Andumaks kabareeteatrile, loobus vastne biokeemik Erkki Otsman krooniaja alguses instituudi teaduri kohast. Nii jäi ta raskel ajal näljapajukile ja läks häda sunnil õpetajatööle, mida praegu südamest armastab.
Erkkil (43) on päeval etteasted bioloogia ja prantsuse keele õpetajana tahvli ees, ent hilisõhtul võtab ta rambivalguse vihus kabareeteatri esinumbrina vastu tormilisi aplause oma laulu- ja tantsunumbrite eest.
Kuuldused Otsmanist kui ägedast artistist on levinud kaugele mägede taha. Erkki arvas, et keegi teeb nalja, kui ta paar aastat tagasi sai telefonikõne, kus küsiti, kas ta tahaks tulla Kõrgõzstani Bishkekki naistepäeva kontserti andma. Ei olnud nali ja nii lendaski ta märtsi algul Kesk-Aasiasse, Tian Shani mäestiku jalamil asuvasse Bishkeki linna. Erkki laulis sealse riikliku filharmoonia saalis prantsuse laule.
«Pärast esinemist tulid inimesed mind tänama ja ütlesid, et sellist tüüpi laululind satub Kõrgõzstani väga harva,» meenutab Erkki naerdes. «Arvan, et esinejageen on meie suguvõsas olemas.»
Erkki emapoolse vanaema vend oli Estonia teatri bariton Vootele Veikat. Ja ehkki Erkki ema Urve tegi kombinaadis Salvo suveniirnukke ja kohvikannude soojendajaid, oli ta hingelt näitleja.
«Kahjuks aeg ei soosinud tema püüdlusi,» tähendab Erkki. Reaaltaibu on ta pärinud isa Robertilt, kes hoidis raadiomaja tehnika töökorras ja juhendas Nõmmel noorte tehnikute ringi.
Mis on sind tõuganud mitmel rindel tegutsema?
Olin peres vanem vend ja see pani peale teatud kohustused. Pidin olema püüdlik, kuid usun, et see on mul ikka sisemuses olemas, mitte peale pandud.
Tunnustusevajadus algab lapsepõlvest. Kõik me vajame algul vanemate inimeste või siis sõprade tunnustust, selle abiga kasvab inimese enesekindlus. Muidugi on tähtis, et inimene ei teeks tunnustusevajaduse tõttu alandavaid või häbiväärseid tegusid, see tähendab — oma eesmärgi nimel üle laipade minemist. See ei ole minu tee. Viisakalt liigud küll ehk aeglasemalt, kuid rahulikuma südametunnistusega. Usun, et praegu juhib mind mitte niivõrd tunnustusevajadus kuivõrd perfektsionism, see tähendab ehk sisemist tungi paremuse poole. See sunnib mind uusi kavasid kokku panema, harjutama laule, otsima materjali koolitöös, õppima keeli, arendama oma inimlikke omadusi.
Aga kas teistelt tunnustust saada on inimesele ülitähtis? Jah. Alles hiljuti jälgisin ühel esitlusel, kuidas inimesed saalis otsisid pilguga kõige tähtsamate isikute tervitust ja need, kes seda ei saanud, olid nördinud. Bioloogina võin kinnitada, et meid kõiki juhivad väga sarnased koodid.
{poolik}
Olid koolipõlves viieline poiss?
Päris viieline ma polnud, kuid püüdsin, et kolmesid ei tuleks. Kooliga olid mul vastandlikud suhted. Arvan, et kool tekitab tänu tihendatud distsipliinile stressi, aga koolist leiad endale ka sõbrad ning, kuuldes huvitavat juttu, tekivad huvitavad mõtted. Käisin kolmes erinevas koolis, neist keskkooli valik oli juba teadlikult bioloogia kallakuga.
Kuidas sündis su otsus ülikooli bioloogiat õppima minna?
Mu suureks hobiks olid ja on kodumaa taimed ning linnud. Olin keskkooli lõpetades edasimineku suhtes kahevahel. Mind huvitas laulmine ja esinemine, kuid arvan, et siis puudus mul veel piisav enesekindlus ja pereringis võeti mu ülesastumisi kui toredat nalja. Tartu Ülikooli bioloogia õpingud oli loogiline jätk. Saatuse irooniana ei pääsenud ma botaanika kateedrisse, vaid olin sunnitud spetsialiseeruma biokeemiale. Tagantjärele mõeldes see ainult avardas mu maailmapildi kujunemist.
Aga teadlast minust ei saanud ja see oli teadlik valik. Meie lend oli ülikoolis eriline, me õppisime veel Nõukogude ülikoolis, kuid saime esimesena Eesti Vabariigi diplomid. Selle juurde käis ka suunamine töökohta. Ma loobusin instituudi teaduri kohast ning otsustasin esinema hakata. See oli muidugi lapsik mõte. Aastad 1991 ja 1992 olid meie riigis materiaalse elukvaliteedi osas ühed raskemad ja muidugi polnud mul piisavalt esinemisi. Mu noorim vend õppis siis Lasnamäel keskkoolis ja neil oli vaja bioloogia õpetajat ning ma läksin õpetama.
