«Uhke, ülbe, kuid tegelikult hea!» iseloomustab EWERT SUNDJA ennast.

Lipsuga igati viks ja viisakas Ewert on 21aastane põhimõttekindel noormees, kes teeb, mida tahab, ja naljalt teiste pilli järgi ei tantsi. Kui vaja, möllab, kui vaja, nokitseb omaette muusika kallal. Ta on pärit paljulapselisest perest, musikaalsuse pärinud vanematelt, kellega jõuluõhtuti koos klaveri taga jõululaule lauldakse.

Õppisid Nõmme muusikakoolis klaverit, edasi läksid Otsa-kooli pop-jazzlaulu erialale, kuid jätsid selle pooleli?

Jah, jätsin selle pooleli... (Ewertil tuleb ette pahandust teinud koolipoisi ilme.) Õigemini mind visati sealt välja...

(mõte takerdub hetkeks) …lustakas lugu oli seoses sellega ka. Kui talvel ilmus Kroonikas artikkel Liisi Koiksonist, siis Liisi poetas seal mokaotsast, et nüüd on Ewert jäänud minust juba aastakese maha vms. See oli minu vanematele üllatuseks. Muidu nad ei ole väga suured Kroonika lugejad, aga selle lugesid nad sealt välja! Kodus pidin hiljem seletama, miks ma Liisist maha jäänud olen. Nüüd saavad nad siis lõplikult teada, et mind on välja visatud. Mul on püsivusega probleeme, nagu see väljendus ka

õpitulemustes.

Said koolist ka midagi kasulikku?

(kärmelt) Sain ikka... selles ma ei kahtle. Kui ma keskkooli lõpetasin, oli Otsa-kool hästi oluline just keskkonna mõttes: muusikat täis, igas nurgas mängis keegi midagi. Kool suunas mind jazzi poole, enne ei osanud ma sellega eriti tegelda. Seal oli võimalik laulda ja mängida teistsugust muusikat, kui ma varem olin teinud.

Paber ei ole sulle oluline?

Aga tegelikult ju on nii, et selles äris, õigemini muusikamaailmas, ei mängi paber mingit rolli. Loll näide, aga keegi ei küsinud Michael Jacksonilt, kas ta on muusikakooli lõpetanud... no ma ei pea ennast ka Michael Jacksoniks... veel. Ja temaks ma ilmselt ei saa ka. Arvan, et see iva on kuskil mujal peidus. Kool võib seda võimendada ja esile tuua, aga samas võib inimesed muuta ka üheülbaliseks ja kooli moodi. Mina pooldan iseõppimist ja -leiutamist. Ja kui see ka võtab kauem aega, jõuan ma sinna ise.

Kuidas su bänd elab?

Ma ei tea, kas seda saab hetkel bändiks nimetada, meil on ta natuke laiali… võib-olla.

Aga ta ei olnud kunagi ka väga koos, kuna tegevus on veidi hajutatud. Ma pole seda punti pidevas töös hoidnud, aga suure tõenäosusega… ma tean, et rääkisin juba eelmine aasta sama juttu, see on see valemoment, mida mulle meeldib mõnikord teha (naerab), aga suure tõenäosusega on selle suve lõpuks mingi materjal plaadi peal. Praegu käivad ettevalmistused.

Sina oled liider?

Vist küll, jah, muusika on minu tehtud. Kokkuvõttes leiutame mingeid asju ikka koos, aga keegi peab bändis olema liider, muidu ei lähe. Mitte mingit ebavõrdsust või kellegi mõtte katkestamist... aga keegi peab lõpuks asjad kokku võtma.

Oleksite nõus oma bändiga esinema ka heategevuslikel kontsertidel?

Eelmisel aastal olime juba mingil heategevusüritusel, nii et kogemus on täiesti olemas. Aga mis võiks olla vastus sellele küsimusele… väikseid lapsi võiks ju ikka aidata.

Mis suhe sul Liisi Koiksoniga on?

(Ewert nokitseb hoolega oma kohvitassi kallal.)

Me oleme väga head sõbrad, käisime aasta otsa ju samas klassis ja tegime koolitöid kõrvuti, aga see on ka kõik.

Liisi üürib koos ühe meesterahvaga korterit Tallinnas, poiss-sõber elab Tartus ja vaba aega meeldib tal veeta sinuga?

Tegelikult ta enam vist ei üüri seda korterit, ta elab nüüd rohkem Tartus. Ja ma arvan, et ta veedab oluliselt rohkem aega koos oma mehe kui minuga. Me käime teinekord kinos, joome kohvi ja ajame juttu.

On sul oma fänniklubi? Ja kuidas on lood austajatega?

Ametlikku fänniklubi ei ole, keegi pole teinud, aga mingid inimesed ikka mu kodulehe guest booke’i (külalisteraamat — toim) kirjutavad.

Naljakaid juhtumeid?

Ma olen veel nii mõttetu, et need lood pole üldse huvitavad. Natuke läheb veel aega, arvan.

Võib-olla see, et paaril inimesel kipub see piir ununema, kes ma nende jaoks olen. Nad hakkavad mind võtma nagu mingit sõpra, kuna nad on mind televiisorist näinud ja guest booke’i kirjutanud... tegelikult ma ju ei tunne neid. See on keeruline situatsioon, ma ei oska veel seisukohta võtta. Kui neile meeldib mu muusika, on see hea, aga ma ei oska kõigiga suhelda nii nagu oma sõbraga, kellega olen 15 aastat koos olnud. Mõnikord olen saanud võõrastelt telefonidelt sõnumeid ja tänaval on ka ligi astutud, aga see on pigem naljakas.

