Elu nagu roosiaed


Elu nagu roosiaed

Perekond, lapsed, töö — CATHERINE ZETA JONES saab kõigega suurepäraselt hakkama!

Sestsaadik, kui Catherine Zeta Jones (34) pistis vöö vahele oma esimese Oscari, on temast saanud Hollywoodi kuldvara. Talle pakutakse parimaid rolle ja kõrgeimat tasu. Praegu teeb ta koostööd teiste Oscari-võitjate Steven Spielbergi ja Tom Hanksiga romantilises draamas Terminal.

Kui Catherine Hollywoodi eliiti kuuluva Michael Douglasega (59) abiellus, oleks temast võinud saada ka tüüpiline Beverly Hillsi koduperenaine. Õnneks nii ei läinud, kuigi koduperenaise elu saab Catherine maitsta sellegipoolest — kui ta parasjagu tööga hõivatud ei ole, kasvatab ta kolmeaastast poega Dylanit ja kevadel sündinud tütart Caryst. Siin räägib Catherine, kui magus on tema elu.

Teil oli Michaeliga plaanis koos üks film teha, aga see mõte ei läinud läbi. Kas otsite endiselt koostööprojekte?

Otsime küll, kuigi see on raske, sest inimestele võib jääda mulje, et nad piiluvad meie eraellu.

Miks te üldse koos töötada tahate?

Sest kuigi ta on mu abikaasa, on ta ka suurepärane näitleja. Ta on kahekordne Oscari-võitja, kes on juhtumisi minu abikaasa. Ma ei suuda kujutleda, et miski võiks olla parem, kui äratada hommikul lapsed ja minna siis koos abikaasaga tööle. See oleks nagu unelmate töö.

Kuidas suhtuksid sellesse, kui Dylan või Carys avaldaks soovi näitlejaks saada?

Mulle see meeldiks, sest Hollywood on minu vastu nii kena olnud. Ma vaatan oma elu ja mõtlen, mis küll minust saanud oleks, kui ma poleks näitleja? Mida ma praegu teeksin? Kui üks mu lastest teatab: «Emme, ma tahan olla nagu issi ja vanaisa!», ütleksin: «Lase käia!» Kuigi sellele küsimusele peaks vastama Michael, sest minu isa ei olnud Spartacus! Ma küll hoiataksin lapsi, kuid samas ka julgustaksin neid, sest see on maailma parim töö.

Kuidas oli teist korda emaks saada?

See oli hoopis teistmoodi. Arvan, et ma kartsin isegi rohkem, sest ma teadsin, mis on tulemas ja kui valus see on. Esimene kord ma lihtsalt läksin ja sünnitasin.

Kas töö ja pereeluga on raske žongleerida?

Mulle ei meeldi see sõna «žongleerima» sest kuidas ma žongleerin oma laste ja mehega, oma elu armastusega? Kui ma millestki loobuma peaksin, siis igatahes mitte abikaasast või lastest. Ilmselge, et siis oleks hüvasti karjäär! Aga minu graafik on viimastel aastatel hoopis teistsugune. Varem, kui minu käest küsiti: «Kas läheksid Moskvasse filmi tegema?», vastasin pikemalt mõtlemata: «Jah, pange mind lennuki peale.» Nüüd on mul lapsed ja maailmas leidub paiku, kus ma ei saaks töötada, sest see viiks mind lastest liiga kaugele. Ma ei saa enam lihtsalt pakkida ja minna. Kuigi tegelikult oleme me Michaeliga mustlased, me oleme kogu aeg kuhugi teel.

Kas sul oli raske lapsepõlv?

Kas ma olin vaene? Ei, mul olid kingad jalas.

Sa hakkasid nii noorelt näitlema. Kuidas see juhtus?