Sinust räägitakse kui imeõpetajast, kelle eeskujul lähevad noored ülikooli bioloogiat õppima. Kuidas sul on õnnestunud noortele südamesse minna?
Praegu õpetan bioloogiat Tallinna Reaalkoolis ja prantsuse keelt Tallinna Ühisgümnaasiumis. Usun, et olen õpetajana juba päris karastunud. Reaalkoolis on muidugi hea õpetaja olla, sest seal on peaaegu kõik õpilased õppimisest huvitatud ja nendega tekib enamasti hea koostöö. Mis teeb õpetajast hea õpetaja? Arvan, et õpetaja isiksusena ei saa ega peagi kõigile meeldima. Õpetaja peaks õpilastes tekitama austust.
Kuidas austust tekitada?
Õpetaja peaks oskama õpilasega sarnases keeles rääkida, muidu ju ei olegi, millest omavahel rääkida. Õpilase ja õpetaja omavaheline vestlus on see, millest koolis napib. Klassid on meil enamasti suured, üle kolmekümne õpilase ja kõigil on kogu aeg kiire, sest õpi- ja õpetamiskoormus on suur. Kahjuks kõigini ei jõua. Selles osas kannatavad just tagasihoidlikumad natuurid.
Arvan ka seda, et keskkool peaks olema ainult neile, kes on huvitatud ja juba harjunud õppima. Kool ei pea olema mõnus ajaviitmiskoht, aga selline tendents on siiski levinud. Seepärast peaks ikkagi valik keskkooli pääsemiseks olema ja koolid ei tohiks selles küsimuses läbi sõrmede vaadata. Teine ja väga oluline küsimus on see, kuidas ja kuhu peaks ühiskond suunama neid noori, kes pole huvitatud õppimisest. Kas sundimine teeb olukorra paremaks? Kas meil on piisavalt tugev kutseõppe süsteem? Küsimusi on palju.
Õpetajatel olla niru palk…
Eriline materialist ma pole. Rahulikuks äraelamiseks ei pea inimene end koormama suure asjadehulgaga, aga eks asjade keskel elades on ahvatlusi palju. Muidugi ka meie kliima nõuab, et elamine oleks soe ja turvaline. Meil on raske Eestis ränd- hindu moodi elada!
Kas tahaksid Eestist ära minna?
Eestist äramineku mõtet praegu küll pole. Arvan, et oleksin pidanud seda tegema, kui olin kahekümnendates. Kuid mind huvitaks puht hasardist elada mere ääres subtroopilises või troopilises vöötmes, et jälgida looduse muutumist läbi aasta.
Nii et võid veel ameteid muuta?
Ma ei oska midagi alternatiivset välja pakkuda oma praegusele tegevusele. Mul on endiselt mõlema ameti vastu huvi ja täiustumine kestab kogu elu. Ühtpidi on lava peal seismine ja klassi ees seismine peaaegu sama, sest ka õpetajatöö on omamoodi esinemine. Sa võid ju võtta igat koolitundi kui etüüdi või kontserdipala. Improviseerimis- ja suhtlusoskust läheb samuti mõlemas kutses vaja. Öeldakse, et lavale lähevad edevad inimesed — ma ütleks ka, et julged. Kui keegi saab oma adrenaliinilaksu kätte BMWga kihutades või benji-hüpet sooritades, siis artistidel on selleks väljakutseks lava. Olen suhteliselt tujukas.
Tujukas?
Selle alla käivad erinevad tundevarjundid. Arvan, et artistile on see ainult kasuks. Sa saad neid panna oma esinemistesse: kurbus, rõõm, viha, põlgus, imestus jne — kõik nad annavad nüansse lauludes. Tavaelus püüan talitseda oma tujukust, sest rahumeelse inimesena arvan, et see võib tekitada mõttetuid konflikte ja rikkuda suhteid inimeste vahel. Õpetajatöö on mind selles ajapikku aidanud, sest koolis peab oma ja õpilaste tujukust palju taltsutama.
Oled sa tujukuse tõttu oma elus
midagi kihva keeranud?
Raske on öelda, mida olen tujukuse tõttu viimasel ajal enda jaoks kihva keeranud. Uste prõmmutamise ja telefonide hargile viskamise aeg on jäänud kaugele selja taha. Artistina ei saa kunagi endale lubada, et kui tuju pole, siis teen allahindlust või näitan seda välja publiku peal. See oleks endale alandav.
Mis on parim tujuparandaja, kui elu tundub süngena?
Tuleks minna tunniks-paariks sportima. Jooksmine, suusatamine ja saalitreeningud, mis pulsi üles tõstavad, viivad ära ka tujulanguse. See on mul enda peal ära kontrollitud.
