«Külvad tuult, lõikad tormi. Elame mõõduka tuulega,» sõnab Anu Ansip. Sellest deviisist lähtuvalt on pidanud aastakümneid vastu peaminister Andrus Ansipi ja ta abikaasa liit.

Anu (53) ja Andrus Ansipi (53) Tartu Tammelinna eramu on kattunud koheva lumevaibaga. Ehteis jõulukuusega kaunistatud elutuba on hubaselt soe, kuid peaministri kabinet pisut jahedavõitu. Ansipid on just pidanud maha perekeskse jõulupeo oma kolme tütre, väimeeste ja nelja lapselapsega ning valmistuvad reisiks Aafrikasse. Seal tuleb sel korral ka muidu aastavahetustel alati Eestis viibinud Ansipitele uus aasta.
 
Teil on sellises eas lapselapsed, kellel käib jõuluvana.
Andrus: Üks sai just neljaseks, teisel täitub kohe kuus aastat, kaksikud on aastased! (Muigab.) Aga minuga on, jah, alati nii, et lähen just siis lehti tooma, kui jõuluvana tuleb...
Anu: Ja kui naaseb, siis lapsed ütlevad, et jälle sa ei näinud jõuluvana! Meie tütar, kui ta oli väike, kord vaatas jõuluvana, siis pilte isast, ning märkas nii jõuluvanal kui ka isal ühesugust sünnimärki otsmikul...
Andrus: Tegelikult oleme jõuluvana asja oma lastele alati ära rääkinud, kui aeg küps. Ju nad olid selleks ajaks oma juurdlusega kuhugi juba välja jõudnud, siis tunnistasin neile oma osaluse ka üles. (Muheleb.) Aga tegelikult on jõuluvanad olemas ja me kõik usume neisse! Vahel keegi lihtsalt abistab neid.
 
Leiate aega ka teisi vanavanema kohuseid täita?
Andrus: Meil on ka omal ajal kolm last väikesed olnud, aga - aus ülestunnistus on, et kaksikutega ei saa mina just väga hästi hakkama. Kui siin oli näiteks Madonna kontsert, siis...
Anu: Me suureliselt olime nõus hoidma jääma, aga olime sellega tõsises hädas. Nüüd pole juba aastaste kaksikute hoidmine enam nii suur katsumus.
Andrus: Vanemate lastelastega on aeg-ajalt ikka nii olnud, et kui tütrel on alanud residentuuri seminar (tütar Reeda (32) erialaks on näo- ja lõualuukirurgia - toim) juba kell seitse hommikul ja ka väimehel ei ole see võimalik, olen viinud vanemaid lapselapsi hommikul Tallinnas lasteaeda küll. Vahel ka toonud. (Muigab.) Kui kunagi peaministrina esmakordselt lasteaeda sattusin, olid lapsed imestunud. Keegi hõikas - näe, president tuli! Kust ta teabki, kes on kes. Televiisorist on korra näinud ja keegi tähtis ta peab ju siis olema! Aga ega see hoidmine nüüd nii sage ole - ja «hoidmine» ei ole ka just kohane väljend, pigem «lastega olemine».
#end#
Mida te siis teete? Istute kõik koos keset põrandat mänguasjade keskel ja korraldate ringmänge?
Andrus: Kas just ringmänge, aga kui on magamaminek, siis unejuttu loen küll - ilma selleta ei lähe keegi magama.
Anu: Sa lugesid alati «Hansukest ja Gretekest».
Andrus: Seda ma olen rääkinud peast juba viimased kolmkümmend aastat!
 
Teid on iseloomustatud kui meest, kes eelistab lähtuda põhimõttest - lihtne toit, lihtne rõivas - ja kes ei armasta ka väga gurmeetoite...
Andrus: Vale jutt! Küll ma nad ära söön!
 
