«Kui lauldi ennast vabaks, siis küll saab lauldes ka kriisist üle,» usub rahvusooperi Estonia poistekoori peadirigent ja muusikaakadeemia õppejõud Hirvo Surva.
Hirvo (46) juhatas laulupeol kahte poistekooride laulu ja ühendkoorid esitasid tema dirigeerimisel Veljo Tormise kantaati «Laulu algus», mis on kirjutatud 1969. aasta juubeli laulupeoks, millal tähistati traditsiooni sajandat sünnipäeva.
Kas adrenaliin oli üleval?
Iga laulupeo eel on väike ärevus ja ootus üleval. Laulupidu ei ole ju tavaline igapäevane kontsert. Ettevalmistus on käinud kolm aastat. Mu õpetajad on öelnud, et kui lähed koori juhatama ja üldse enam närvi sees ei ole, siis on aeg ära lõpetada. Ärevus on see õige. See on ju loomulik, et esinemisel tuleb närv sisse.
Kuidas pere suhtub ja talub?
Kõik olid laulupeol. Poeg Märten ja tütar Kaisa laulavad. Ka abikaasa Anneli oli oma kooriga kohal. Venna pere tegi kaasa ning isa ja ema. Vahel ikka arutame koorimuusika asja pereringis, aga see ei ole igapäevane jutt.
Kas koorijuhtimine on hästi tasuv töö?
Elus ma olen, süüa ma saan ja riided on seljas. Majanduslikel põhjustel stressi ei ole.
#end#
Kas läbilöömine tuli iseenesest?
Ma olen teinud oma tööd, ju see on silma jäänud. Aga ma ei ole midagi teinud läbilöömise nimel. Olen ajanud oma asja. Esimene koor oli Kiisa Rahvamaja naiskoor, mida läksin juhtima 15aastase poisina, olles veel Otsa-kooli õpilane.
Kumb on lihtsam, naiskoor või poistekoor?
Lapsi on keerulisem muusika juures hoida, aga nad haaravad kiiremini. Neil on mälu värskem. Kuid ma ei saa öelda, mis on huvitavam või lihtsam. Erinevad koorid annavad erineva kõla ja soundi. Kuid selleks, et kätte saada see eriline kõla, mida sa soovid, peab tööd tegema.
Kuhu viimati reisisid?
Tulin just Peterburist eesti kultuuripäevadelt, kus koos Jaroslavli neidude koori, Pärnu linna sümfooniaorkestri ja kammermeeskooriga Revalia laulsime Cyrillus Kreegi «Reekviemi» Peterhofi valges saalis.
Jaroslavl on väga huvitav linn Eesti kultuuriajaloos. Seal moodustati sõja ajal eesti kultuuriansamblid, seal on sündinud Riiklik Akadeemiline Meeskoor RAM, seal alustasid Gustav Ernesaks, Georg Ots. Märtsi kuus olin Jaroslavlis ja seal vanemad inimesed mäletavad Ernesaksa ja Otsa.
Kas ise mäletad neid?
Ma olen kuulnud Georg Otsa laulmas ja laulnud Gustav Ernesaksa käe all laulupeol ja temaga ka isiklikult kohtunud. See oli elamus. Ernesaks oli fenomenaalne isiksus, ta oli üks oma aja tugitalasid, kellele rahvas võis loota.
Mida pärast laulupidu teed?
Puhkan kaks päeva ja siis sõidan üle-eestilise poistekooriga Itaaliasse. Ehk seejärel saab ka pikemalt puhata. Lähen oma ema-isa juurde Ida-Virumaale Mäetagusele. See on väga hea puhkuse koht. Sügisel oodatakse mind jälle kolmeks nädalaks Ameerikasse, kus mul on residentprofessori koht. Olen töötanud seal seitsme kooriga ja õpetanud ka Veljo Tormise kantaate aastast 1997. Eestis on kirjutatud väga palju head koorimuusikat.
Kas sa kuulud ületöötanud Eesti meeste sihtgruppi?
Ei ole viga, ei kurda millegi üle. Tervis on korras. See töö annab väga palju energiat tagasi, mis toidab. Ma ei tunneta konkurentsi. Olen teinud muusikat. Ma ei tee seda sellepärast, et kellelegi ära teha. See on minu looming.
Kas Eesti rahvas elab ka selle kriisi lauldes üle?
Kui lauldi ennast vabaks, siis küll saab lauldes ka kriisist üle. Ka Eesti talumees ja perenaine laulsid heina tehes või käsikivi keerutades. Muidu ei oleks olemas vanasid regilaulusid, kus töölaulud moodustasid suure osa.
