60–70ndate superstaari Els Himma tütretütar, 90ndate diskosaalide kuninganna Nancy tütar Anna-Liisa Rink eelistab laval säramisele hobustel kihutamist.
Hobused on Anna Liisa Rinki (20) elu ja armastus. Neiu sai endale ema suksu, ruuna nimega Zäz ja teeb temaga koolisõidus imet. Ta on kolmekordne Eesti meister juunioride seas ja kolmekordne Eesti meister noorte hulgas. Kunagi laulis Anna-Liisa tüdrukutebändis Ice Cream.
«Ma vahel kodus laulan. Muusika ei ole ala, kus ma teeks kõik, et pääseda lavale. Mind tõmbab ratsasport, ja seal olen valmis tooma suuremaid ohvreid,» sõnab ta.
Ratsutamise juurde tõi Anna-Liisa tema ema Nancy Himma (46), kes pärast lavalt tagasitõmbumist avastas enda jaoks hobused.
«Ema sai hobuse ja ma hakkasin temaga trennis kaasas käima. Ta kunagi ei sundinud, ma ise tahtsin poni selga ja siis juba hobuste selga,» räägib Anna-Liisa.
{poolik}
Anna-Liisa on iseseisev
Nancy enam ei ratsuta. Lauljanna käib tütrega trennis kaasas ja on tema mänedžer. Zäz on aga pensionieas, 18aastane, mistõttu peab otsima uue hobuse. See pole kuigi lihtne.
«Ma olen oma vanamehega seitse aastat iga päev koos olnud, ma tunnen ja usaldan teda. Ta on väga asjalik sportlashing,» lausub Anna-Liisa.
Anna-Liisa tasemel ratsutajal peab olema kindla kvaliteediga hobune. Piiga on harjutanud ka pere teise hobuse, 8aastase ruuna Daniel Stariga. Kord viskas Daniel ta võistluste ajal maha, kuid tüdruk ronis kohe selga tagasi.
«Sa pead näitama, kes on peremees ja mis on distsipliin. See ei ole allutamine, see on distsipliin. Aga kui hobune tahab, siis ta hakkab perutama ja viskab su maha või hõõrub mööda seina laiali,» teab kaunis ratsutaja. Sel nädalavahetusel toimuvale Tallinn International Horse Show’le läheb ta võistlema Zäziga.
Anna-Liisa iseloom on tugev nagu kõigil Himmadel, aga silmavärv on tal segatud – midagi nii isalt kui ka emalt. «Mul on rohelised silmad, kuldne kesktee. Ratsutamisel on pikad jalad tähtsamad kui ilusad silmad. Pikkade jalgadega on parem hobust juhtida,» ütleb Anna-Liisa.
Perekonnanime sai hakkaja neiu isalt. «Kahjuks või õnneks on mul isa nimi. Ema ja isa lahutasid mingil hetkel ja ma kasvasin ema juures.»
Himmad on kõik tugevad ja iseseisvad. Anna-Liisa on kasvanud ema ja isapoolse vanaemaga. Estraadilauljast vanaema Elsi nägi ta harvem, aga vahel ikka. Isapoolse vanaema juures tuli Anna-Liisal elada Nancy esinemiste tõttu. Vahel ei näinud ta ema pool suve.
«Ma olen väga iseseisev. Me elame kõik oma elu. Kui vaja, siis aidatakse ja kui vaja ei ole, siis ei sekkuta. Me saame kõik ise hakkama oma asjadega. Kõik on happy’d ja iseseisvad,» räägib Anna-Liisa.
Nancy tegi oma valikud ise
Anna-Liisa sündis 1991. aasta sügisel, mõni aasta hiljem vallutas Nancy edetabelite tippusid. Laps seda ei seganud. Nancy on ka ise kasvanud lauljatarist ema kõrval.
«Lapsepõlved on erinevad nagu liivaterad kõrbes, neid võrrelda ei saa,» ütleb Nancy. Kuid ikkagi võib tõmmata paralleele. Midagi on alati sarnast, ja midagi on alati erinevat.
«Ka mina veetsin oma suved maal vanaema ja vanaisaga, millest on jäänud vaid positiivsed mälestused. See talukoht oli ema ostetud ja ta veetis seal oma puhkused,» räägib Nancy. «Ka mina käisin viis aastat ratsutamistrennis. Mind ei ole kunagi sunnitud midagi tegema, mind ei taritud mööda huvialaringe. Ma olen teinud oma valikud ise ja ma ei ole sekkunud ka oma lapse kasvamise protsessi. Ma ei saa ju lapse eest valikuid ära teha. Loomulikult on mul hea meel tema edusammude üle ja ma püüan kaasa aidata. Mu päevade esimesed pooled mööduvad hobusetallis. See on mulle tuttav, ma olen ka ise talli pidanud.»
Nancy sündis aastal 1965, kui Els Himma oli juba edukas lauljatar ja esinemised hakkasid võtma oma aja.
Els hoiab lastelaste elul pilgu peal
Elsi lugu kinnitab Nancy arvamust, et lapsepõlved on erinevad. Sünniaastaga Elsil ei vedanud, 1940. aasta jaanuar ei olnud enam kõige parem aeg. Euroopas oli puhkenud sõda.
«Oi-oi, kus siis pärast sõda oli ratsahobuseid! Hobustel olid teised funktsioonid. Minu ema Elsa oli täiskohaga ema, tal oli kaheksa last toita. Nendel hinge sees hoidmine ei olnud sugugi lihtne selle möllu sees, aga ta oli väga tegus ja tugeva tervisega naine.
Laulma me läksime ise ja ka uisutama. Siis mängiti palju väljas. See oli teistsugune lapsepõlv,» meenutab Els.
Els ütleb, et Nancy ja Anna-Liisa lapsepõlved ja elu on olnud palju kergemad. Ta leiab, et iga generatsiooniga on elu läinud paremaks, aga praegu seda enam öelda ei saa.
Laste kasvatamise kohta on Elsil oma arvamus – ta pole nõus, et lapsed kasvavad ise. Vahel tuleb nad võtta käekõrvale ja viia kohale.
«Ma viisin Nancy nii ratsutamise trenni Tondile kui ka iluvõimlemisse,» lausub Els. «Sellist ema ei ole, kellel ei ole oma laste jaoks aega. Ma olen oma laste kasvatamisega suurepäraselt hakkama saanud. Sundinud ma neid muidugi ei ole, kuid vahel tuleb nad käekõrvale võtta. Kõike tuleb parajalt teha.»
Els hoiab jõudumööda pilgu peal ka lastelastel. Ta arvab, et Anna-Liisast lauljat ei saa, sest neiule meeldib ratsutamine märksa rohkem. Ice Creamis laulmine oli lihtsalt üks vallatu episood tema eluteel. Anna-Liisa võitudega on Els harjunud.
«See on juba tavaline, et Anna mingi medali võistlustel saab. Kõiki võistlusi ma vaatama ei jõua, ma ju nii tegev veel,» muheleb Els, kelle lauljakarjäär algas 22aastaselt restoranis Kevad, kõige popimas kohas Tallinnas. Elsil on kaks tütart abielust muusik Lembit Himmaga. Jõulude ajal istutakse koos ja kui vaieldakse, siis poliitika üle.
