Telesaate «Tere õhtust!» üks juhte EVE KALLASTE teab, et peas konstrueeritud meheideaal ja reaalne mees on kaks eri asja. Just sellepärast ongi enam kui tosinkond aastat toiminud tema ja ta politseijuhist elukaaslase Andres Trussi kooselu.
Aastate eest TV3 ekraanil diktorina debüteerinud ja hiljem sisustussaadet «Nurgakivi» juhtinud Eve Kallaste (31) on veel säravamana tagasi. Vahepealsed kolm aastat «hullu koduperenaise» ametit pidanud Eve lootis suvel veel puhata, ent ei saanud pakkumisest keelduda — teemadering, mis suvesaates läbi sõelutakse, on talle meelepärane. Erinevaid suhtenüansse lahkabki Eve ehk isegi konkreetsemalt kui kaassaatejuhid Margit Hakomaa või Elis Aunaste. Eve ei tee tühje sõnu ning ütleb teatava humoorika alatooniga välja asju, millest kõik niisama lihtsalt ei räägikski.
Naise kooselu Põhja Politseiprefektuuri Kesklinna vanemkomissari, lihtsamalt öeldes kesklinna politsei juhi Andres Trussiga (34) ulatub juba kaheteistkümne aasta taha. Paar, kes kasvatab kolme ühist tütart, tutvus koolipäevil Sisekaitseakadeemias. Andres tudeeris uurijaks, Eve tolliametnikuks. «Nii et mõlemad üsna militaarse taustaga,» muigab Eve teatava kuraasiga. Nüüd on juba naljakaski mõelda, et koolihoonete vahel liikusid nad siis laigulistes vormides ning vaid grupiti marsisammul.
«Samas oli see mõnus kool,» resümeerib Eve. «Vaata kui palju seal mehi oli, nii hea oli valida. 1997 me lõpetasime, seejuures kaks viimast aastat elasime Andresega koos ühes toas, mis oli siis selles koolis veel üsna ennekuulmatu!»
Kuidas tutvusite?
Andres oli meil jaoülem, eks neid ärksamaid valiti juhtima. Tema õppis uurimist, mina olin tollis. Ju ma meeltesegaduses selle eriala valisin… Mul ei olnudki vist vahet, mida, peaasi et kuskil koolis olin. Nagu praegu kõik lollid valivad ärijuhtimise, onju! Ma olin ka 18. Kuigi kool oli kasuks igati — eriala ei olnud paraku minu oma.
Aga! Me Andresega märkasime teineteist Pirital ööklubis Piraat. Ja ilmselt ikkagi tema pööras mulle kõigepealt tähelepanu. Sest mul niisugust efekti ei olnud, et vau, mis mees! (Otsustavalt.) Mis on väga hea, sest sellised «vau, mis mehed» hilisemaks suhteks ei sobi. (Mõtleb hetke.) Minu meelest. Need on niisugused, kuidas öelda, seiklusteks… Andresega oli pigem lahe koos olla. Tema armastab seiklusi ja ekstreemsusi ja ta oli turvaline kaaslane, kellega võib luurele minna.
Millal tundsid, et tema on see õige?
See oli pikaajaline protsess. Oli ikka igasuguseid suhtekriise ka alguses. Pärast akadeemiat me kohe ei kolinudki kokku, ja kuigi seal elasime koos, olime pool aastat eraldi. Me ei olnud ikka teineteises päris kindlad, ja jumal tänatud, et me sel perioodil ei leidnud kumbki sellist suhet, millest oleks olnud hiljem raske välja rabelda. Ja siis, oma sünnipäeval, teatas ta, et mina olen ikkagi see naine, kellega tema tahaks koos vananeda, lapsi saada… Mul oli kohe silm märg. Siis mõtlesime, kas laps või abielu. Aga kuidagi oli kohe selline tunne, et nagunii me koos jätkame ja kuna lihtsalt kahekesi oleme varemgi koos olnud, siis nüüd peaks teistmoodi olema — ja saime lapse.
Olid veel üsna noor, polnud kiusatust veel sarvi maha joosta?
Jah, ma olin noor, 23, aga tol ajal see ei tundunud enam nii väga noor. Praegu, jah, saadakse varastes kolmekümnendates esimesi lapsi, aga minul on selles eas nüüd tore tunne tulla tööturule tagasi, kui teised alles lastega koju jäävad. Olen noor ema, vaata kui tore, onju!
