„Kui laps tuleb, on see ikka totaalne muudatus elus,“ tõdeb modelliagentuuri Living Models ja sushibaari Sushi Cat omanik Evelyn Mikomägi. Tema ja fotograaf Sven-Olof «Svenne» Englund on tänaseks koos olnud viisteist aastat, neli neist lapsevanematena, ja leidnud suhet värske ja ühtsena hoidva elukorralduse.
Rüüpame Evelyni (33) vastses linnastaabis õhtuseks kehakinnituseks rohelisi smoothie`sid, mille koostisosadeks on kurgid, matcha, merevetikatükid, laim ja muud head tervistavat. Nimelt soetati modelliagentuurile hiljuti uus avaram kontor-stuudio, mis toimib ühtlasi mõnusa kogupere peatuspaigana linnas viibimise ajal, otse oma Sushi Cat restoranist üle tänava. Ruumid on viimasel korrusel, ja kuna päike särab kutsuvalt, läheme katuseterrassile, kust näeb igasse suunda üle linna. See on ideaalne paik ka näiteks Living Modelsi modellide pildistamiseks. «Oleme Kiilis oma stuudio-kodus nii palju aega pidevalt, ja ehkki olen ka siin nagu tööl, on linnas aja veetmine meie jaoks isegi väike puhkus, eemal tavapärastest tööasjadest,» leiab Evelyn. Kiili stuudio ülemisel korrusel on ka Evelyni, Svenne (42) ja Sandersi (4) kodu, mille verandal nad tihtilugu üheskoos istuvad ja lihtsalt imetlevad enda ümber laiuvaid karjamaid ja metsi. «Ja nii rahulik on olla,» tõdeb Evelyn. Kiili stuudio on endine väetisehoidla, mis kuulus kolhoosile «Rahva Võit». Tänagi üüratutel põldudel ja heinamaadel mürisevad traktorid ja kombainid pakuvad perepojale toredaid vaatemänge. «Sandersil on nii hea vaadata, et ahaa, niimoodi tulevad need viljaterad masinasse, sedasi aetakse neid rulle kokku. Ta jookseb paljajalu kogu aeg seal õues ringi, on täiesti karastunud – ta on meil ikka täielik looduslaps,“ räägib Evelyn. Ta märgib, et samamoodi lippas looduse keskel poisikesena ringi Svenne. „Meil on hea meel, et saame oma lapsele sellist maaelu lubada.“
Kuidas teie päevad välja näevad?
Täna läksin tegelikult hästi hilja magama ja kell kuus pidin ärkama, sest laps oli palavikus. Me ei ole muidu väga varased ärkajad, sest me ei lähe ka väga vara magama, laps samamoodi. Kõik ütlevad, et peaksin harjutama last varakult ärkamisega. Samas on aega koolini. Proovin temaga praegu nii palju ise koos olla kui võimalik, näiteks hommikuti. Hommikul viin ta veidi hiljem Kiili lasteaeda, mitte poole üheksaks, vaid poole üheteistkümneks. Oleme siis hommikul perega kodus, meile meeldib rahulikult päevaga alustada. Kui ajad lapse suure kiirustamisega närvi, rikud enda päeva ka ära. On ikka nii paha tunne ja süümepiinad, kui pead teda lasteaeda viima, kui ta ei taha sinna ise üldse minna. Lasteaed on muidu Kiilis suurepärane. Sanders aga lihtsalt ütleb, et tal on meiega palju põnevam olla. Ta tahab meiega kaasas käia, aga kui on kohtumised, ei ole see muidugi alati võimalik.
