Käbi ei kuku kännust kaugele. Äsja kinodesse jõudnud «Sigade revolutsiooni» peategelast mängib näitlejate LIINA TENNOSAARe ja HEINO SELJAMAA poeg JASS SELJAMAA.
Ema Liina läks kinno ettevaatlikult, pea õlgade vahel. Ära tuli aga uhkena. «Muide, see seal peaosas — see on MINU poeg!» võis ta näost lugeda.
«Eks ma pabistasin ju! Jass käis just eelmisel õhtul kodus, rääkisime poole ööni ning ta ütles, et üsna mitme koha pärast seal filmis võiks piinlik olla. Aga mitte kõige vähematki polnud piinlik, hoopis jube uhke tunne oli!» kinnitab Liina Tennosaar (38) pooleldi diktofonile, pooleldi 19aastasele Jassile. Ehk siis filmi-Tanelile.
Arvutita metsaelu
«Sigade revolutsiooni» sattus Jass nii, et jäi ööklubis lihtsalt filmi režissöörile René Reinumäele silma. Järgmisel päeval helistas Reinumägi Liinale. «Mul oli kohe hea meel! Naabrimees Mait Malmsten just kiitles, et sai uude filmi rolli ja näe, nüüd helistatakse mulle ka! Aga tema küsis hoopis Jassi!» naerab Liina.
Mullusuine võtteperiood oli Jassile suur seiklus. Linnanoored tegid heina ja magasid telkides, mobiililevi polnud ja lähim pood asus 8 kilomeetri kaugusel.
«Šokolaadi kulus näiteks tohutult. Ja suitsud olid defitsiit ja… Ja mul polnud internetti! Poolteist kuud ei saanud arvutit kasutada!» hüüatab Jass. See viimane oli tema arvates kõige hullem.
Ema on filmiga rahul: «Minu meelest tegid filmijad targasti, et ei pidanud kinni stsenaariumist, vaid panid need noored inimesed seal improviseerima,» kiidab ta. Filmi tegijad René Reinumägi ja Jaak Kilmi ei lasknudki osatäitjail teksti pähe tuupida, vaid ütlesid lihtsalt: nüüd on situatsioon selline, lahenda see nii, nagu tegelikus elus lahendaksid.
«See polnud ikka päris näitlemine. Või mis sina arvad?» küsib Jass ema käest. «See oli igal juhul selline pärisnäitlemine, mis mulle meeldib,» kinnitab Liina.
Laps sai lapse
Jass on näitlejate laps. Liina oli poja sündides 19aastane lavakatudeng ning isa Heino Seljamaa noor nukunäitleja.
«Jass ongi teatris kasvanud! Ma sünnitasin ta lavaka kolmandal kursusel ja tassisin seda pampu endaga igale poole kaasa. Ta oli nii hea laps: võis magada ükskõik kus, ei olnud kunagi haige, ei jonninud iialgi. Ideaalne!» iseloomustab Liina.
Ta meenutab: «Oh, ega ma suurt ei märganudki, et mul laps sündis! Samasugune inimene nagu mina ju. Lihtsalt enne olin üksi laps ja siis olime kahekesi lapsed. Ta on kogu aeg minu sõber olnud.»
Liina ei teadnud Jassi sündides imikutest tuhkagi. See võis olla märtsi lõpus, kui ta kord paarikuuse Jassiga linna patseerima läks. «Panin tite vankrisse istuma. Kust mina teadsin, et nii väikesed veel ei istu!? Mõtlesin, et ta ei näe muidu ju midagi, kui lebab. Ja kuna ma ise endale mütsi pähe ei pannud, ei tulnud ma ka selle peale, et imikule peaks panema. Õues oli ikka mingi kolm kraadi sooja ka juba,» meenutab ta naerdes. Muidugi sai noor ema tänaval ühe tädikese käest kohe kurjalt pragada, et mida ta ometi mõtleb!
Nii et Liina on kasvanud koos pojaga sõna otseses mõttes. «Siiamaani kasvame. Jass peab mind vahel kell viis hommikul ööklubist takso peale tirima,» itsitab emme.
Uhke “hullu” ema üle
Jass on enda sõnul alati teadnud, et tal on natuke teistsugused vanemad kui ülejäänud poistel. Liina toobki näite: «Pidin kord ühes filmirollis püssi laskma ja harjutasin Jassi õhupüssiga aias. Aknad olid lahti ja Jassil olid mingid sõbrad külas, kes akna peal kõõlusid ja vaatasid, kuidas ma õllepurkide pihta tulistan. Siis kuulsin, kuidas üks sõber ütles: «Sinu ema ei lase üldse nagu naine!» Ma olin nii uhke! Mõtlesin: jess, ma olen ise mees!» jutustab Liina.