Ja kingad kandvat te ka päris auklikuks?
Andrus: Ükskord on juhtunud küll, et tald kulus läbi... Ega mul üle ühe paari aastas kulu. See läheb millegipärast meediale peale. (Muheleb.) Olen näinud Barack Obamast pilti, kus tal on jalad laua peal ja kingatallad on suhteliselt läbi kulunud - nii et seda ikka püütakse.
Lihtsalt ei jõua enne kriitilist deformatsiooniastet kingaärisse?
Andrus: Lihtsalt nad on mugavad. Praktiline meel. Ma ju ei kollektsioneeri kingi. Ikka püüad nad füüsiliselt läbi pidada. Selles mõttes on nendel müütidel tegelikkusega kokkupuude ka, nii et ma väga edev ei ole tõesti. Lihtne toit, lihtne rõivas. Ma pretensioonikas ei ole. Lipsude suhtes väike edevus on, aga praegu on ka nii, et Tiina (Ansipite keskmine, 28aastane tütar - toim.) mees ostis enam kui aasta eest lipsuvabriku. Nii on ka lipsudega muretumaks läinud. Ma ei saa enam väga lennujaamades ringi käia, ei ole võimalik osta. Tavaliselt on ikka VIP-toad, kuhu viiakse, see on kohustuslik. Ja minul see poodides käimine on üldse suhteliselt harv nähtus. Peaministril on see häda, et kulutamiseks aega ei ole. (Muigab.) Aga küll ta siiski ära kulub.
 
Hotelliteenindajates pidite ka segadust külvama, nõudes triikrauda - ei usalda oma püksipaari nende viikida?
Andrus: Ei, minu pükste viikimise kallale pole küll teised pääsenud.
Anu: Varasematel aastatel ma ikka üritasin, aga siis vahel tekkisid need viigid valesti ja ma lõpuks ütlesin, et viigi parem ise.
Andrus: Ma olen koolipoisist peale ikka ise pükse viikinud, ei ole ka ema seda pidanud tegema - ja nii on jäänud kogu eluks. Mis need viigid siis on, kes neid ikka väga näeb, eks see rohkem enesetunde jaoks ongi. Asi peab korras olema. Ja siis on kindlasti korras, kui oled ise teinud.
Anu: Ma olen öelnud, et mis sa triigid, kohe istud autosse ja need lähevad teel Tallinna kortsu.
Andrus: Ja ma ikka triigin. Aga särke, neid on saanud teised ka triikida.
 
Nii et olete korraarmastaja - Ordnung kõiges?
Andrus: Mulle endale tundub, et olen, aga mu naisele kindlasti mitte.
Anu: Õnneks mitte. Kõik on ikkagi suhteliselt vaba, ma ütleks. Mina küll vahel õiendan, et mis siin vedeleb, kes peab su sokid ära panema ja on see nüüd must või puhas riideese - mis see on? Kui on must, siis viskan ära pesukasti.
 
Ehk stseen Jan Uuspõllu mängitud menuetendusest «Ürgmees»?
Andrus: Kahjuks ei näinud seda.
Anu: Tahtnuks küll, sest olen head kuulnud.
Andrus: Aga jah, pigem on asjad korras. Püüan ka oma töölaua päeva lõpuks korrastada. Boheemlaslikku kaost seal tavaliselt ei valitse, aga võib esineda. Minu jaoks on see korrastatus, mõne teise jaoks meenutab ehk kaost.
 
Kuidas te koos oma vaba aega sisustate?
Anu: Saame tihti sõpradega kokku. Meil on Tartus tore sõpruskond, kooli- ja töökaaslased.
Andrus: Suvel tööd aias. Täna õhtul läheme näiteks tantsima. Oleme viimased viisteist aastat käinud Jaan Siilaku tantsutrennis.
 
Omavahelised jutud on põhimõtteliselt räägitud?
Andrus: Oh ei, eks ikka räägime, igasugustel teemadel. Rääkimisega on nii, et kui üks on Tartus, teine Tallinnas, siis ikkagi iga päev helistame. Ja ka Liisaga (Ansipite noorim, 12aastane tütar - toim.) on igapäevane kohustuslik suhtlus. Kui jääb vahele, on SMS sisuga «m.p.k.k.». Meie peres teatakse, mida see tähendab. (Naerab.) See on - musu, patsu, kalli-kalli! See väljend on meil ka juba üle kolmekümne aasta vana, jäänud vanemate tütarde magamaminekute aegadest. Nüüd on saanud sellest lühend sõnumis.
Aga eks me arutame Anuga ka praktilisi asju, räägime plaanidest - pereasjad. Viimase aja domineerivaim asi on eelseisev reis. Me pole kunagi käinud Lõuna-Aafrika Vabariigis. Tahame ära käia ka Sambias, vaadata Victoria juga ja käia Svaasimaal.
 
Otsustasite uut aastat Mustal Mandril tervitada?
Anu: Me ei ole kunagi aastavahetusel olnud kodust eemal, ikka sõprade juures. Kas lähme just aastat vahetama, aga see lihtsalt satub sinna hulka.
Andrus: Usume, et maailma nägemine käib hea hariduse juurde. Vanemate kohustus on anda lastele võimalikult hea haridus. Me oleme püüdnud ka vanematele tütardele, Tiinale ja Reedale võimaldada näha maailma ja nad on küllalt palju ka näinud. Meil see võimalus on, väga paljudel kahjuks ei ole... Kui nüüd reisime, siis alati Liisaga.
 
