«Unistuste elu paradiisis,» kiidab ansambli Ultima Thule kunagine kitarrist Slavka Kobrin oma kodukohta Costa Ricat. Slavkale kuulub seal kaks villat ja tubli tükk mereäärset džunglit.
Kohtun Kobriniga (51) Viru hotellis. Ta on just lõpetanud vestluse vana bändikaaslase Jaak Ahelikuga ja tal on veidi aega, enne kui saabub Raul Vaigla. Kunagi mängisid kõik need mehed koos Jaak Joala pundis ja hiljem Ultima Thules.
«Näib, et siin mäletab mind igaüks,» ütleb Kobrin, välgutades oma lumivalgete hammaste rida. Ta on päevitunud ja suurepärases füüsilises vormis.
Kobrin elab juba neljandat aastat Kariibi mere kaldal asuvas väikeriigis Costa Ricas. Mees võib seal oma villa basseini ääres uudishimulikke ahve sööta ja kui tal tekib kookospähkli isu, siis tuleb vaid palmi otsa ronida ja need alla tuua.
«Unistuste elu paradiisis,» sõnab Kobrin. «See on suurepärane koht, kus elada. Ma olen lõpuks ometi õnnelik. Olen seda seisundit viiskümmend aastat otsinud ja nüüd on see käes. Kuigi mul on Tallinnas tohutult sõpru, ei taha ma siia tagasi.»
#end#
Kanadas oli igav
90ndatel, kui oli rokkarite lahkumise aeg, pakkis ka Kobrin asjad ja põrutas tõotatud maale Ameerikasse. Kuid erinevalt teistest ta tagasi ei tulnud.
«Algus on muidugi raske, aga mul ei olnud mingit mõtet tagasi tulla. Tagasitulek on halb märk. Miks ma peaksin tulema Eestisse? Kas selleks, et osta korter Mustamäel? Ma tahtsin Läände, Eesti oli tee peal,» räägib Kobrin, kes oli siia kolinud koos abikaasa Valentinaga Venemaalt Tšerepovetsist. «Ma ei kujuta ette, et oleksin pidanud elama viiskümmend aastat Tallinnas ja iga nädal käima Amigos mängimas.»
Kobrin maitses Kanadas esialgu kõrtsimuusiku suhteliselt kasinat leiba. Seejärel aga hakkas rõivaäri ajama. Edukalt.
«Kanadas oli elu liiga stabiilne, tüütav, etteennustatav,» lausub Kobrin. «Meil oli seal lõpuks kõik olemas, aga küsimus on selles, kas juhtub ka midagi uut. Ma olen alati mere ääres elamisest unistanud. Kui mul hakkas viiekümnes eluaasta lähenema, siis mõtlesin, et kas teen seda nüüd või mitte kunagi. Me müüsime abikaasaga kõik maha ja alustasime jälle uut elu. Mu jaoks oli see neljas elu ja neljas algus: Venemaa, Eesti, Kanada ja nüüd paradiis.»
Kobrinite täiskasvanud poeg, kes on edukas baarmen, jäi Kanadasse. Ta on osaline ka perebisnises. Costa Ricas saab välismaalane omada kinnisvara firma kaudu, millel ei pea kohalikku partnerit olema.
«Elu on seal lihtne - kümme dollarit, ja džunglitee raiutakse võsast puhtaks. Muchas gracias,» kiidab Kobrin.
Kahe villa omanik
Midagi väga mõistlikku Slavka oma jutu järgi Costa Ricas ei teegi.
«Kui sul on omand, siis on alati asju, mille eest hoolitseda - parandada, värvida... Ma pean vaatama, mida mu töötajad teevad, sest kui ma neil pilku peal ei hoia, siis nad ei tee midagi,» pajatab Kobrin. «Hetkel on mul džunglivaade, aga mu krundil on ruumi veel kahele majale ja sealt avaneks merevaade. Kuid nende ehitamiseks mul raha pole. Praegu on mul kaks maja, millest ühte rendin välja. Võiks selle ka maha müüa - mul on linna parim vaade, ujumisbassein, ahvid selle ääres ning banaanid tasuta,» kiidab Kobrin.
Slavka naine Valentina, kellega ta abiellus 25 aastat tagasi Nõmmel, peab naabruses asuvas turismilinnakeses Quepos loodustoodete poodi Bam Bam Boo. Vahel askeldab seal ka Kobrin ja ajab klientidega juttu.
«Kohtasin seal üht noort Eesti tüdrukut, aga ta ei teadnud Ultima Thulet. Igatahes panin poele sildi «Tere tulemast!». Meil on vaja rohkem Eesti turiste. Muide, iga Costa Ricas ringi uitav Vene turist teab Jaak Joalat, kuid põhiliselt puhkavad seal kanadalased ja ameeriklased,» räägib Kobrin.
Jättis joomise maha
Kobrin saabus Eestisse Gunnar Grapsi kutsel Tšerepovetsi tööstuslinnast 80ndate lõpus.
«Ma tahtsin alati välismaale minna. Eestisse tulin kui Läände,» sõnab Slavka. «Ma pean Grapsile tänulik olema, et ta mind Tšerepovetsist ära kutsus. See oli klassikaline Vene tööstuslinn, kus joodi palju. Kuna Graps keelustati, siis saime ainult paar tuuri koos teha. Seejärel liitusin Jaak Joala bändiga. Tuurid, pidev töö, joomine, vähe raha ja erinevad Vene linnad. See ei olnud nii halb, kui kõlab. Bändis mängisid ka Riho Sibul ja Raul Vaigla - see oli Ultima Thule algus. Me kohtusime kõik Jaak Joala juures.»
Kas vahel prooviti ka marihuaanat?
«Venemaal proovisin ühel kontsertreisil, aga see oli ebameeldiv kogemus. Rohkem pole proovinud. Parem on olla puhas,» vastab Slavka, kes on ka joomise maha jätnud. «Costa Ricas mängin vaid enda jaoks. Seal on üks jazzbänd, kus ma olin, aga ma lõpetasin joomise. See muudab elustiili ja viib vanad sõbrad. Juba viis aastat ei tilkagi õlut ega veini. Tugevalt soovitan seda kõigile. Seejärel muutub elu. Läheb aastake, kuni saad kaineks, totaalselt kaineks.»
Kobrin tunnistab, et alkoholist loobumisel on ka varjukülg. Väga raske olevat muusikat kaine peaga teha, sest nii polevat lõbus - bluusi mängimiseks on vaja paari õlut. Ilma olevat hoopis teine tunne mängida.
«Augusti Bluus Haapsalus oli üks minu esimesi esinemisi ilma õlleta. See oli raske,» lausub Kobrin.