Jass on oma pisut kreisi ema üle uhke. «Ma ei tahaks endale iialgi sellist «üheksast viieni»-tüüpi vanemaid,» nendib ta.
Uhkus on vastastikune. Ka Liinal jagub pojale vaid kiitust: «Mul polnud oma pubekaga ei narkootikumi- ega alkoholiprobleeme. Oli ikka hea meel küll, et selle asemel, et nurga taga õunaveini juua, käis tema oma rulade ja rulluiskudega sõitmas. No suitsetama hakkas aasta tagasi…»
Jass täpsustab: «Tegelikult kaks. Mul õnnestus seda ikka aasta varjata.»
Sageli ütlevad näitlejad, et oma lapsele nad sama ametit ei soovi. Võiks ikka midagi tulusamat ja kindlamat õppida. Liina arvab teisiti: «Mul oleks küll hea meel, kui minu lastest (Liinal on ka tütar Epp — toim) näitlejad saaks. Mul on ju maailma parim, mugavam ja toredam amet!»
Jass aga polegi pärast oma peaosa ekraanidele jõudmist nii kindel, et tema tulevik on näitlemine. «Kui nii läheb — las läheb,» puhub ta filosoofiliselt sigaretisuitsu lakke. «Lavakasse võiks täitsa proovida, aga ma pole kindel, kas sinna sisse saaksin.»
Lapsepõlves ei tahtnud Jass näitlemisest kuuldagi. Igatses hoopis traktoristiks saada ja kinnitas: «Aga traktoristid võivad ka teatris käia!»
Elu kahe kodu vahel
Üldiselt arvatakse, et laps saab vanemate lahutusest hingelise trauma. Jass ei mäleta nendest aegadest — ta oli siis seitsmene — mingit valu.
«Jass on kooliminekust saadik elanud kahe kodu vahel,» selgitab Liina. «Seljakas (isa Heino Seljamaa — toim) on ju minu sõber ja miks ma oleks pidanud mingeid piire seadma või ei tea mida tegema? Seda enam, et Jass ise otsustas, kus ta parasjagu olla tahtis.»
Jassi suust tuleb sellise elukorralduse kohta lühikommentaar: «Kompromiss.»
Sama loomulikult suhtub Liina ka asjaollu, et 17aastaselt kolis Jass oma tütarlapsega eraldi elama. «Asjade loomulik käik ju,» arvab Liina.« Eks mul tekkisid lihtsalt sellised ema-küsimused, et kust ta süüa saab ja kus pesu peseb ja… Sest Jass on meil, muide, peale kõige muu üsna lohakas! Selles osas olen ma küll kanaema, et riided olid tal siin alati pestud ja kolm liitrit piima kapis.»
Nüüdseks on ta teada saanud, et Jass on päris võimekas täiskasvanu. Kuigi poiss läks 17aastaselt tööle ja seetõttu jäi kool pooleli, on tal täna väike disainifirma ning õpinguid jätkab noormees täiskasvanute gümnaasiumis.
«Tema tööelu pärast ma üldse ei muretse. Pigem sellepärast, kuidas ta oma eraeluga hakkama saab. Me oleme mõlemad jube hingelised ja mõni asi teeb rohkem haiget kui mõnele tugevamale inimesele…» nendib Liina.
19aastaselt firmat juhtida ja vahepeal filmis peaosa mängida — palju jõutud, kas pole? «Ma pole kunagi tundnud, et olen millekski liiga noor. Kõik, mida seni olen tahtnud, olen ka saavutanud,» kinnitab Jass. «Võib-olla see polegi tavaline. Aga meil ei olegi ju tavaline perekond!»
Jassi isa Heino Seljamaa:
«Võin öelda, et mul polnud seda filmi paha vaadata. Ja vaatasin ikka oma poega, mitte mingit tegelast. Kui Jass peaks näitlejakarjääri kasuks otsustama, ei muuda see minu elus mitte kõige vähimatki. Mul ükskõik, kuidas või mille kasuks ta otsustab, peaasi, et ise otsustab!
Ta on juba varakult täismehe kombel enda eest vastutanud. Tööle läks vara… Selle üle oli mul hea meel, et ta oli nii vara valmis vastutust võtma. Aga pole head ilma halvata: noorus peaks ikka õppimise aeg olema…
Vaated elule klapivad meil Jassiga väga. Tal on asjadest oma arvamus ja kui mina arvangi teisiti, siis kaitseb ta julgelt oma vaatenurka. Olen aru saanud, et mingi tuulelipp ta pole, aga samas pole ta ka mitte põikpäine, pigem avatud. Tegelikult on mul Jassi iseloomustamiseks üksainuke sõna — südamesõber!»
