Evelin Ilvese hingestatud järelhüüe Eri Klasile: olen alati olnud segaduses — on suurem tema muusika või hoopis inimlikkus?
Endine presidendiproua Evelin Ilves on Eri Klasi surmast murtud ning kuigi nad ei tundnud teineteist väga pika aja vältel, on Evelini järelhüüe ühtaegu avameelne, nukker ja kahtlemata väga hingestatud.
"Eri Klas on lahkunud. Usun, et kui uksed sulguvad, avanevad kusagil uued. Eri on tulnud, et jääda. Ta lahkus, et naasta," kirjutab Ilves ning meenutab, et tema esimene mälestus Erist pärineb Hiiumaalt Kõpu poolsaarelt, kus ta teismelisena klassiekskurssioonil oli ja okastraadiga piiratud rannalt koos sõbrannadega salamisi aukudega õnnekive korjas.
"Sealt bussi juurde tagasi hiilides nägin Erit koos külameestega ühe vana aida lävel istumas ja juttu puhumas. Kuigi ta polnud meile, 13-aastastele tüdrukutele tollal iidol ega ilmastaar, ümbritses teda salapärane aura, mis teda ka dressipükstes, ootamatus kontekstis ja seltskonnas kummalise säraga esile tõstis," meenutab endine presidendiproua.
"Aastakümneid hiljem, kui päriselt kohtusime, olen alati olnud segaduses - on suurem tema muusika või hoopis inimlikkus? Kokku on see hiiglasuur ja imeline. Terves ilmas on need väga haruldased inimesed, kes suudavad märgata igaüht oma teel, temaga kontakti saada ja innustust jagada. Eri on inimlikus plaanis ühte mõõtu Ema Theresaga, muusikalises aga mõõtmatu!"
Möödunud sügisel, kui Eri haiglast koju jõudis, sai Evelingi tunda, kui väga Eri soovis väljendada oma tänulikkust ja jagada armastust. "Sattusime samasse Ringvaatesse esinema, tema tervisest ja muusikast, mina oma raamatust "Kirju" kõnelema. Läbi Karmel Eikneri, kes Erit tookord tema kodus külastas, kuulsin südamlikku kiitust ja hoolivust täis innustust enda aadressil ning palve talle koju helistada. Tollest päevast tänaseni olen iga päev selleks kõneks hoogu võtnud, ent - pole söandanud...," kurvastab ta.
"Armas Eri! Ka ütlemata jäänud sõnad on kusagil alles... Ühena neist tuhandeist, kes sind kohtasid ja sinu suure ilusa hinge puudutusest osa said, tunnen piiritut tänu. Sa oled meid kõiki paremaks muutnud, ühekaupa ja tervet Eestit. Kummardan su kauniduse ees!" lõpetab ta.
Ühtlasi ilmestab ta oma meenutust luuleridadega Artur Alliksaare luuletusest "Antidolorosum":
Tean, midagi maailmas pole kaduv,
kõik naaseb kaudu kummalisi radu,
surm ainult olemisest teise retk.
Nii läbib inimhingki rännu pikkust
ja imades säält jumalikku rikkust
ta täiuslikumaks saab iga hetk.