Ma ei teagi täpselt, kuidas. Ma pole pärit showinimeste perekonnast, aga minus on alati olnud see tahtmine, ma olen alati soovinud laval olla. Ma ei tahtnud saada filmistaariks, pigem lavastaariks. Jätsin 15aastaselt kooli pooleli ja pole kunagi midagi peale näitlemise teinud. Ohvreid peab ikka tooma. 16aastaselt mängisin etenduses 42th Street peaosa ja see oli suur vastutus, kuus etendust nädalas. See on sisemine sund — isegi mu vanemad ei tea, kust see mul tuli.

Milline oli sinu karjääri pöördepunkt?

Alustasin näitlemist 11aastaselt. Alustasin teatrist ja telest ning tegin filme, mida mitte keegi ei vaadanud. Pärast «Zorro maski» sai mu nägu endale nime, ja see muutis kõik.

Kas sind praegu hirmutab miski?

Kardan kogu aeg — ma ei saa enne uue filmi võtete algust kunagi magada, sest mul pole aimugi, mida ma tegema pean. OIen hirmunud ja samal ajal staaridest pimestatud, sest iga kord, kui Steven Söderbergh, vennad Coenid või Steven Spielberg mulle helistavad, olen ma nii meelitatud. Ja siis sa kohtud nendega ja nad on nii suurepärased ja sa saad aru, et sellepärast ongi nad nii andekad.

Oled praegu tipus, mis edasi saab?

Loe veel

Ma pean seal püsima. Niipea kui ma Oscari võitsin, pöördusin Michaeli poole ja ütlesin: «Oo jumal, nüüd algab töö.» Tunnen end õnnistatuna, et üks mu elu parimaid aastaid jääb minuga igavesti — ja et ma sain veel ühe lapse. Minus on olemas ka Walesist kaasa võetud skepsis, ma mõtlen, et enam paremaks küll minna ei saa. Aga ma loodan, et töö hoiab mind rakkes.

Kas oled kunagi mõelnud tööst kaamera taga?

Mul on filmikompanii ja seal käib töö kolme projekti kallal, kõigis neis on ka minul osa. Püüan olla aktiivne, sest materjali ei ole palju. Pead ise minema ja end pakkuma, oma annet toitma ja hoidma. Mul on varutud tööd, mida saan teha, kui olen 40- ja 50aastane. Et kui mulle helistatakse ja öeldakse, et ma ei saanud mingit rolli, siis mul on endal töö tagataskust võtta.

Noored näitlejatarid tulevad peale. Kas sa konkurentsi ei karda?

Tegelikult mitte. Tahan mängida selliseid tegelaskujusid, nagu Mrs Robinson (The Graduate). Tahan seda valdkonda lähemalt tundma õppida. Ma pole kunagi mingi staarike olnud. Ma pole kunagi olnud tüdruk, keda peetakse kuumaks. Ma lähen, töötan, promon filmi, käin esilinastustel ja armastan oma tööd. Ja siis lähen koju Bermudale. Tunnen end õnnistatuna, kuna mul on mees, kes mind armastab, et meil on perekond ja et me oleme majanduslikult kindlustatud. Sellest piisab täiesti, töö pärast ma enam närveerima ei pea. Töö on tähtis, aga mitte kõige tähtsam asi minu elus.

Oled uskumatult glamuurne näitleja.

Glamuur ei tee kedagi paremaks näitlejaks. Inimesed arvavad, et näitleja oled sa alles siis, kui silmameigi maha võtad. Et kui sa ei värvi huuli, oled tõeliselt tõsine näitleja. Mida inetum oled, seda parem näitleja. Ma pole sellest kunagi aru saanud. Karjääri alguses soovitas mu agent — praegu mul loomulikult ei ole enam agenti — et värviksin end vähem ja näeksin välja lohakam, sest siis võetakse mind tõsisemalt. Ma proovisin seda, kuid ei saanud ainsatki tööpakkumist. Lõpuks saatsin agendi kuu peale. Ja siis tuli Zorro. Te ei kujuta ette, kui paljud inimesed arvavad, et kui sa näed hea välja, ei saa sa olla hea näitleja. See on ju täielik jama!