Urmasega ei olnud lihtne,» tunnistab Helje Kaskel. Urmas Alenderi eksabikaasa Helje, kes inspireeris muusikut hingevalust nõretavaid armastuslaule looma, räägib elust Urmasega ja pärast Urmast.
Helje (46) ja Urmas oleksid saanud kuu aega tagasi, 8. oktoobril oma 23. pulma-aastapäeva tähistada. Paraku tahtis saatus teisiti. Nende abielu oli selleks ajaks, kui Alender Estonia katastroofis hukkus, katkenud.
Helje tutvus ansambli Ruja temperamentse solistiga 1985. aasta kevadel peda folgil. Alender oli sinna külalisesinejaks palutud, Helje aga laulis tolleaegses instituudi folkbändis.
«Kui läks tantsuks, tuli Alender otsejoones minu juurde ja võttis tantsima. Me muudkui tantsisime ja tantsisime ilma pausideta kuni peo lõpuni,» meenutab Helje. Ta lisab, et Urmas ei pidanud eriti rütmi, tammus niisama. Urmas olevat talle kunagi ka tunnistanud, et tema lavaka-aegne tantsuõpetaja Helmi Tohvelman oli tantsutundides temaga kõvasti vaeva näinud.
#end#
Urmas palus Helje kätt juba nende esimesel kohtingul. Neiu võttis abieluettepanekut suusoojaks räägitud jutuna, kuid juba pool aastat hiljem pandi nad paari. Urmas oli selleks ajaks eelmisest abikaasast lahutatud. Abielulahutuse järel pidi Yoko isa ja Ion ema hoole alla jääma. Kuna lapsed olid veel väikesed, jäid nad esialgu ema juurde.
«Minu vanemad olid väga vastu, et abiellun mehega, kellel juba pere olemas,» räägib Helje.
Urmas ja Helje abiellusid pruudi vanematelt luba saamata 8. oktoobril 1985. aastal.
«Läksime Õnnepaleesse ja koputasime juhataja uksele. Ütlesime, et tahame abielluda,» räägib Helje. «Juhataja tundis Urmase ära ja kutsus sisse. Seejärel viis ta meid sinna suurde saali, kus raamat lahti lüüakse ja nimed üles kirjutatakse. Ta luges meile ka mõned sõnad peale. Urmas ei võtnud isegi oma sinist jopet seljast.»
Helje mäletab, et pruudikimbuks oli ta korjanud pundi kollaseid vahtralehti. Pulmapidu peeti samal õhtul sõprade Tiit ja Ebe Haagma seltsis Pirita restoranis
Hülgas Helje pärast pulmi
«Abiellumine jõudis mulle kohale alles järgmise päeva hommikul. Oli tunne, nagu kõnniksin roosadel pilvedel. Teatasin emale, et olen abielus. Ta soovis õnne ja pärast seda polnud enam mingit vastuseisu.»
Noorte kooselu algus polnud aga kuigi roosamannavahuline. Urmas hakkas jõulude lähenedes endist peret taga igatsema. Ta veetiski kauni õhtu eksnaise ja laste seltsis. Helje põgenes suurest kurbusest kodulinna Otepääle. Urmas helistas talle
2. jaanuaril ja ütles, et tuleb tagasi ning võtab Yoko kaasa.
Kuigi Urmas oli tuntud muusik, elasid nad kitsastes tingimustes — kolmeliikmelisel perel tuli end mahutada 17ruutmeetrisesse kööktuppa Odra tänaval.
«Tualett oli koridoris ja me võtsime talvel stopperiga aega, kes jõuab kiiremini ära käia,» muheleb Helje. «Meil oli pisike külmkapp, kus hoidsime dokumente ja raha. Tol ajal süüa väga polnud.»
Helje meenutab, et kui ta läks Yoko 10. sünnipäeval Lastekodu tänava poodi juustu ostma, küsis müüja: kas te ei tea, et juustu müüme vaid neljapäeviti?
Noore pere söögilaud oli suhteliselt kesine, kuid vahel juhtus imesid: «Urmasel oli fänn Alar, kelle ema töötas lihapoes. Ükskord laiutas me jõululaual suisa tühjus. Urmas sattus aga Alari ema poodi ja õhtuks oli laual suur sealihakäntsakas.»
