Inglise sajandi pulma eelõhtul tunnistasid Eesti teatri kuningannad, et nende süda tuksub kroonprints Charlesile.

Mis see meie elu muud märgib ja paremini mõõdab kui pulmad, sünnid ja matused. Kolmkümmend aastat on inimese elus pikk aeg. Ja kuidas veel Eestis ajaloos! Kui kroonprints Charles viis altari ette leedi Diana, valitses meie üle veel hingevaakuv baatjuška Brežnev. Tookordset sajandi pulma said (põhja)eestlased piiluda Soome televisioonist.

Ita Ever (80)

Kallis laps, ma ei mäleta seda enam. Küllap ma vaatasin, aga…  Charlesi ja Diana pulmadest pole mul nii selget meenutust silme ees. Kuninglik muidugi, aga… (naerab) Näete, ma hakkan kokutama.

Nüüd, enne Williami ja Kate Middletoni pulmi vaatasin ma üllatusega Charlesist tehtud saadet. Pean ütlema, et mul tekkis sümpaatia. Sest palju me neist kroonitud peadest teame?! Loeme mingisugusest ajakirjandusest seda ja teist, kolmandat. Ja selle järgi otsustame, kas ta on nüüd niisugune või naasugune. Aga see Charlesist tema 60. sünnipäeva puhul tehtud film tõesti liigutas. Et ta oli nii inimlik. Korraga inimene meie kõikide hulgast. Ja et sel mehel on niisugune tavatu huumorimeel – see oli lihtsalt nauditav! 

Tõesti, Diana kuninglik matus püsib nüüd paljudel ehk enamgi meeles. Sest see oli nii traagiline, aga… Tegelikult me ei tea ju nende suhete tagamaid. Vaatajana-kuulajana võime ju kaugelt mõtelda oma arvamuse. Teadmata igasuguseid suhteid, mis seal kõik veel on olnud. See on nagu meie omaski väikeses vabariigis. Kui me näitame näpuga – aga kuidas me saame teiste inimeste üle otsustada tegelikult tundmata ju nende eraelusid!

Tunnistan, ma olen aldis kuninglikke sündmusi vaatama.  Olen niisugune inimene, kes armastab võluvaid traditsioone. Selles mõttes suur kummardaja Inglismaa ees, kus need on veel säilinud. Olgu kuninglikus kojas, aga tundub, et ka lihtsate inimeste hulgas. Olen käinud Inglismaal. Kui nägin, kuidas Buckinghami paleest väljus kuninganna eskort, võttis see mul silma kalkvele. Mulle meeldivad traditsioonid, mulle meeldivad inglased. Inglise dramaturgia ja inglise keel.  Nii et olen suur inglise fänn, sada kümme protsenti.

{poolik}

Pean tunnistama, et mulle absoluutselt ei meeldinud Elizabethist tehtud mängufilm «Kuninganna». Hindan Helen Mirrenit. Võrratu näitleja ja ta sobis sellesse rolli väga ja kenasti. Aga ma ei saa aru, milleks see film tehtud oli! Kui kuninganna on ise elus ja täies suuruses võimeline ise end meile näitama ja rääkima. Filmis olid kõik need tema kõrvaltegelased, ka tema mees ja lapsed, kuidagi lihtsustavalt karikeeritud. Ainult üks koht oli ilus. Kui Helen Mirren vaatas suures kaadris Elizabethina looduses põtra. Näitlejana ma ju teadsin, et tegelikult on tal ainult kaamera silme ees. Ta mängis seda oivaliselt, et näeb põtra.

Näitlejana mulle endale eriti ei meeldi mängida kuningannasid. See üks ja ainus kord «Hamleti» Gertrudena oli mul absoluutselt ebaõnnestunud. Ja ega sel eksperimendil Kuningas Learina palju puudu ei jäänud. Ma mõtlen altminekust.

Oli Everil Leari mängides ehk ka kuninganna Elizabeth silma ees?

 Ei, absoluutselt mitte. Võib-olla kui keegi oleks mind aidanud, ehk siis kahe-kolme-nelja peale oleksime kuninga kombineerinud…

Ühesõnaga, jah, mulle meeldib neid vaadata, jälgida, nende kroonimistele kaasa elada. Aga ju ma ise olen niisugune lihtsam inimene. Ei püri, et saaks ometi mängida kuningannat. (Naerab.) Ju siis lihtsa inimese psüühika istub mulle rohkem. Ei oska ennast asetada sinna kuninglikku sfääri näitlejana.