Ta on meil tõukerattamees – käime iga päev pärast lasteaeda, nädalavahetusel ka kaks korda päevas rulapargis, kus ta teeb igasuguseid trikke. Seal on muidu koos suuremad poisid, 8-aastased, ja ta on väike nublu teiste kõrval, aga ta on nii julge! Vahest kukub ja kriimustab end, aga tal on ükskõik – ikka tõeline poiss. Kiilis on selle rulapargi ümber kaunis loodus ja teeme seal tihtilugu pikniku Svennega – kui laps tahab sinna minna, meie võtame kohvi ja kooki kaasa, istume pingi peal ja sööme, ja vaatame, kuidas ta seal sõidab. Meile väga meeldib see – võtta selline tunnike õhtul. Laps kõva häälega hüüab: «Emme, emme, vaata, kust ma nüüd alla sõidan!» (Naerab.) Suuremad lapsed vaatavad, et oi, piinlik, ema kaasas – need jäetakse ju koju. Meil on teistmoodi – elame talle pidevalt kaasa, plaksutame ja hüüame teiste ees. Meil on nii cool poeg, ta ei karda ega häbene midagi ega kedagi. Oleme andnud talle kodust kaasa turvatunde, ta teab, et oleme tal kogu aeg seljataga. Sanders on meil tõeline päiksekiir elus.
Samas, lased sa tal endal elu avastada – see õpetab lapsele eneseusaldust...
Laps peab ise mõtlema, aga laps peab tundma, et vanemad on kogu aeg toeks. See on hästi oluline – tunne, et võid alati koju tulla. Üritame olla sellised lahedad vanemad, et talle meeldiks meiega lähedaselt suhelda ja kõigest rääkida. Tal on meie poolt kindel seljatagune. Ta teab, et oleme alati olemas. Kui jalutame, ta läheb ees, aga teab, et meie oleme selja taga, tuleme järele. Ja ta teab, et ta võib minna, me ei pahanda temaga, ei kurjusta ega keela. Laseme tal hästi palju ise mõelda, ja nii huvitav on vaadata, kuidas ta erinevaid olukordi lahendab.
Vaatan seda, kuidas inimesed kammitsevad oma lapsi liiga palju, ja siis pärast see laps elab need peale pandud reeglid välja sinu vastu. Kui saad ennast omas elemendis loomupäraselt välja elada, läheb rahulikumalt see elutee.
Mulle meeldib, kui ta unistab kõrgelt ja julgelt. Me kõik oleme lihtsurelikud inimesed – kõik, kes on elus kuhugi jõudnud, olulisi asju teinud ja leiutanud, on lihtsad inimesed ju. Mida ta tahab elus teha, see on tema enda valik – oleme selle hästi selgeks rääkinud, et me ei suru peale enda eelistusi. Ideaalis võiks ta meie äridega edasi tegeleda, aga võib-olla tahab ta üldse muusikuks hakata.
Eks lapse kasvatamine on väga huvitav väljakutse, et mis temast saab.
Mõttemaailma paindlikkust arendavat lapseeas suurepäraselt ka kakskeelsus. Poeg räägib sinuga eesti keeles?
Eesti keeles. Isaga räägib rootsi keeles. Omavahel räägime Svennega rootsi keeles, paljude tuttavatega inglise keeles. Ta kuuleb kõiki neid keeli igapäevaselt. Korra mõtlesin, et paneks ta vene lasteaeda, siis aga jälle, et meil on Kiilis nii hea lasteaed, ei hakka asju keeruliseks ajama. Küll jõuab. (Naerab.) Aega ju veel küll minna vahetusõpilaseks Siberisse.
Lapsed omandavad ju ka tehnika abil?
Kui meie kasvasime üles, tulid telerist kindlad lastesaated – «Klaasikillumäng», «Leopold», «Naksitrallid». Tema saab ise valida. Praegu on Youtube, ja nii põnev on kõrvalt jälgida, et mis asjad teda huvitavad. Info
ülekülluses pead hakkama ise mõtlema, mis sulle meeldib, orienteerud sinna, kus on sul huvitav.
Õnneks talle ei meeldi üldse vaadata vägivaldseid asju, Transformerite ja igasuguste monsterite vastu ta huvi ei tunne. Talle meeldib just vaadata õpetlikke videosid ja saateid, kus õpetatakse lastele erinevaid keeli ja meisterdamist.
