See on Elina sõnul heas mõttes vanamoodne klassikaline teater, kus keegi pole alasti, keegi ei püherda milleski. „Kes ütleb ei, kui öeldakse, et mängi Anna Kareninat? Näidendit lugedes sain aga aru, et see, mida Anna tunneb, on teisejärguline. See on hoopis mehe lugu, armastuse avastamise ja andestamise võimalikkuse lugu,” räägib ta. „See mees saab igatpidi nii haiget, et ta on täiesti puruks. See on väga inimlik lugu,” mõtiskleb Elina.

"Mul on väga keeruline mängida, et Anna jätab oma poja. Jah, võin teoreetiliselt mõista, et on olemas naisi, kes jätavad oma lapse ja lähevad ära. Aga... mul on ju tütar Mia. Emana ei saa ma tegelikult puhtinimlikult sellest aru. Olen vaid ühe päeva Miast lahus ja juba jooksen mööda seinu üles, sest see on nii keeruline ja valus!” räägib ta kirglikult.