"Minule jäävad Aarnest meelde tema kuldsed sõnad: „Ma pigem murdun, aga ei paindu!“ Need olid talle ja tema ajakirjanduslikule tegevusele nii iseloomulikud sõnad, aga andsid rasketel hetkedel ka suuna ja toe paljudele teistele," sõnas Kook oma järelhüüdes Delfile.

"Aarnel oli olemas miski, mis on olemas vähestel inimestel ja mida pole võimalik kunagi päris ära õppida. See miski on eetri karisma," lisas Kook ning tõdes, et Rannamäe oli justkui sündinud otse-eetrisse. "Selles osas kandis ta ühena vähestest Eesti ajakirjanikest võrdluse välja oma ala maailma parimatega."

"Minule jääb meelde kaks Aarnet. Üks oli see Aarne, keda me kõik nägime läbi teleekraani või kuulsime läbi raadioeetri. Teine aga see Aarne, kui sulgus kaamera ja mikrofon. Välise karuse koore all oli tegelikult väga südamlik ja empaatiline inimene. Ta ei sallinud ebaõiglust, rumalust ja laiskust," iseloomustas Urmet Kook Aarne Rannamäed.