Olnud kümme aastat kahekesi, kuidas perelisaga kohanesite?
See on hästi lahe, et mehele meeldib nii väga lapsega tegeleda. Ta arvas, et maailmas on niigi nii palju lapsi ega olnud ise lapse saamisest algul üldse huvitatud. Meil oligi väga tore kahekesi, olime ju päris kaua, üle kümne aasta koos, enne kui lapse saime. Harjusime selle eluga ära. Kui tuli väike imik, kellega ei saa veel suhelda – keegi ei hoiatanud ette, kui pingeline see tegelikult on, kui sa samal ajal töötad ka. Nüüd nad on nii kokku kasvanud. Sanders on hull oma isa järele, jumaldab teda, ja seda on nii kihvt vaadata. Ta kiidab: «Kui tubli sa, issi, oled, oskad kõike, saad kõigega hakkama! Ma armastan sind!» Ja siis ta pilk väriseb seal armastusest ja ta hüppab issile kaela.
Mõtleme vahel, et mis me siin nii palju mässame ja rabeleme, tegelikult võiks lihtsalt nautida seda hetke praegu, kus laps on nii armas.
Püsiva õnne valem, mida vanemad inimesed on ikka rõhutanud – ei tasu kohe last teha, enne tuleb teineteist ja oma elu nautida...
Ei ole mõtet, jaa. Sa ei tea, kas selle inimesega pärast kooski oled. Õppige tundma teineteist enne, elage koos! Me ka oleme Svennega hästi palju reisinud, tegelenud firmaasjadega. Palju igasuguseid etappe on olnud. Tulebki vaadata, kuidas erinevad elufaasid ja momendid mõjuvad – ja kui oled veel pärast ühist teekonda ikka koos , jõuab ka lapse peale mõelda. Tegelikult inimesed on nii erinevad, mõni on ka üksinda nõus kasvatama last üles. Iga inimene valib ise, kuidas tahab.
Mina soovitan aga küll algul koos elada. Kindlasti on võib-olla energiat rohkem, kui oled noorem, et last üles kasvatada. Kui hiljem saad lapse, oled muutunud kindlasti palju mugavamaks. Kui laps tuleb, on see ikka totaalne muudatus elus.
Palju abiellutakse, aga nii paljud ka lahutavad.
Jah, abielu pole garantii.
Me ei ole abielus, aga meile sobib see väga hästi. Iga inimene valib ise. Mõnele meeldib see kindlustunne.
Võib-olla ongi iva selles, et teie vahel on loomupäraselt see kindlustunne ja toetus, ja sestap abielu ei olegi vaja...
Täpselt. Me saame iga päev valida, et oleme koos. Me ei pea olema koos. Aga meile lihtsalt meeldib koos olla! Hoida suhet värskena... hästi oluline on austada teineteist inimestena. Sellised nagu me oleme, sellistena oleme kokku saanud, nii me teineteist hindamegi. Me ei taha teineteist muuta! Tuleb anda hingamisruumi ja et teine inimene saaks olla see, kes ta on. Midagi ei pea suruma teineteisele peale. Iga suhe on kahepoolne. Kui on kuskil midagi imelik või vindub, tuleb alati vaadata ka enda peale, ennast peeglist või seestpoolt. Ei ole nii, et tema süü!
Vastandid tõmbuvad?
Svenne on hästi hea mees. Meie natuurid sobivad – et oleme hästi erinevad. Tema hoiab mind maa peal. Tema hoiab tagaplaanile. Mina võin hästi usaldada inimesi, olen hästi lahtine ja avatud. Tema ütleb, et võtame rahulikult, õpime inimest kõigepealt tundma.
