«Kui ma olin viieaastane, kaotasin rolli Kirsten Dunstile. Aga see tegi mind tugevamaks!» räägib 24aastane näitlejatar Evan Rachel Wood.
Evan Rachel Wood oli 14aastane, kui roll filmis «Thirteen» temast paugupealt kuulsuse tegi. «See paiskas uksed valla,» räägib ta. «Ma ei pidanud enam castingutel käima. Nüüd olen filme valides täielik snoob.»
Sestsaadik on ta mänginud Mickey Rourke’i tütart filmis «Wrestler» ja Kate Winsleti tütart filmis «Mildred Pierce». Kõige paremini teatakse teda aga seksika vampiirina seriaalis «True Blood».
Skandaalid on saatnud teda nii tööl kui ka isiklikus elus. Ta on käinud kohtamas endast peaaegu kaks korda vanema šokirokkari Marilyn Mansoniga ning osalenud skandaalses Gucci parfüümi Guilty reklaamis.
Pärast mu esimest alastistseeni tõi Kate Winslet mulle viinakokteili ja ütles: «Võtame esimese alastistseeni terviseks.»
Kate veenis mind seda tegema. Ta ütles: «Ma olen teinud igat sorti alastistseene, mida sinagi võiksid teha. Usu mind, sa ei kahetse seda.» Ta oli kogu aeg kaamera kõrval ja kiitis mulle kaasa. Ma ei ole häbelik, ma olen ennegi alasti olnud, aga kunagi ei ole näidatud kõike. Ma olin väga närvis. Ma polnud kindel, kas ma julgen seda teha, kui ma tööpakkumise vastu võtsin. Arvasin, et löön araks.
{poolik}
Filmi «Ides Of March» võtetel jagas George Clooney kõigile iPade ja lameekraaniga televiisoreid.
Ta on üle mõistuse lahke. Ma ei kartnud teda, sest temaga on nii kerge töötada ja ta on väga lõbus. Ta viis meid kõiki kontsertidele, vaatama muusikuid, kes kunagi mängisid koos Ella Fitzgeraldi ja Rosemary Clooney’ga. Kui mu isa mulle külla tuli, viis ta meid sööma.
Inimesed arvasid, et me Marilyn Mansoniga olime hullud.
Seda sellepärast, et me näeme nii erinevad välja, aga kui nad oleksid meiega koos olnud, oleksid nad arvanud, et me oleme üsna normaalsed. Inimesed vaatavad Marilyni ja neil tekib oma arvamus, aga me tegelesime täiesti normaalsete asjadega – tegime süüa näiteks. Ma jään teda alati armastama. Me olime kihlatud, kuid me mõlemad tahtsime oma eluga edasi minna. Marilyn andis mulle loa olla see, kes ma olen. Ta ütles: «Sa oled nii noor, sa oled nii arukas, süvene sellesse ja tunne elust rõõmu.»
Keegi siin ilmas arvab, et sa oled täiuslik, niisiis ole parem õnnelik.
Ma olen oma välimusega rahul, aga noorena olin ma väga kõhn ja kummaline. Aga inimene õpib kasutama seda, mis tal on. Kui ma vaatan inimesi, keda ma seksikaks pean, nagu Tilda Swintonit, siis pole asi nende välimuses, vaid selles, kuidas nad end üleval peavad.
Jamie Bell on vaimustav.
Miski võlub mind Briti meestes. Nad on võluvad ja neil on head kombed. Me Jamie’ga elasime Pottersi baaris. Ma tunnen end Inglismaal hästi. Kõik mu sõbrad küsivad, mis värk mul nende brittidega on, sest iga kord, kui ma kellegagi kohtama lähen, on ta inglane. Mul pole vahet, on see mees või naine, ma olen avatud ja mind on alati tõmmanud mõlemad sugupooled.
Kui mu vanemad lahutasid, olin meeleheitel.
Ma lahkusin oma vendadest, et jääda elama emaga. Kui mul kunagi lapsed peaksid sündima, ei saaks ma lahutada. Ma lepiksin abikaasaga midagi kokku ja kannataksin. See on nii segadusseajav – sinu elurutiin lendab vastu taevast. Sa oled laps, sa ei taha kellegi poolt ega vastu olla, aga kuna sa oled nii noor, siis keegi ei seleta sulle, mis toimub, sest nad arvavad, et sa ei saa nagunii aru. Ma mõistan seda nüüd, kui olen vanem.
Ma ei saa omavanuste meestega käia.
Hetkel on kriitiline piir 30 peal. Aga suvel olin ma üksi. Mul oli üks suhe teise järel, ja kõik ütlesid: «Sa pead üksi olema ja ennast tundma õppima.» Ma kartsin seda alguses, aga nüüd on mul hea meel, et ma seda tegin. Ma ei pea pidevalt kellelegi meeldima – tähtis on iseenda eest hoolitseda.
Kõik on 20ndates veidike hullud.
Nii see peabki olema. Arvan, et tegin tasa Marilyniga veedetud aega. Ma lihtsalt kogesin elu ja proovisin kõike: käisin rockbändiga turneel, muutsin oma välimust, õppisin tundma ennast naisena. Ma rokkisin – sõna otseses mõttes, sest ma ei taha oma elule tagasi vaadates kahetseda, et ma ei hüpanud turneebussi, et bändiga tuuritama minna.
Mida vähem ma teksti loen, seda parem.
Robert Redford – kes on 75aastaselt ikka veel seksikas – küsis minult, kuidas ma kunagi oma teksti ära ei unusta. Ma ütlesin talle, et ei loe seda, sest muidu ma hakkan üle mõtlema ja ajan kõik sassi. Niisiis mida vähem ma loen, seda parem ma olen.
Ma vihkasin Justin Bieberit, nüüd olen tema andunud fänn.
Ma tean – ma olen viimane inimene, kellelt te seda ootaksite. Ma tegin tema üle nalja, ma pidasin teda naeruväärseks, aga siis nägin tema filmi «Never Say Never» ja kõik muutus. Nüüd kuulan teda kogu aeg ja ma ütlen teile – tema muusika on geniaalne.
Selles äris öeldakse sulle pidevalt ei.
Kui olin viieaastane kandideerisin filmi «Intervjuu vampiiriga», kuid kaotasin rolli Kirsten Dunstile. Mu süda purunes. Kuid ma õppisin pettumustest üle saama. Se tegi mind tugevamaks ja miski ei ärritanud mind enam nii nagu see esimene kaotus.
Olin lapsena oivik, kuna mu ema oli väga range.
Film «Thirteen» näitas hoopis teistsugust elu kui mina teismelisena elasin. See näitas, millega teismelised tegelikult tegelevad, kui nad pole oma vanemate silma all. Ma ei tarvitanud narkootikume, ma ei joonud – olin väga masendunud teismeline, kes istus üksi oma toas ja kuulas Nirvanat. Mul oli raske suhelda omavanuste inimestega, sest ma olin nii kaua näidelnud ja ma elasin täiskasvanute maailmas. Arvasin, et elul pole mulle midagi pakkuda. Minuvanused tüdrukud kiusasid ja narrisid mind.