Omapäi Rootsi
Helje otsustas 1989. aastal Rootsi põrutada, sest siinne elu tundus perspektiivitu. Ta oli võetud Tallinna Karskusseltsi ametisse, et korraldada esimesi ülemaailmseid eesti noorte päevi. Pärast seda, kui ta avastas ürituse palgalehelt nimed, kes korraldamisega seotud ei olnud, soovitati tal nädal enne festivali «puhkusele» minna.
«Näinud minu sügavat pettumust, andis üks noortepäevade korraldamisega seotud sõber mulle mõtte minna paariks nädalaks Rootsi. Õnneks olid toona tervel perel välispassid, sest üks BBC ajakirjanik oli Urmast ja peret kutsunud esinemisele Londonisse.»
Tookordne kevadsuvi oli aga Helje jaoks veidi keerulisem kui tavaliselt. Helje on kindel, et 1989. aasta Tartu Levimuusikapäevade ajal ei olnud Mihkel Raua punt ainukesena mäluaugus. Urmas, Alo Mattiisen ja veel paar muusikut tegid Urmase isa valge Žiguliga peojärgsel hommikul tõsise avarii. Õnneks ei saanud neist keegi tookord viga, küll oli auto esitelg pooleks ja vajas põhjalikku remonti.
Jaanipäeva õhtul, pärast järjekordset draamat Urmasega oli Helje otsustanud omapäi Rootsi sõita. Algul öise rongiga Leningradi, sealt edasi Helsingi kaudu Stockholmi. Viimane eestlane, keda ta Leningradis oma üllatuseks kohtas, oli kodulinna poiss teletäht Urmas Ott.
«Peatusin suvalises hotellis. Tühja baari sisenedes nägin leti taga istumas Urmas Otti. Ajasime veidi mõnusat juttu ja minust jäi ta sinna veel aega viitma.»
Helje meenutab veel, kuidas Urmas käis oma lapsepõlvesõbra Peetriga kinomaja taga tennist mängimas: «Ega tol ajal keegi teine suurt tennist mänginud kui Urmas Ott. Meie pere elas kinomaja kõrval ja ma nägin tihti, kui ta lumivalgete riiete ja tenniste välkudes meie köögiaknast mööda tennist mängima läks. Hiljem käis ta Valdo Randperega mängimas, siis kui viimane semmis Oti õe Kariniga.»
Stockholmis jõudis Helje arusaamisele, et ta ei taha tagasi tulla. Kaks nädalat hiljem sõitis Urmas talle koos Yokoga järele.
«Rootsi jõudes mulle tundus, et miks mitte siis jäädagi, kui tiivad kannavad. Olin Pedagoogilise Instituudi lõpetanud, koolis õpetajana töötanud, Rujaga paar aastat mööda Venemaad rännanud, väljapääsu laguneva puumaja kööktoa idüllist ei olnud kuhugi. Elu Nõukogude Eestis tundus tõeliselt perspektiivitu,» räägib Helje.
Rootsis aitasid neil end algul sisse seada Leila Miller ja Valdo Randpere. Heljele avanes paari esimese nädala jooksul võimalus teha tööd väliseestlaste Piia ja Siim Saare raviotstarbelisi sidemeid tootvas firmas Rehband: «Nad tulid mõttele mind kuuks ajaks praktikandiks rakendada, kuna ilma elamisloata polnud võimalik tööle asuda.»
Urmas asus mõne aja pärast trubaduurina leiba teenima. Ta ei saanud küll kaugeltki nii suurt tunnustust kui kodumaal, kuid enam ei tulnud Odra tänava pisikeses kööktoas pesitseda ja enesehävitamisega tegelda. Rootsis oli tal võimalik uusi pille ja tehnikat soetada, hommikust õhtuni laulmisega tegelda.
«Urmas sai teha, mida tahtis. Enamasti armastas ta olla kodus ja oma laule korda seada. Ta leidis, et oli tänu pidevale harjutamisele koguni paremini laulma hakanud.»
