"Olen aastaid seisnud selle eest, et ükskõik kuhu elu mind viiks, oleksid lapsed hoitud, haritud ja õnnelikud," nendib Elis. "Ma olen mõnikord nii okseleajavalt kohusetundlik. Ja hoolimatu iseenda vastu. Ja teate, mis meie peret päästma ruttas? Tervis. Õigem oleks öelda – selle äkiline kadumine. Aga kui tervist pole, mis siis alles jääb? Mitte midagi. Astudki oma rattast välja."