Millal abiellute?
Ilmselt oleks abiellumine olnud loomulik siis, kui see oleks toimunud alguses. Saad kokku, liblikad lendavad, roosamanna ja… abiellud. Aga selle aja jooksul, mis me oleme koos olnud, on käidud ise pulmas, elatud kaasa lahutustele. Nähtud, kuidas uusi suhteid luuakse, mistõttu on tekkinud kerge ebausk. Kui üks asi juba niigi toimib, ei taha nagu torkida.
Ja teiseks põhjendavad paljud abielu nagu traditsiooni: et kõik teevad nii. Sugulaste poolt on ka surve… Aga selleks, et meeleolu saavutada, et traditsiooni saavutada, on mulle arusaamatu, miks ma peaksin seejuures maksma riigilõivu, laskma ametnikul endale sõnu peale lugeda ja allkirja andma. Inimeste suhe on nagu ta on sellest hoolimata. Minu jaoks on sellel pulmal ainult see mõte, et saab teha laheda peo, vähemalt nendele, kes on oma pulmas pruudipärja maha mänginud. (Muigab.) Neid ikka juba on, kolm-neli või?
Kas sina tead rohkem paare, kes on lahutanud või kokku jäänud?
Mul on jäänud mulje, et paarid, kes pole abielus olnud, on paremini toime tulnud. See on imelik, ei tea, miks nii. Võib-olla on abielu ühest küljest justkui soov ebakindlat suhet siiski kuidagi kinnitada. Ma tõesti ei mõtle halvasti neist, kes suurest armastusest kõhklusteta abielluvad, aga mulle on jäänud mulje, et kui suhe mingil põhjusel ei toimi, siis üritatakse kaaslast kohati abielludes või temaga last saades kinni hoida. Kui see on sel põhjusel tehtud, siis suhe ei hakka tööle. Kui on sooviks kinnitada olemasolevat liitu või liidu algust, on tulemus parem.
Naisterahvaste seisukohalt on veel üks moment: naised leiavad, et abiellumine tähendab majanduslikku kindlustatust, sest kõik läheks ju hiljem pooleks. Aga kuna meil Andresega on kõik niigi võrdselt pooleks, ei ole meil ka seda survet.
Te ostsite paari aasta eest maja?
Ja see on pooleks. Me oleme sinna mõlemad investeerinud. Meil on ühine pangaarve, vahet pole, kes õigel ajal maksab. Samas, kui on väga pikaks ajaks pangalaen, seob see nagu abielu. Nii et vastutad ka rahaliselt, mitte ainult «jah»-sõnaga.
Et valesti aru ei saadaks, ma ei ole abielu vastu. Oleme Andresega mõelnud, et kui lapsed suureks kasvavad ja saavad ka täiega pidu nautida, siis jah, ilmselt me selle teoks teeme.
Pisikriise ikka esineb, aga olete ka seisnud tõsisema dilemma ees: jätkata koos või mitte?
No need on olnud sellised hetkelised. Hormoonid ikka kõiguvad üles ja alla. Siis on seesama mees, kes muidu on täitsa normaalne, täitsa mööda mees, onju? Aga järgmisel päeval, kui hormoonid paigas, on ta jälle tore ja armas. Ei maksa lasta pead sassi ajada, olukord on ikka sama, mõnikord oled ise lihtsalt segi ega hinda kõike adekvaatselt.
Muidugi olen leidnud hooti, et minu mehel on see, teine ja kolmas viga ja siis vaatad ringi, et noo, missugused need teised mehed siis on? Ja avastad, et teised on veel hullemad! See toob maa peale tagasi, pealegi ei saa loota, et sinu kõrval elab inimene, kelle sa ise oma peas konstrueerid — kõigi omadustega, mis arvad, et su mehel võiksid olla. Mees on, nagu ta on, ja need väikesed asjad tuleb omavahel ära lahendada.
Teil pole usalduskriisi tekkinud, kahtlust, et sinul või temal on keegi teine?
Ei, ma isegi ei ole mõelnud, mis siis juhtuks. Sellist olukorda olen näinud meie sõprade pealt küll, kui suhe on mõranemas, kas siis sellega tullakse toime ja kuidas tullakse. Ja olen mõelnud seejuures ka seda, et see on olukord, mida endale e i t a h a k s. Mitte kellelegi ei soovitaks.