Ja kuna ta on super hea isa, väga palju tegeleb lapsega, lubab see mulle ka hingetõmbeaega. Suhtes on hästi oluline, et annad teineteisele aega. Tema on mulle andnud omaette olemiseks aega, näiteks alati kui tal on tööotsad Rootsis, siis ta võtab Sandersi kaasa. Lapsel on vanavanemad seal, kelle juures talle meeldib samuti olla. Meil tuleb tihti seda ette, et nad lähevad koos nädalaks ajaks ära. Mina lähen mõnikord ka kuskile pikemale tööreisile, näiteks Tokyosse või Milanosse – see on nii hea. Kogu aeg ei tohi ka ninapidi koos olla. Teeme Svennega ju hästi palju koos, meil on kõik ettevõtmised ühiselt. Peaksin tallegi ehk rohkem andma aega, mil ta läheb kuskile lapseta. Vahel ta ka käib.
Aktiivne elu on suhtele hea?
Oleme nii kaua koos olnud, 15 aastat, meil käib liikumine kogu aeg ja see aeg on läinud linnutiivul. Stuudio on meil piisavalt suur, et seal saab igaüks rahulikult oma asju teha. Samas, meile meeldib koos. Tunneme end turvaliselt ja hästi, kui me saame koos asju teha.
Väljas käime nüüd suht harva, lapse pärast oleme rohkem kodused, ei viitsigi eriti minna. Aga võime kuskil üritusel suhelda täiesti erinevate inimestega ja pärast saada jälle kokku – me ei pea olema kõrvuti ega hoidma teineteisel silma peal – meil ei ole üldse see teema. Või tuleme linna, mina lähen üritusele, tema on sõpradega. Pärast läheme koos koju. Seltskonnaüritustel on Svennel üldiselt väga igav, teda ei huvita. Talle meeldib olla privaatsemalt. Mulle sobib rohkem olla inimeste keskel.
Oleme hästi erinevad, aga Svenne mängib hästi suurt rolli selles, mida ma praegu teen ja kes inimesena olen. Ta oskab inimestes näha nende parimat potentsiaali.
Kuidas mees on sind su teel õiges suunas takka tõuganud?
Kui tuttavaks saime, ei teadnud ma, mida tahan teha elus. Elasin Rootsis ja õppisin Stockholmi ülikoolis meediakommunikatsiooni, aga ei teadnud veel, mis must saab. Oli aga selge, et mulle meeldib suhtlemine ja rahvusvaheline eluviis. Sellest sain juba aru, kui olin 16aastaselt aasta aega vahetusõpilane Austraalias.
Siis hakkas tulema – Miss Estonia aastal 2000. Svenne õhutas, et läheksin sinna. Mina olin kahevahel, et mis nüüd mina... aga teadsin, et kui üldse minna, siis aastal 2000, kui olen 20. Mulle sümpatiseerivad numbrid ja sümbolid. Sain 20 ja neli päeva hiljem krooni pähe. Sinnagi võistlusele läksin põhiliselt seepärast, et saaksin reisida ja maailma näha.
Missikarussell keerles minu jaoks kaks aastat – ja siis tundsin, et issand, mulle hakkas see missiteema täielikult vastu. Tahtsin ennast milleski muus tõestada. Käisin ju ülikoolis ja see missindus muutus pealiskaudseks.
Siis mõtlesingi, et mida edasi teha elus – juba siis, kui Svennega tuttavaks saime, organiseerisin inimesi reklaamidesse, mida ta pildistas. Pidevalt oli vaja leida inimesi, isegi tänavalt, ja see andmebaas hakkas kujunema juba ’98. aastast, mil olin 18. Kui tuttavaks saime, kogu aeg olid pildistamised, ja siin Eestis ka. Kunagi oli Estline, nüüd on Tallink, ja Svenne on neile aastaid pildistanud. Tegime mitu aastat järjest tervele Eestile tiiru peale. Svenne ütles ka, et mulle sobib palju paremini organiseerimise pool, ja julgustas mind sellesse valdkonda minema. Olin 23, kui avasin Eesti suurima foto-filmistuudio ja modelliagentuuri. Nüüd olen sellega tegelenud kümme aastat.