Lõi fotograafid pahviks
Pärast Urmasest lahkuminekut otsustas Helje sõprade pealekäimisel modellitööga katsetada. Modellikarjääri alustas ta 31aastaselt, kui pakkus end Stockholmi suurimasse modelliagentuuri Mikas. Algul öeldi, et on hiljavõitu alustada, kuid üsna pea sai selgeks, et harjutada polnudki midagi. Pakkumisi hakkas tulema ridamisi. Reklaamimodelle on vaja igas vanuses.
«Mõnikord tuli ette, et fotograafid suhtusid musse kui idabloki tüdrukusse eelarvamusega. Vahel öeldi, et no vaatame, mida sina teha oskad.»
Ühe reklaamitöö ajal pidi Helje etendama rõõmu taevast alla langeva raha üle. Ta sai sellega ülilihtsalt hakkama.
«Kui rootslastel on üks ja sama look, siis mulle andis neid nägusid rohkem pähe maalida. Tihti läks vaja ka veidi näitlemisoskust ja esinemisjulgust. Mulle mingil määral ootamatud situatsioonid ja katsumused isegi meeldivad,» naerab Helje.
Mõne aja pärast sai Heljest nõutud reklaamnägu. Kahe aasta jooksul esines ta kümnetes reklaamklippides, poseeris ajakirjadele ja kataloogidele, tänavaplakatite ja maanteereklaamide tarvis ning lõi kaasa kahes pikemas filmis. Oma modellitööd jätkas ta hiljem ka USAs kuni teise lapse sünnini.
Suhte lõpetas Urmase heitlik meel
Helje elas Urmasega Rootsis koos neli aastat. Lahkuminek valmistas mõlemale pikaks ajaks kurvastust.
«Ma olin suhtes kannatlikum pool. Urmas oli hästi heitlik, aga samas väga õrn natuur. Ta tujudega ei olnud lihtne elada,» räägib Helje. «Urmasel esines igasuguseid loomevalusid. Pikad kurbusehood vahetusid eufooriaga. Päästsin ta mitmest enesetapukatsest. Kui oma ootustele ei leita lahendit, siis hakatakse tihtipeale kõige lähedasemaid pereliikmeid süüdistama. Ma pidin taluma ka solvanguid lastetuse teemal. Ta pidev suitsetamine, pinged ja kauaaegne rokkarielu olid jätnud oma jälje. Tundsin lõpuks, et see polegi enam minu elu, et kogu mu aur läheb tema heaolu kindlustamiseks, Yokole turvalise keskkonna loomiseks. Kolmekümneseks saades mõistsin, et peaksin enda peale mõtlema hakkama. Päeval, kui ma otsustasin temast järjekordselt puhkust võtta, ütles ta, et elu on liiga hea, et tal pole millestki kirjutada.»
Helje on varem oma abielu Urmasega iseloomustanud kui sõitu ameerika mägedel. Ajutised lahkuminekud inspireerisid Alenderit. Näiteks laul «Vaiki, kui võid» sündis siis, kui Heljele pärast paarikuulist kooselu tundus, et Urmas on liiga keeruline tüüp, ja ta tahtis peda ühikasse tagasi kolida.
«Siis ta kirjutaski need laulusõnad: Ja kui sa praegu tunned, et sa mind ei vaja,
siis tea, et kõik on alles alguses… Meie armastusevalust ajendatuna kirjutas ta hiljem muidki laule, muu hulgas «Kui mind enam ei ole».»
Paari lahusoleku-aasta jooksul saatis ta mulle sünnipäevaks oma uusi lugusid ja lindistusi. Tema viimati saadetud kassetil on väga isikliku sõnumiga laulud vaheldumisi tema poolt sisse loetud luuletustega. Selle laulu- ja luulepõimiku pealkiri on «Usaldus» (1994).
«Meie naerud olidki meie õnn,» ütles Urmas ühel oma sisseräägitud kassetil, mis ta Heljele pärast lahkuminekut saatis. Helje ütleb, et aastate jooksul olid nad väga kokku kasvanud. Seda raskem oli lahkumine.
Abiellus ameeriklasega
1995. aastal abiellus Helje Rootsis uuriva ajakirjaniku Christopher Bollyniga (51). Neil on kaks vahvat last, poeg Christopher Albert (13) ja tütar Catherine Grace (10). Perekond on viimase kümne aasta jooksul elanud peamiselt USAs.