On käibetõde, et Casanovadega võib ringi joosta, aga peret pole mõtet nendega luua?
Casanovadega ei ole võimalik peret luua tõesti. Minul on see seiklusrikas periood ära olnud varem, jumal tänatud, et varem. See on kummaline, kui inimese puberteet tuleb 35aastaselt. Asjad peaksid olema õiges järjekorras ja noort inimest ei tohiks hukka mõista, et tal on erinevaid suhteid — ja palju. Jumal tänatud, et neid on, sest siis oskab hiljem valida.
Kuidas toime tulete — kolme lapsega pole see ju lihtne?
Meil on ühine pangaarve ja Andres maksab sealt kõik arved. Mina ei tee ühtegi ülekannet, ma ei tea isegi oma internetipanga koode, mind jätab see teema täiesti külmaks. Meil on erinevad kontod, aga ta võtab nendelt vajaliku summa ja maksab arved. Ta pääseb ligi minu kontole ja oma kontole. Mul on sinnamaani ükskõik, kuni mina saan oma vajalikud ostud ära teha.
Kuidas erimeelsusi lahendate?
(Naerab.) No eks ma kiunun ja kiunun, kuni Andresel lõpuks üle viskab ja ta ütleb — olgu, teeme siis ära.
Saad oma tahtmised?
Ei ole päris nii. Kui Andresele minu tahtmine ei meeldi, ta ignoreerib seda. Teisel rääkimisel kuulab umbes sellise moega, et ta pole varem kuulnudki, millest jutt… Temal on selline passiivne vastuhakk. Mina pean saama kõike rääkida ja kõike seletada. Ka minu mõtted saavad mulle endale paljus selgemaks, kui olen rääkinud. No see on vana tõde, et naisel peavad olema rääkimiseks sõbrannad. Aga samas, kui on tõsine asi, siis ikka räägid mehega. Niisama plära võid muidugi sõbrannadega ajada.
Tead, mis on meie ainuke häda olnud? Meil on olnud igav. Samas on iga suhte eesmärk stabiilsus, mille tulemus on see, et lõpuks on igav… (Naerab.) Isegi iga uue suhte puhul, on ju nii? Kõigepealt tahad uut suhet, et oleks jube põnev, siis aga rutiini ja turvalisust. Siis avastad, et seesama rutiin kipub vaikselt minema igavuseks. Siis tuleb tõesti midagi ette võtta.
Kumb teist selle teema tavaliselt üles võtab?
Mina muidugi, ega Andresel ei ole viga midagi. Aga see tekib ikka siis, kui oled lastega kodus ja kontaktid välismaailmaga jäävad hõredamaks. Siis hakkad mehele pinda käima: teeme seda, teist ja kolmandat! Mees ütleb: ma olen väsinud, kuule, ma olen tõesti väsinud… Siis oligi mitu suve järjest nii, et küpsetasin iga päev kooki, ja iga päev käis keegi külas. Ja ma ei vingunud nii palju mehe kallal, et igav on, räägi minuga. Kui sõbrad külas, siis näed ka oma meest teisest küljest. Et seltskonnas on päris põnev mees, kuigi kodus tundub igav! (Naerab.) Minu hea tuju sõltub sellest, kas mul on inimesi ümber, normaalseid inimesi.
(Küsib ise.) No mida sina teed, kui sul kodus igav on? Sa kohtud oma töös nii paljude erinevate naistega, et võib tõesti jääda mulje, justkui oleks mõni normaalsem. Tühjagi — nad on kodus kõik samasugused nõiad!
Kuidas olete lähedustunnet säilitanud?
Naiste jaoks seisneb lähedustunne eelkõige rääkimises, meestele seksis – see on iseenesestmõistetav. Me oleme osanud neid ühendada. Teise inimese soovid on ka olulised. (Naerab.) Me ei käi mööda seksipoode mänguasju ostmas, et oma intiimelu kuidagi värskendada! Ehkki sõbrad viskavad nalja, et mu mehel on ju kumminui ja käerauad olemas… Aga ma ei tea… Toimib, ju me oleme siis sobivad inimesed teineteise jaoks.
