Rahvusooperi Estonia sangar VOLDEMAR KUSLAP sai esimese keretäie laulmise eest. Väike Volli šokeeris vanemaid ropu lorilauluga!
Kuslap (70) istub Estonia garderoobis, kelmikas naeratus huulil. Nelikümmend kolm hooaega teatrilaval säranud artist on nüüd pensionil.
«Ma olen õnnelik inimene, sest olen saanud areneda ja koos töötada selliste rahvuskultuuri tippudega nagu Georg Ots, Hendrik Krumm, Tiit Kuusik ja paljud teised,» kiidab Volli.
Kuslapil on aastatega ooperites, muusikalides ja operettides kogunenud üheksakümne rolli ringis. Päris nurka pole Voldemar püssi praegugi visanud, teda näeb «Viini veres», «Lõbusas leses» ja «Traviatas».
Voldemar naudib pensionipõlve Muraste suvekodus, kus võtab ette pikki jalutuskäike mererannas. Kõik võiks olla parimas korras, kui vanameistri hinge poleks torkimas üht teravat okast.
«On selgunud väga kurvastama panev fakt. Teatri praegusel juhtkonnal on soov likvideerida elujõuline operett. See on täiesti mõtlematu tegu! Operett on olnud Estonia saja-aastase eksistentsi kõige popim žanr,» lausub Voldemar.
Esimene lavakogemus
1957. aastal toimus Moskvas ülemaailmne noorsoofestival, kuhu pääsemiseks korraldati üle Eesti rajoonikeskustes konkursid. Ma esitasin eelvoorus loo «Tango Der Nacht» ja mul oli üle ootuste menu. Ehkki mu põlved värisesid pükste sees, nii et seda oli ilmselt ka saalis näha, tundsin ma end kui pilvepiiril. See oli kujutlematu!
Mu näitlejatee algas koolipõlves. Seal sai mängitud Oskar Lutsu «Kapsapead» ja ühel jõulupeol kehastasin «Kevade» montaažis Tootsi.
Ma tegin esimese nõudlikuma rolli 1958. aastal Tõrva kultuurimaja laval etenduses «Tuule pöörises», kus mängisin peaosa. Töötasin sel ajal kultuurimajas kunstilise juhina.
Mu elu on oluliselt kaks inimest mõjutanud. Ma astusin oma esimesed arglikud sammud Tõrva muusikaringide juhendaja Mari Kulli kõrval. Proua Kull oli fantastiline, suisa mustlasliku temperamendiga naine.
Legendaarne Juhan Simm aga soovitas mul Tartu muusikakooli õpetajatele ette laulda ja nii see läks.
Esimene muusikupalk
See tuli 1959. aastal muusikakooli päevil. Tol ajal oli kirikutes esinemine rangelt keelatud, aga mu sõber käis seal salaja orelit mängimas. Ta kutsus mind ühel detsembriõhtul Võnnu kirikusse laulma. Ma laenasin ühelt sõbralt maskeeringuks pudelipõhjapaksuste klaasidega prillid, mis olid nii tugevad, et kiskusid suisa silmad pealuu seest lahti. Esitasin kolm laulu. Kuigi ma varjasin oma nägu salli ja üles tõstetud kraega, sai direktor ilmselt meile siiski jälile. Ta nimesid ei nimetanud, aga ütles, et meie õpilased käivad kirikus kontserte andmas.
Peale esinemist tuli meeletult kaua bussi oodata. Väljas oli maru külm. Lõpuks võttis üks juhuslik auto meid peale. Tuli välja, et selles olid põdrajahil käinud miilitsaosakonna mehed. Nii me siis kenasti veoauto kastis poolsooja põdra peal istudes Tartusse vurasime.
Me saime tolle kontserdi eest koolipoiste jaoks väga suure tasu, vist kümme rubla. Stipp oli sel ajal kuusteist rubla.
Esimene välisreis
Esimene välisreis viis mind Peeter Sauli orkestri, Heli Läätse, Kalmer Tennosaare ja Abi Zeideriga Ida-Saksamaale. See paarinädalane ringsõit oli huvitav ja teravate elamuste rohke.
Me lendasime sinna vene lennukiga TU-104, mis oli tol ajal maailma suurim. Too õhulaev oli vist viimaseid kordi kasutuses, sest kolises, mürises ja vibreeris nii kõvasti, et meil tekkis tõsine kahtlus, kas saame üldse õnnelikult õhku tõustud ja maandutud.