Tähistad augusti lõpus modelliagentuuri Living Models 10. sünnipäeva suurejoonelise modelliotsinguga üle Eesti. Paljudel noortel on võimalus saada mitmeks kuuks moemekadesse sealsete tippagentuuridega koostöös ametit proovima.
Mida peab teismeline modelliks soovija silmas pidama?
Igaüks ei ole valmis selleks, pead väga tahtma ja julgema minna. Räägime enne vanemate ja kooliga, teeme plaani. Ettevalmistus on oluline, et oleksime ise ka kindlad, et modell ikka on valmis minema, et ei juhtuks, et ta sealt kohe koduigatsuses tagasi tahab tulla. Neid asju on juhtunud. Tahame seda vältida, modell ise kui, ja kui ta on alaealine, ka tema vanemad peavad olema vägagi koostöö – ja suhtlemisaltid.
Pere ei pea ise mingit rahalist riski võtma. Meie välisagentuuridest koostööpartnerid maksavad ette kinni lennupiletid, elamise, nädalaraha, mis läheb küll hiljem modelli tasust maha. Noor ei pea vähemalt ise midagi maksma. Isegi kui ta esimesel reisil ei teeni seal eriti, saab vähemalt reisida ja maailma näha. See on hästi põnev, mulle väga meeldib noorte inimestega tegeleda ja neid suunata.
Teismelised on tihti ebakindlad ja tahavad end hakata väga noorest peast muutma, juukseid värvima, kulme kitkuma, ripsmepikendusi panema. Räägime kohe ära alguses, et loomulik ilu on kõige hinnatum. Iga inimese jaoks, rääkimata modellidest, on kõige parem tema loomulik juuksevärv, see toob kõige paremini välja naha tooni ja ei riku juukseid. Kui sa oled sedasi sündinud, on see sulle mõeldud ja modellinduses otsitakse taga vaid naturaalset ilu.
Ma tahan selliseid korralikke tüdrukuid oma agentuuri, kellele läheb korda tervislik eluviis. Kes ei suitseta, ei joo, ei pidutse, kes hoiavad oma hinded korras, tegelevad tantsimise-spordiga, on kahe jalaga maa peal. Oluline on teha koostööd vanematega, hoida noortel silm peal ja olla loomulikult ka ise neile heaks eeskujuks.
Tähtis on see, et nad rämpstoitu ei sööks, igasugu limonaadidest-saiakestes-burgeritest ja hilistest söömistest tuleks suure kaarega eemale hoida.
Kuidas hoida ära nälgimist, kui noor tüdruk tahab end modellimaailma parameetritesse pigistada?
Modellide puhul on muidugi tavaliselt tegu teatud tüüpi kehaehituse ja ainevahetusega noortega, kes saavadki endale rohkemat lubada – samas ei saa muidugi kõike süüa, see maksab millalgi siiski kätte. Kui enda vormis hoidmine tuleb raskelt, siis ei ole mõtet isegi väga modellindusega tegeleda, ei ole mõtet ennast piinata. Mulle ei meeldi üldse öelda tüdrukutele, et nad peaksid alla võtma, nad on ju nii ilusad noored inimesed! Maailma moetööstus lihtsalt määrab need mõõdud ja ideaalid – peame lihtsalt leidma neid tüdrukuid-poisse, kes lähevad loomupäraselt sellesse šablooni. Me ei saa ise neid reegleid muuta. Meil on samas ka ju reklaammodelle, kes ei pea olema pikad ja peenikesed, vaid kes võivad olla lihtsalt fotogeenilised või huvitavad karakterid.
Sinu jaoks on nauding, kui käed-jalad on tööd täis?
Üldiselt tunnen end vägagi enda elemendis, kui hästi palju asju toimub. Lähen kärsituks, kui pikalt on vaikus ja puudub vaheldus. Mida rohkem väljakutseid, seda paremini orienteerun ja oskan end
dissiplineerida. Võtan oma tööd pigem kui elustiili, mis pakub mulle pinget ja ilma milleta ei oskaks oma argipäeva ette kujutada.
K