Millest su laulud räägivad?

Arvan, et see on see suhtemüstika. 80–90 protsenti kogu maailma loomingust on mingil määral inimestest inspireeritud, tavaliselt armastusest või suhterägastikust. Need kõik on minu enda kogemused — mingis võtmes või mingil võimendatud moel. Ma räägin nagu mingit juttu, olen jutuvestja!

Millest saad inspiratsiooni?

Ma ei ole selle peale väga mõelnud... kindlasti ei ole see midagi sellist, et lähen koju ja vaatan nüüd mingit pilti. Pigem on need mälestused elust enesest. Ühest lilleõiest ma kodus sõnu välja küll ei ime.

On sul oma tüdruk?

Hetkel olen vaba ja vallaline.

Kas pärast «Kahe takti» võitu võttis su elu teise suuna, said häid ettepanekuid produtsentidelt jne?

Kõik need olid pooletoobised ja mul on tekkinud juba teatav eelarvamus Eesti «muusikaärimeestest». Nende ettepanekud ei ole väga tõsiseltvõetavad. Kui tahad, et asjast midagi välja tuleks, tuleb ikka ise teha. Kui inimesed tegelevad kümne eri asjaga, siis see väljendub lõpptulemuses.

Võtsid osa Eurovisiooni lauluvõistluse Eesti eelvoorust. Olid pettunud, et ei võitnud?

Olin võib-olla pigem üllatunud, et see lugu ei toiminud. Vaiko Eplik kirjutab häid lugusid, aga ehk see suur vihalaine pärast tema enda esinemist Eurovisioonil mõjutas nüüd inimesi veidi, jäi nagu alateadvusse.

Aga kindlasti oli see hea kogemus. Ma ei seadnud endale eesmärgiks võitmist ja olen ka suhteliselt halb teiste muusika esitaja. Enda loo puhul ma tean, mida tahan öelda. Ka need sõnad, mis Vaiko kirjutas… ma võin neist aru saada, aga mitte päriselt.

Järgmisel aastal proovid oma looga?

Võib juhtuda, ennustada ei oska.

Mida arvad üldse Eurovisioonist, Epliku arvamust me juba teame...

…ja sellest hoolimata võttis ta sellest osa (kõlav naer).See on Euroopa showbisnise ere asi, mingil hetkel on see lõbus, aga viimastel aastatel läheb muusika küll kuidagi täiesti käest ära. Aastaid tagasi, kui ma veel väike olin, oli see põnevam. Aga võib-olla on see tingitud ka sellest, et ma olen ise saanud aastatega muusikaliselt targemaks. Kui midagi teha pole, vaatan ikka.

Muusikalid?

«Jesus Christ Superstaris» olin ma peaaegu et puu rollis… Mulle muusikalid väga ei sobi. See tükk meeldib mulle endale väga, see oli ka põhjus, miks osa võtsin.

Millisena näed oma tulevikku muusika alal?

Ma ei tea, kas muusikutel sellist asja on... võib-olla sportlastel on olümpiakuld, aga muusika on huvitav just selle poolest, et ei tehta midagi revolutsioonilist, vaid see on pidev protsess täis uusi laule ja loomingut. Praegu on mul küll selline tunne, et minu jaoks muusika ei ammenda end, alati on võimalik midagi teha.

Välismaale?

Arvan, et jõuan ka sinna. Eelkõige teen ma seda ikka muusika pärast, aga ma olen ka piisavalt uhke ja ambitsioonikas, et välismaale jõuda. Noh, nüüd, kui Vanilla Ninja enam ei suuda, siis mina küll suudan. Kas nüüd just Saksamaale, aga mujale tahan kindlasti minna — maailma vallutama!

Kui sa ei tegeleks muusikaga, mis oleks su eriala?

Ma ei kujuta hetkel ette, et millegi muuga tegeleksin. Mulle käib üldse närvidele arvamus, et võetakse kätte ja hakatakse lauljaks. No pekki, see ei käi ju nii! Arstiks võid küll hakata: õpid koolis vajaliku ära ja siis saad tööle. Aga lauljaks ei saa hakata ja seda tegelikult ei saa ka õppida. Võid õppida laulmist, aga see iva kas on või ei ole, seda niisama ei tekita. Lauljaks pigem sünnitakse.

Aga mulle meeldib juukseid lõigata. Võib-olla oleksin sel juhul teinud seda.

Kas muusika on kogu su elu?

See oleks ebaõiglane teiste asjade suhtes, mis mu elus on, aga ta on väga suur osa sellest. Ja arvan, et ta ei tohikski olla k o g u mu elu. Elus on palju muidki asju, perekond näiteks.

Mitte et ma muusikat seepärast vähemtähtsalt võtaks, aga ma ei ole selline, kes on muusika nimel absoluutselt kõike nõus tegema.

Oled endiselt Tallinna Gospelkoori solist?

Ma pole ainuke, on ka teisi soliste. Ja vahepeal laulan muid laule ka. Augusti lõpus hakkab gospelkoor plaati lindistama. See tuleb huvitav asi, seal mängivad huvitavad pillimehed.

Millised on su suhted jumalaga?

Võiksid olla paremad, kui nad tegelikult on, aga ma üritan. Jumalat ma usun, see on minu meelest üks väga õige rida. Arvan, et ei suuda ilmselt kõiki neid lünki täita, mis on minu osa, aga see mõte on õige. Kokkuvõttes seisavad ju paljud asjad kristluse ja eluõpetuse alusel.