Mõni kogub taldrikuid, kruuse. Mida teie reisidelt kaasa toote?
Andrus: Kunagi ammu olid meil sellised väiksed viinapitsid erinevate maade embleemidega.
Anu: Kuid ka sõbrad hakkasid neid tooma, kogu paisus ja väljus kontrolli alt. See ei mahtunud enam kuskile ja nüüd on ta keldris. (Osutab vaasile laual.) Aga näiteks see on Brasiilia vaas.
Andrus (sihtides suuremale vaasile aknalaual): See on Saksamaalt. Midagi võin veel näidata.. (Tõuseb diivanilt ja suundub kamina poole.) See metallist miniatuurne kaamel on Iraagist. Niisugune vidin, laiatarbekaup, mida turul igal pool pakutakse. Mis samal ajal iseloomustab mingil määral Iraaki. (Suundub innustunult kabinetti  järgmiste suveniiride järele.)
Anu: Kanadast on seebikivist kuju, vaata. Ja Peruu nukud on hästi kihvtid.
Andrus: Peruust, jah! (Võtab ühe nuku kätte.) Ma arvan, et see asi maksab kuskil kaks kuni viis Eesti krooni, kuigi on käsitsi tehtud, eks.
Anu: Jah, lihtsad naised seal tänavatel pakuvad. Oota, Andrus! Vaata, äkki see on pildistamiseks liiga tolmunud...
Andrus: (Ei tee kuulmagi.) Aga see on Hiina oma... (Võtab hindavalt järgmise nuku pihku.) Niisugused vidinad. (Muheleb rahulolevalt.) 
Anu: Niisugust taldrikute kogu meil ei ole, jah.
Andrus (võidukalt): Miks ei ole, palun väga, seal ta on! (Osutab kapi poole.) See taldrik on ka Peruust. Ega me nüüd väga palju neid suveniire ka ei soeta, nad kogemata jäävad ette.
Anu: Pudi-padi pigem. Siin on isegi pulmatordi kaunistus. Jubedus...
Andrus: (Ajab silmad suureks.) Ei ole, see on ju jälle kindlast kohast! Reisidega on niimoodi ikkagi, et ega see ei olegi oluline, et peab midagi kaasa tooma. Nägemine on oluline. Mõtlen vahel ikka ajale, kus kuuendas klassis käisime ekskursioonil Otepääl, Munamäel. Sõime bussis küpsist «Õnnelik lapsepõli», jõime pruuni limonaadi, ja pärast kuskil metsa all mängisime tagaajamise mängu - ja oligi kogu see meie maailmanägemine! Aga praegu on maailm lahti ja sellest on kasu, kui lapsed, kellel on selleks võimalus, saavad ka aru... (muheleb) et tegelikult on maakera ümmargune.
 
Teie ei saa oma toimetuleku ja karjääri üle mõistagi nuriseda. On ka midagi, millega teie rahul pole?
Andrus: Mis mind kõige rohkem häirib, on see, et elan ju perest sisuliselt lahus. Ja see on kestnud juba viis aastat!
 
Aastakümneid koos olnud paarid, vastupidi, isegi väärtustavad võimalust teineteisest pisut puhata...
Andrus: Ei, mina sellest jutust küll aru ei saa. Miks see hea peaks olema? Olen kuulnud seda juttu, jah, aga minul seda puhkust küll vaja ei oleks. Mina ikkagi parema meelega elaksin oma naise ja lapsega koos.
Anu: Ma ütleks, et muidugi saab hakkama ka telefoni teel. (Muigab.) Ma saan aru, et ta tegelikult õhtuti vahib ka ju hoopis oma arvutit. No ja see kõne ongi ka siis «mõhh», ja kõik...
Andrus: Eks need on ikkagi tööasjad. Pean ju kursis olema, mis toimub. Minu tööpäevad näevad tavaliselt välja sellised, et seitse hommikul läheb hommikutelevisioon ja arvuti käima, söön, loen, kuulan, vaatan, mida teles räägitakse, siis hambad, habe, dušš, riidesse ja tööle. Talvel lahkun töölt poole kümne paiku. Mõnikord ka varem, näiteks siis, kui Pirital suusatada saab. Pärast seda olen kodus ja valmistun arvutis jälle järgmiseks päevaks. Raamatute lugemine? Jah, loen, aga alati võiks rohkem! Aga mul on ka mingeid lugemise perioode olnud, kus on aega olnud üksjagu palju.
 