Ma lausa kujutan ette, kuidas koos vananeme! Jalutame, kepikesed käes, meil on lapselapsed, mina teeks aeda lillepeenraid ja Andres jätkaks sellega, mida ta ka siiamaani on teinud — ehitaks sõpradele saunu, katuseid, terrasse. (Muigab.) Samas meeldib talle neid teha sõpradele, mitte endale. Meie majagi vajaks ümberehitusi, aga kui Andresel on pereõnn paigas, siis see butafooria seal ümber ei oma nii suurt tähtsust. Las olla põrand natuke viltu! Aga kui sõber tahab uut katust: lähme ehitame talle selle siis! Kui inimene on niivõrd tasakaalus ja rahul, mis ma torgin teda siis? Eks see on paljude meestega nii… Neid peab alati pisut tagant torkima, sest tulemus meeldiks ju neile endilegi, kui asi puudutab kodu loomist, pesa vooderdamist.
Olete leidnud õnneretsepti!
Naudin praegust olukorda täiel rinnal. Ükskõik millisel eluetapil olen mõelnud, et just praegu on kõige parem aeg. Nii et mul on kogu aeg elu kõige parem aeg. Olen optimist ka muidugi. Alati sõltugi asi olukorrast, milles oled, vaid kuidas sellesse suhtud. Ja siis on alati head inimesed ümber. Ma ei oskaks üksi elada, ma vist sureks ära kurbuse, igavuse ja masenduse kätte.
Neid inimesi on üsna palju, kes oma lapsepõlve pikendavad. Lõpuks ollakse juba sealmaal, kus ei suudeta enam suhteid luua, sest ollakse suur isiksus ega suudeta teise suhtes enam nii tolerantne ja avatud olla. Kui oled 35. eluaastaks oma pikaleveninud ja põneva lapsepõlve lõpetanud, ei ole ilmselt kõige lihtsam oma esimest tõsisemat suhet alustada. Tean hästi atraktiivseid inimesi, kes ei leia endale kaaslast. Lounge’ide kaupa istub atraktiivseid inimesi rivis, kohtuvad teiste atraktiivsete inimestega, aga ei leia kaaslast. Milles küsimus? Tegelikult ju tahaks.
Mida soovitad?
Ei pea abielluma Casanovaga. Olulisem on see, et vaatad teise sisse. Kas see inimene on võimeline sinust hoolima ja vastutama. Armastus on küll, aga ei taheta vastutada oma tegude ja käitumise eest. Vastutus ongi vist kõige olulisem. Kohtud inimesega, armastad, aga peret nagu ei tahaks. See on nagu lapse tasandilt mõtlemine, mul on kas hea või halb, aga mina selle eest ei vastuta. Suhe o n vastutus. Peab mõtlema, mida teod kaasa toovad.
Sinu kolm rusikareeglit suhtes?
Et sõbra naine on püha ja… Tegelikult ei ole nii lihtne. Sellele et sõbra naine on püha, eelneb see, et sul on oma kaaslase vastu armastus, austus ja lugupidamine. Kui need kolm on paigas, ei teki selliseid mõtteidki, et sõbra naine või sõbranna mees! Ja kui tekivad, siis on esimeses (armastus, austus ja lugupidamine) mõra sees. Siis tuleb selle kallal tööd teha. Ei ole nii, et suhe jääb muutumatuna kestma.
Teil ei ole lugupidamisega probleeme olnud?
Meil on olnud ainult seoses lapsekasvatamisega. Kui üks keelab ja teine lubab, siis see, kes keelas, on küll öelnud: kuule, ära õõnesta minu autoriteeti. Me teame, kus on teise taluvuse piirid. Me ei kipu kumbki tegema midagi sellist, mis teeks teisele liiga. Sellest pole midagi, kui sa tantsid peol toredate tuttavatega. Kuid sa ei aele pärast nendega kaelakuti koos kuskil diivanil, sest sul ei olegi selle vastu huvi, teiseks ei taha sa oma kaaslasele liiga teha.
Ma ei tunne küll, et ma ühe õhtu nimel riskiks oma suhte ja perega. Andres on hea ja õiglane igas mõttes, ka oma juhitöös. Inimest ei saa osadeks jagada. Kui ta oleks tööl mölakas, on ta seda ka kodus — ja vastupidi.
