KÄTLIN KASE (15) oli pere terveim liige, kuni viis aastat tagasi tabas teda tõeline needus — tõbi surus väikese rõõmsa patsikandja üleöö voodisse.
Tüdruku ema Urve Kase ei suuda siiamaani saada üle mõttest – millega nende pere sellise mure ära teenis? «Pigem oleme sellised, kes teisi aitavad. Abikaasa Kalle on alati andnud raha heategevuse eesmärgil. Nüüd vajame ise abi,» kurdab mures ema.
Kätlin ja ema istuvad kõrvuti. Aeg-ajalt tõstab ema käe ja silitab õrnalt tüdruku põske. «Aga tema on meil optimist, lootus ei kao,» naeratab naine ja neelatab kuuldavalt. Tüdruk istub vaikselt ega ütle midagi.
Viis aastat valu
2000. aasta jõulukuul tundis väike Kätu, nagu pere tüdrukut hüüab, kubemes valu. Rakvere arstid pakkusid, et tüdruk alles areneb, et luud pole jõudnud järele kasvada. «Läksime uuesti arsti juurde, sest midagi ei muutunud. Kõik süvenes,» räägib Urve. Haiget tüdrukut jooksutati ühe arsti juurest teise juurde. Kuni lõpuks suunati närviarstile.
Avastatus, mis seal ilmsiks tuli, võttis perekonna ahastama — liigesepõletik (juveniilne idiopaatiline artriit) oli selleks ajaks mitte ainult põlvedes, vaid ka juba puusaliigesesse löönud. «Tänaseks pole tal ühtegi haigusest puremata liigest.»
Emal on raske neid aegu meenutada, ikka ja jälle tõusevad talle pisarad silma. «Kolmekuuliste intervallidega olid põlved paistes, sealt võeti vett välja, süstiti hormoone, ja lisaks ka baasravimid,» selgitab ema. Paistetust ei saadudki maha. Meeleheitel vanemad olid nõus läbi proovima kõik võimalikud ravimeetodid, et lapse haigust ja piina leevendada. «Proovisime ära ka hiina meditsiini. Aga nii kui loobusime klassikalisest meditsiinist, läks asi hullemaks. Valud läksid päris hulluks.»
Edasi läksid Kätlin ja ema Tartusse.
Üksi hakkama ei saa
«Tartu oli nagu imedemaa,» jätkab Kätlini ema. «Poolteist tundi rääkis dr. Liivamägi meile olukorrast. Meid polnud lihtsalt ette valmistatud, mis selle haigusega kaasneb.»
Imedemaalt lahkus pere ka kurva uudisega. Ravimite, mille abil haiguse kontrolli alla saaks, hind oli üüratu — 320 000 krooni. «Kätu hakkas nutma — meil ju sellist raha pole,» ohkab ema. Esialgu isa Kalle mõtles, et müüb mikrobussi maha, kuid seda ei saa teha, sest sellega teenib ta perele raha. «Korterit ei saa ka müüa, kuskil peab ju elama,» ahastab ema.
Kätlini tõbi pole midagi üliharuldast, sellesse haigestub Eestis igal aastal 80 kuni 100 last. «Keskmiselt iga kolme päeva tagant haigestub üks laps. Sellegipoolest pole haigekassa seda ravimit doteerima hakanud,» ärritub ema. Eriti kurvastav on seejuures, et tavaliselt haigestuvad sellesse paariaastased titad ning kümneselt on nad juba ratastoolis. «Aga mis saab nendest, kes ei saa midagi teha, et sellist raha leida!» Ema närv läheb mustaks, pettumust Eesti Vabariigi sotsiaalsüsteemi suhtes ta ei varja: «Muidugi olen ma pettunud!»
Lootus sureb viimasena
Läinud suvel läks Kätlini olukord veidi kergemaks. «Saime tüdruku sügisel taas kooli panna, aga seal sai ta käia vaid veebruarikuuni,» räägib ema. Tõve tõttu pole Kätu koolis õieti käia saanudki, tüdrukut õpetab ema. «See aasta on viimane. Valisime sellised ained, milles kevadel eksamid tulevad. Nendesse tundidesse ma ta ikka viin. Ta ei tohi ka stressi vajuda, sest siis läheb haigus hullemaks.»
Õnneks pole koduõpe tüdruku head õpiedukust kuidagi muutnud. «Minu lemmikaineks on matemaatika,» teatab Kätlin. Tüdruk arvab, et tema pole muutunud. Mõned koolikaaslased siiski vaatavad teda kui santi, ei suhtle temaga ja hoiavad eemale. Mõned lausa naeravad. Aga Kätul on siiski paar truud sõpra, rääkimata internetisõpradest. «Mõned on isegi välismaalt. Näiteks Soomest,» rõõmustab Kätu.
Haiguse tõttu ei saa Kätlin kunagi üksi elada, sest hooti ägenev põletik ei lase tal käia, rääkimata püstitõusmisest.
«Ja veel luude hõrenemine! Aga mis saab temast siis, kui meid isaga enam pole?» ei suuda ema ahastust varjata. Ta kuivatab silmanurka tõusnud pisara...
«Eks ta peab õppima sellise ameti, millega saab rahulikult kas või kodus tegelda.» Kätlin täpsustab, et küllap temast raamatupidaja saab. Hoolimata juba ette valitud ametist on Kätul oma unistused.
Stjuardessiks või juuksuriks või kosmeetikuks tahaks saada...»
Kätu vaatab ema poole, kui too taas silmi pühib. «Kätu ikka ütleb mulle, et ema miks sa nutad!» Tüdrukul ei jää muud üle kui toetuda lootusele. «Ma elan päev korraga,» ütleb Kätlin.
Perekond Kase tänab häid inimesi, kes on neid siiamaani aidanud. Ka Sina saad head teha, kui kannad raha Kätlin Kase arvele Hansapangas 221029125855 või SEB Ühispangas 10502400822004.