Samal ajal (1968. aasta august — toim) algasid Tšehhi sündmused. Sõjalennukid lendasid Saksamaa kohal ja inimesed olid ärevil. Mul oli sõjaajast nende kurjakuulutav undamine meeles. Kohutav! Siis sai isegi muretsetud, et äkki me ei jõuagi enam koju.
Esimene auto
See oli omapärane masin, jumala uus Moskvitš 408 IE, eksportvariant. Masinaga sai paari aasta jooksul üksjagu näguripäevi näha.
Mõni nädal pärast auto ostmist ütles spidomeeter üles. Sõitsime naisega linnas, kui ta järsku kiljatas: issand jumal sa kihutad saja kahekümnega! Tõepoolest, osuti kõikus 120 peal. Midagi oli rikki läinud, nii et see hakkas kiirust alles kuuekümne pealt lugema.
Mul oli vaja ükskord ootamatult Moskvasse lennata. Palusin kolleeg Illart Oraval end lennujaama viia. Talle hääletasid tagasiteel kaks miilitsat peale. Mees muretses, et järsku hakatakse dokumente kontrollima, ja sõitis rahulikult. Ühel hetkel nägi ta tahavaatepeeglist, et üks mundrimees osutab näpuga spidomeetrile, mis kurjakuulutavalt 120 peal väreles. Illart mõtles, et nüüd on kindel karistus, aga ei midagi. Miilitsad tänasid sõidu eest ja käskisid näidiku kiiresti korda teha.
Esimene pummelung
Ei oskagi öelda… Maal käis tihe seltskondlik lävimine, sest raadiot polnud, rääkimata telekast. Me külasse toodi elekter alles 1948. aastal. Rahvas istus õhtuti koos ning rääkis küla- ja maailmauudiseid. Vahel võeti napsu kah ja eks siis meiegi poistega mekkisime seda jube kibedat kraami.
Esimene sigarett
Me olime naabripoisiga kaheksa-üheksa-aastased, kui läksime Elvast koolitarbeid ostma. Võtsime ka paki odavaid paberosse. Nii nagu üks lõppes, nii panime teise otsa.
Oi sa jumal, kui haiged me pärast olime! See oli kohutav! Mul oli tunne, et oksendan sisikonna välja. Ma vandusin, et ei võta enam kunagi suitsu suhu. See oli nii jube, et mul tuleb sellele mõeldes veel praegugi kananahk ihule.
Vanemas eas olin amatöörsuitsetaja, tõmbasin ühe või kaks sigaretti päevas. Nüüd pole enam paarkümmend aastat proovinud.
Esimene kaklus
Me naabriks kolis üks ägeda loomuga poiss. Ma oskasin natuke malet mängida ja tegin talle ära. Ta ägestus sedavõrd, et lõi malelaua mulle hispaania kraeks. Seejärel jagasime üksteisele paar müksu.
Esimene keretäis
Ma sain esimesed triibulised enne kooli. Külas korraldati viljapeksutalgud ja seal oli üks masinist, kes õpetas mulle selgeks jube ropu laulu, mille sõnade tähendusest mul aimugi polnud. Ta ütles, et annab mulle pärast tööd, kui nad lauda sööma ja jooma istuvad laulu alustamiseks silmapilgutusega märku. Mees rõhutas, et esitaksin pala hästi kõva häälega.
Tuba oli soe, meestel näod punased ja mul tikkus uni peale. Kui masinist hõikas, noh Volli, kas sul on midagi laulda, siis ei lasknud ma end kaks korda paluda. Olin krapsti püsti ja lasin laulu lahti. Ma sain pool salmi lauldud, kui nägin äkki ema suuri ehmunud silmi. Ta vedas mind robinal ukse taha ja andis kerged laksud ära.
Esimene armumine
Koolipõlves juhtus ikka, et tahtsid mõne piigaga ühes võrkpallimeeskonnas olla või nii… Aga need olid lihtsalt sümpaatiad, ei midagi tõsisemat.
Esimene suudlus
Kuna bussid liikusid harva, siis käisime tantsupidudel jalgratastega. Mul oli meestekas, mille pulgal ma vahel naabritüdrukut sõidutasin. Ükskord juhtus, et kaotasin tasakaalu ja põrutasin kivihunnikusse. Siis andis piiga mulle valu vaigistamiseks poolkülma musi.