Kersti Kreismann (64)

Jah, eks valvasin minagi tol päeval kodus Mustamäel oma pisikese mustvalge teleka ees. See oli suursündmus, omaette klassist romantiline. Vaatemäng! Eriti veel meile siin nõuka-ajas. Mäletan, kuidas juba enne oli teatris omavahel juttu, et nüüd see tuleb ja Soome televisioonist näidatakse. (Naerab.) Kas me just selleks puhuks teatris «kollektiivse vaba päeva» nõudsime, aga ei olnud ju vabrikutöölised, nii et sai vaadata. Ja pärast oli kõvasti jutustamist. Vähemasti naised olid küll kõik vaadanud – et oh kui ilus ja kena paar.

Diana oli esimesest hetkest peale armas. Nüüd tagantjärele kõiki neid kaadreid temast vaadates – ta läks ju aastatega järjest kenamaks. Aga pulmapäeval ilmselt just see eriliselt mõjuski, et ta oli nii kohmetu, nii lihtne. Ma mäletan seda tunnet küll, et minu jaoks see tema soeng oli kuidagi tavalisevõitu või…  Samas, milline uhke loor ja kleit!

Eks kõik väikesed tüdrukud ole unistanud romantilistest asjadest, ilusatest pulmadest. Ju see siis ka kõditas minus neid lapsepõlve meeli. Just see mõõde sealjuures, et see pole lihtsalt tuhkatriinu muinasjutt, see on nüüd päriselt. Naisterahvale ikka väga tore vaadata. Nõukogude ajal veel eriti, kui nii kaugel ja kõrgel tundus see kõik. Nii et ju ma tegelikult võtsin seda rohkem ikka vist kui suurt filmi. Nii nagu ma enne olin kinos näinud Elizabeth Taylori uhketes kostüümides Kleopatrat... Või oli seegi Soome televisioonist? Seni nähtud suured pulmad olid ikka ainult kinos. Diana puhul oli seda suurem imetunne – et selline asi on ka võimalik!

Minu silmis läks Diana üha kaunimaks ja naiselikumaks, puhkedes ka inimesena, hiljem, kui nende tülid Charlesiga avalikuks skandaaliks rebiti…  Muidugi olin ma siis Diana poolt, kui nii öelda võib. Selles mõttes üllatas nüüd prints Charlesist näidatud film. Pani mõtlema, et üks põnev mees ja karismaatiline inimene ju tegelikult. Ühtäkki nii vaimukas. Ja ka inimlikkuse mõõde sees. Lihast-luust inimene oma huvide ja vastuoludega. Muidugi, kui sul on kohustuslik noblesse oblige peal…

Kõik need nende traditsioonid ja rituaalid… Olgu pealegi täna ehk natuke naljakad. Kogu see kombestik, mida püüdlikult järgitakse. Ma olen konservatiivne inimene – minul ei ole kuningate ega monarhia vastu küll midagi. Ma ei ole teiste kuningakodadega ehk nii kursis. Aga eks Inglismaa oma aastatuhandepikkuse stooriga on ikka kõige vägevam. Olen nüüd hiljem palju kordi Londonis käinud. Selles linnas jalutades näed ja tunned omal nahal tõesti igal sammul muljetavaldavaid aristokraatia märke, mis varem piltidelt ja filmidest nähtud. Nägin ka neid lillemägesid, mis rahvas Diana mälestuseks oli paleeväravate ette viinud. Siin-seal möllavad pildile küll ka monarhiavastased. Aga me ei usu, et inglise rahvas tahaks sellest uhkusest oma elus ilma jääda.

Merle Palmiste (40)

Eks kodus ema kõrval sai vaadatud. Soomest tulnud mustvalge pilt oli udune, aga kõik sai ära nähtud! Olin kümnene, mäletan vaid fragmente. Uhket printsessikleiti – hästi pika slepiga. Hiljem olen lugenud, et kaheksa meetrit pikk ja taftist. Ja et ta ise oli uskumatult uje ja tagasihoidlik. Tõlda ja hobuseid. Aga kõige rohkem jäi meelde see printsessikleit.

Kui minu ajal oleks barbisid müüdud, siis oleks ma kindlasti nendega mänginud. Meil olid siis millegipärast just jänesed, kellele me riideid õmblesime. Kord sain välismaalt ka ühe nukumööbli. Oi, see oli vapustav!

Kui mõelda, et Diana pulm oli juba kolmkümmend aastat tagasi. Nüüd siis Kate… Siis on üks kuninglik pulm inimelus ju tõesti sajandi sündmus. Mitte Eurovisioon, mis tuleb igal aastal. Tore, et kuningad veel mõnes riigis olemas on. Olgu siis paljuski «suveniiri» staatuses, pakuvad nad ikka veel romantilist ja müstilist põnevust. Stiilset järjepidevust.

