolek oli minu jaoks väga tähendusrikas. Otsustasime, et aasta pärast teeme suuremad pulmad Floridas nii pere kui ka sõpradega. Registreerimise otsustasime jätta väga intiimseks. Kui me New Yorgist tagasi jõudsime, siis korraldasid sõbrad meile väikese üllatuspulma, kus siis traditsiooniliselt pandi mulle pähe loor, üle põlve lükati pitsist jalapael, ning ka lillekimp sai rahva sekka heidetud. Tordil olevatele kujukestele olid kleebitud meie näod. Kõlistati šampanjaklaase, hõiguti ohtralt tooste ja õnnitlusi, nii nagu traditsioon ette näeb.
Kust su pulmakleit pärines?
Pulmakleidi leidsin väikesest boutique'ist Miami South Beach'ilt.
Kuhu viis pulmareis?
Kuna ma ei olnud varem New Yorgis viibinud, ja seal on palju kohti, mida külastada, siis otsustasime kohe võimalust kasutada.
Veetsimegi nädalase pulmareisi New Yorki vaadates.
Te võtsite mõlemad juurde teineteise perekonnanime. Kui palju on teie kodus eestimaist, kui palju tavasid ja harjumusi Johanna kodumaalt?
Me otsustasime olla Perez-Nõmmed, kuna tahame tulevikus pisiperele mõlema kultuuritausta edasi anda. Miamis on latiinode kogukond väga suur, nad on enamuses. Kuna elasin aastaid Itaalias, siis on mul praegu hispaania keelt märksa lihtsam õppida. Kodus räägime 50-50 % inglise-hispaania keelt. Ütleme nii, et kodus on meil üks suur kultuurikompott.
Õpetad sa Johannale ka veidi eesti keelt, kui te kunagi koos Eestisse puhkusele tulete?
Olen õpetanud Johannale lihtsamaid väljendeid ja numbreid. Teinekord palun tal korrata, mida ta on juba eesti keeles õppinud ja iga kord on naljakas! Ta hispaania aktsent on tugev. Teinekord otsib ta ise Google Translate'i kaudu üles eestikeelseid ilusaid armastussõnu...
Mil määral sa Johanna perekonnaga läbi käid?
Johanna ema ja õde elavad Miami lähistel ja korra kuus kohtume ikka. Abielu aga tuli neilegi üllatusena. Jõulude ajal tulid minu ema ja vend ka Miamisse ning me veetsime pühad ühe suure õnneliku perena.
Mida oled õppinud ühisest elust Johannaga?
Mul on iga päev üha suurem tahtmine areneda ja olla parem inimene ja kaaslane. Olen väga õnnelik ja tänulik, et meil on võimalus jagada midagi nii erilist. Miski ei ole võimatu ja armastus leiab tee sinuni, olenemata kõigist erinevustest. Me õpime iga päev teineteise kohta midagi uut. Mul on teadmine, et ükskõik, mis elus juhtub, on minu kõrval inimene, kes mind austab, hoiab ja usub. Armastab mind täpselt sellisena, nagu ma olen.
Millised unistused on teil noore perekonnana?
Esimene aasta või kaks on plaanis nautida oma värsket abielu ja reisida. Paari aasta pärast aga mõtleks juba pisiperele.
