Enne etendust oli Haapsalu kultuurikeskus elevil. Nii mõnigi külastaja arutles kaaslastega Kuressaare etenduse üle, ent eeloleva õhtu puhul hirmu ei tuntud. “Noh, me tulime siia ikkagi täna seda seiklusjuttu kuulama, mitte muretsema, missugusena ta lavale tuleb,” sõnas kohalik komöödiasõber Publikule. Teine ootusärevil külaline uskus, et Kuressaare apsust hoolimata on Normann end selleks õhtuks kokku võtnud ja suudab siiski hea tüki teha: “Ehk oli see purjutamine ühekordne, vot ei teagi, ei näinud ju seda ise.”

Tõesti, monoetendus algas hoogsalt ja teravalt, ehkki läks aega mõistmaks, mismoodi kartulipudrust ja hakklihakastmest viib lugu edasi otsuseni sõita maailma kiireimasse linna. Üsna alguses võttis Normann võimaluse ning ütles, kuis Ameerikasse võiks lausa pagulaseks minna. Imestasin, kas pagulusteema on tõesti see, millega koomik oma seiklusi alustada tahab. Esimestest hetkest tekkinud aimdus, et järgnevad poolteist tundi saavad tugevasti stereotüüpidele tuginema, ei vedanud kahjuks alt.

Jättes kõrvale justkui raamatust mahakirjutet soome pankur Pekka, kes Normannil lennureisikaaslaseks sai, õpetuse, kuidas lennukis salaja alkoholi juua ning mitmel korral pagulaseks hakkamise jutt (kuidas siis pagulaseks hakata, kus selleks õppida saab?), jäi kõrva kriipima tuntav rassismitoon. Tänases Eesti ühiskonnas juurutada väärarusaamasid ning näidata laval imestust teiste rasside olemasolu üle, näib väiklane ja vägivaldselt võetud valge mehe õigus.

Ent tundub, et publik, kellele etendus suunatud oli, hindas seesugust nalja, ning igal korral, mil näitleja oma jutustuses neegrinalja tegi, rõkkas saal naerda. Et näitleja oli laval kahtlemata särtsakas ja tundus küllaltki heas vormis olevat, ei tohiks Haapsalu etenduse kohta pealtvaatajail nurinat olla.

Andsime Henrik Normannile veel võimaluse omapoolselt olukorda selgust tuua, ent seda ei kasutatud tuues vabanduseks näitleja kehv tervis ja soov keskenduda vaid kõige tähtsamale — tänaõhtusele etendusele.