Tänapäeva meedias on populaarsed kõikvõimalikud reaaliti-sõud. Seal kehtib reegel, et mida lihtsam, rumalam ja koledam sa oled, mida lollimat juttu räägid, mida agressiivsemalt käitud, seda tuntum sa oled. Tegelikult absurdne. Aga inimestele meeldib. Vaatad kodus telekat, naerad ja tunned uhkust – näe, ma ei olegi kõige rumalam! Nagu seal inglaste «Big Brotheris» see plika, kes kogu rahva ees pikalt vähki suri ja müüs ka oma matuste kajastamise õigused ette ära… 

Selle sodi kõrval on kuninglikud pulmad midagi üdini positiivset. Kogu see sinivereliste taust – see on ju suurem kui elu. Traditsioonid, raha ja tiitlite pärand. See on huvitav, tavalisele inimesele kättesaamatu salapärane maailm. Ilus on vaadata. Tänapäeva muinasjutt.

Minu suur lemmik on prints Charles. Ta on jätnud endast eemalt kuidagi positiivse ja stiilse mulje. Mulle on ta eluaeg rohkem meeldinud kui see printsess Diana – «ah, kui õnnetu ma olen!».  Kõik need tema kannatuste-raamatud ja demonstratiivne heategevusega tegelemine. Prints Charles ei kommenteerinud seda kuskil sõnagagi. Ta oleks ju võinud ka miljardeid kokku ajada raamatuga «Minu elu printsess Dianaga. Kuidas kõik tegelikult oli». Stiilne mees, kes teab, et oma pereasjad võiks nagu pereringis korda ajada! 

Kroonitud naistest meeldib mulle Taani kuninganna. Kunsti õppinud naine, võluvalt boheemlasliku tatšiga, kannab suurte lilledega kleite ja pahvib suitsu. Filmist avaldas muljet Helen Mirreni Oscari-roll Elizabethina. Pani mõtlema, kui raske on kuningannana hoida neid vanu traditsioone tänapäeva maailmas.

Aristokraatlik eesti teatrimeestest oli Ants Eskola. Jüri Krjukov. Tänastest kolleegidest Mait Malmsten, Märt Avandi…

Aga pulmad on alati toredad – õnnelikud ja ilusad inimesed! Kes ütleks «oh kui nõme, käisin pulmas»?! Külalisena püsib mul eriti meeles Anneli Järveti pulm. Soe, lihtne, südamlik – superpulm! Endal on mul see rõõm veel tegemata. Aga näitlejana on mul hea, vähemalt kümnes pulmas pruut olnud. (Naerab.) Vahel ma mõtlen, et kui inimesed lahutavad, võiks ju ka suure peo teha – nüüd saab see jama läbi, hakkab uus elu!

Ülle Lichtfedlt (40)

Minu elus see pulm nii suurt furoori ei tekitanud. Mis ma siis olin, kümneaastane plika. Meil Rakveres soomet eriti hästi ei näidanud. Seda olen kuulnud, et kui «Emmanuelle’i» filmi näidati, oli Rakvere linn meestest lage, ja naised seisid katustel, hoides antenni.

Hiljem olen vaadanud hulka Dianast tehtud dokfilme. Eks ta on ikka kõige kuulsam neist kroonitud peadest. Tänu, või kahjuks oma surmale. Kui palju on tänapäeval veel neid inimesi, keda rahvas nii armastab?!

Just Briti kuningatest ja kuningannadest on vändatud enim filme ja seriaale. Üks mu lemmikuid on see, kus Elizabeth pea kiilaks ajab, end neitsiks kuulutab ja abiellub igavesti Inglismaaga. No see heleda pea ja ripsmetega näitlejanna…

Printsessi-muinasjutud polnud lapsepõlves mu lemmiklektüür. See ei ole minu teema. Oma tütarde pealt vaatan, kuidas kogu see barbindus ja minimissindus on liiale läinud. Roosat vahtu on nii palju, et – fuhh! See on kuritegu mu meelest. Ilus on argiseks muudetud.

Mõned eestlased kipuvad nüüd meil ka kuningat ja kuningannat mängima. Meil olid, on omad kuningad olemas. Millest Urmas Lennuki kirjutatud «Vargamäe kuningriik» rääkis? Et kõik me taluperemehed olid siis kuningad. Minu arust on see naeruväärne, kui mõni eestlane hakkab siniverelisust esitama. Mulle meeldib meie lihtne president, ja Evelin  Ilves on vinge naine. Jõudu neile teiseks valimisajaks!

Minule oli väga pikalt ainukuningas minu isa. Ja nüüd on loomulikult minu kuningas minu mees. Arvan, et iga mees saab seda olla oma naisele ja lastele.  (Näitlejanna telefoni kostab Viitna koduõue lindude laulu. Ja Ülle kiirustab tagasi oma hommikuse rituaali juurde – koera kevade esimestest puukidest puhtaks kammima.)