Iseäranis siis, kui taastusite avariist?
Andrus: Noh jah, siis oli nii, et sai väga palju ilukirjandust lugeda, aega ju oli. (Aprillis 1996 sattus Ansip jalgrattaga sõites lauskokkupõrkesse sõiduautoga. Talle tehti üksteist tundi kestnud operatsioon, järgnevad kolm kuud oli mees voodihaige, taastumine võttis aega 14 kuud. - toim.)
 
Kuidas see aeg teid muutis?
Andrus: Kui oled voodis siruli, sinust on suhteliselt vähe järele jäänud, lihased atrofeeruvad juba nädalaga, oled iseenda hale vari ja sa ei tea, mis sinust üldse saab - oled sa veel võimeline liikuma nii nagu enne, tõusma? Eks see paneb mõtlema küll, kuidas edasi elada.
Tollest ajast on mitmed suhtumised muutunud. Kui kõik on hästi, sa millegipärast ei arva, et inimesed võiksid sinust ka väga hoolida. Aga kui oled hädas, näed, et lähed korda. Need teised ei pruugi olla
ainult lähedased, vaid ka võõrad inimesed. Ratastoolis avastasin, et inimesed meie ümber on hulga paremad, kui oleme harjunud neist arvama.
Kui olin haiglast koju saanud, jätkasin Maarjamõisa haiglas ravivõimlemist. Jalgadele toetuda veel ei tohtinud. See liikumine nägi siis välja nii, et kui kodust läksin, oli mul üks kokkupandav ratastool
auto pagasiruumis, teise ratastooliga aga sõitsin auto ukse juurde. Lohistasin end sealt autosse, lükkasin selle kaugemale õunapuu alla ja sõitsin haiglasse. Ja parkimisplatsil, keda iganes palusin, esimest inimest, kes möödus, tuua mulle pagasiruumist ratastool, võtta see lahti ja asetada juhiistme kõrvale, et saaksin end sinna nihutada - mitte kunagi keegi ei öelnud, et oi, mul on kiire või midagi taolist! Kõik, keda palusin, küsisid veel, kas nad saavad mind veel kuidagi aidata. Ma ise käituks samasuguses olukorras täpselt samamoodi. Aga me millegipärast, kui kõik on hästi, ei eelda, et inimesed on üksteist toetavad. Kuidagi on levinud arusaamine, et inimene on inimesele hunt. Tegelikkuses on ühiskonnas hoolivust üksjagu, aga me kuidagi ei märka või ei taha seda märgata. Oleme põhjendamatult enesekriitilised, aga tegelikult on headust ümberringi ikkagi päris palju.
 
Kuidas te abikaasaga omavahelisi erimeelsusi lahendate?
Andrus: Mmm, parem on kõik välja öelda. Mis sa ikka endasse kogud! Aga ma ei taha kedagi õpetama hakata, kellegi elu ei ole nii täiuslik, et ta võiks iseenese näitel hakata teisi õpetama.
Anu: Väljaütlemisega on niimoodi - külvad tuult, lõikad tormi. Nii et parem kui tuult ei külva.
Andrus: Kas ta nüüd nii on, nagu sina arvad, parem siiski mitte endasse koguda. Nende kogumistega on nii, et kui välja ei ütle, siis kord koguneb nii palju, et keegi pakib kohvreid. Parem suhelda.
Anu: (Muigab, ja annab järele.) Mõõduka tuulega.
 
Millisena te oma vanemat iga ette kujutate? Olete riigiametis, juhite oma väikest äri või tegutsete mentorina?
Andrus: Ma ei ole selliseid asju üldse ette mõelnud. Anu puhul aga ei ole sellist küsimust tekkinudki, et ta peaks ametist loobuma. Ma näen, kuidas see mõjub kas või diplomaatide abikaasadele - kui oled ainult oma mehe abikaasa, kohusetundlik pereema, sul pole töist eneseteostust, mõjub see ka enesehinnangule. See võib tunduda kõrvaltvaatajale kerge otsusena, et olen oma abikaasale lihtsalt hea naine, pühendungi sellele - aga see on tegelikult väga raske otsus. Mis soovitaja mina ka olen, aga ma arvan, et naisel peab ka oma elu olema. Naisel peab olema ka oma eneseteostuse objekt.