Veidi rohkem kui aasta tagasi kolis pere Otepääle, kus Helje asus gümnaasiumis
inglise keelt õpetama.
«Pärast kaheksateistkümmend aastat välismaal tundsin, et tahan koju. Mu silme ees lasus pilt, kuidas ma istun vanaema suure ümmarguse laua taga. Tekkis kohutav koduigatsus.» Helje soovis, et lapsed õpiksid paremini tundma oma vanavanemaid, Eesti kultuuri ja traditsioone.
«Eks see harjumine võtab lastel aega, sest elu Chicagos oli hoopis teine. Nende sõbrad jäid ju sinna maha. Lapsed muudkui igatsevad ja läheksid hea meelega juba järgmise lennuki peale.»
Helje sõnul unistab kümneaastane Cat-herine Grace muusikuks saamisest. Ta õpib muusikakoolis löökriistu ja elektriklaverit. «Catherine´i päeva parim osa ongi muusikakool. Ta plaanib oma bändi tegemist. Tal olevat sahtlisse juba kümneid laulusõnu kirjutatud,» kiidab ema. «Kinkisin talle hiljuti igale algajale laulukirjutajale vajaliku riimidega sõnaraamatu, mida ta usinasti kasutab.»
Christopher Albertile meeldivad väga tööõpetuse tunnid ja korvpall.
«Eks me proovime neil siinset elu põnevaks teha. Catherine on suur Avril Lavig-ne´i fänn. Suvel käisime Tallinnas kontserdil ja saime sõbra kingitud VIP-piletitega ka lava taha. Cat-herine´il avanes koguni võimalus Avriliga juttu rääkida ja lasta temaga koos pilti teha.»
Helje pere pole otsustanud, kui kauaks Eestisse jääda. Kuigi Chicago on suur ja Otepää väike, polevat nende elus suurt midagi muutunud. Süüakse ema Helje valmistatud lemmiktoite, ja hallo-weeni-traditsiooni asemel peab leppima mardipäevaga.
Pereema nimetab Ameerika plussideks valikute lihtsust ja mugavust.
«Kui talvel tahtsime mere äärde, sai Floridasse minna, kui kevadel suusatama, siis sõitsime Coloradosse või Utah’sse. Nüüd on teistmoodi, kuid ka siin on väga hea. Ja ikkagi, ega see Ameerika ju kuhugi kao,» lubab Helje oma perele.
Helje oli Urmasega enne peda folki (1985) põgusalt kohtunud — Rein Rannapi sünnipäeval, kuhu teda kutsus Valdo Randpere.
«Jõudsime sinna hiljem, siis kui söögid-joogid juba otsas olid. Rannap läks kööki ja keetis meile paki-seenesuppi. Mõne hetke pärast sattus Urmas kummalisel kombel mu kõrvale istuma.»
Helje mäletamist mööda polnud Ruja poistel proovides selliseid ohjeldamatuid pummelunge, nagu neid näidati rock-ooperis «Ruja». «Nad olid ikka tõsised professionaalid ja noodinärijad. Polnud neil midagi hulle prallesid. Proovides oli mul vahel suisa igav, kui nad tõsiste nägudega oma noote timmisid.»
Helje õmbles riideid mitte ainult Urmasele, vaid ka teistele Ruja poistele. Ta alustas õmblemisega kolmandas klassis — pooled klassikaaslastest kõndisid ringi Helje õmmeldud velvetite, hiljem teksadega. Kui Ruja Venemaale tuuritama läks, õmbles Helje tervele bändile lavakostüümid ja reisis kostümeerijana kaasa. Lavatolmus ja juhtmeterägastikus määrdunud valgeid mantleid andis Venemaa võõrastemajades pesta ja kuivatada.
Legende Ruja naisterebimisest Helje ei kinnita. «Nad kõik olid juba pereinimesed, kui ma 1985. aastal mängu tulin. Mehed olid Venemaal pärast kontserte nii rampväsinud, et vajusid hotellituppa voodisse. Probleemiks võis olla pigem naistepuudus kui naisterohkus.»
