Laulja Gerli Padari ja võistlustantsija Martin Parmase vahel lõi kirg lõõmama esimesel kohtumisel… Täna ütleb Gerli, et ta on see, kes ta on, tänu Martini ja lähedaste tugevale toele.

 

Gerli Padar (31) särab laval nii laulja, tantsija kui ka näitlejana. Ta saab hästi hakkama telesaadete juhtimisega, ning ka iluuisutamise shownumbri esitamine pole tema jaoks mingi kunst. Gerli on avatud, julge ja väga sportlik. Laulja- ja näitlejakoolitust pole ta saanud – see anne on talle juba sündides kaasa antud. Gerli õpib Tartus avatud ülikoolis hoopis ajakirjandust.

Lauljanna tellib kohvikus vett ja värskelt pressitud mahla. Ta ütleb, et ei taha süüa, sest elukaaslane Martin Parmas (27) oli äsja talle omatehtud praadi serveerinud. Tervislik toit on Gerli jaoks tähtis, aga mitte üleliia. Vahel lubab ta endale ka pitsat või burksi ega ütle ära šokolaadistki. 

Kuidas sul koolis läheb?

Hästi.

{poolik}

Kas sinust saab ajakirjanik?

Seda ma küll ei kujuta ette, aga kõik võib juhtuda. Pigem tahaks olla telega seotud, kui kirjutavas pressis töötada. Läksin ülikooli enese täiendamise eesmärgil, mitte selleks, et ajakirjanikuks saada. Seal on tore, silmaring laieneb, tutvusringkond on täiesti teine. Olen saanud endale palju toredaid, arvatavasti eluaegseid sõpru.

Mõni aeg tagasi sahistati sinu ja Martini lahkuminekust, ometi olete koos…

Jah, eriti naljakas on, kui mõnikord on keegi tuttavatest lugenud kommentaare ja meid valgustanud, kus kõik teavad minust ja meie suhtest rohkem kui ma ise. Uskumatu, kuidas inimesed võtavad selle õiguse. Enamik kommenteerijatest pole mind arvatavasti näinudki, aga avaldavad arvamust, annavad hinnanguid ja panevad hindeid. Ma küll ei kujuta ette, et ma nii teeks. Tõepoolest, ajakirjandus ei näita vahel asju nii, nagu olen neid mõelnud ja öelnud, see on veidi kurjast, aga samas paratamatu.

Su uus bänd The Moon sai küll head kajastust.

Jah, see nime lugu oli nüüd küll väike nali. Mu vennal Tanel Padaril on The Sun ja mul The Moon. See on vahva projekt. Selles on hea energia ja ma ise tahan seda nii väga teha.

Väga hästi, lausa ülihästi võttis meid vastu ka publik. Huvi The Mooni vastu on suur, kontserdipakkumisi tuleb iga päev. Meie kontseptsiooni idee pole ju iseenesest midagi uut, seda on kõikjal tehtud, kuid Eestis oli selle koha peal praeguseni n-ö auk. Ometi, me ei jää 90ndate disko kaverdamise juurde, kindlasti üllatame nii omaloomingu kui ka muude vahvate asjadega, mis sobivad konteksti. Olen väga elevil. Kui õiged asjad elus on õigel ajal, siis kõik sujub, ei teki takistusi teele või kui takistused tulevadki, siis on need kergelt ületatavad. Näiteks panevad järele mõtlema, mida peaks teisiti tegema. Olen selle projektiga just sellist mõnusat kulgemist tundnud ja seda suuresti tänu asjalikele ning töökatele bändiliikmetele.

Paljud artistid tahavad maailmas läbi lüüa. Kas sa piiri taha oled vaadanud?

Minule meeldib Eesti publik ja mulle meeldib laulda eesti keeles. Minust on kindlasti paremaid lauljaid ka Eestis, mis siis veel rääkida piiri tagustest, neid on seal tuhandeid. Mulle meeldib siin olla, niikaua kuni on inimesi, kes käivad kontserdil mind kuulamas. Miks tahta kogu aeg midagi veel. Õnn on see, kui oled asjadega rahul praegusel hetkel, sellega, mis on. Loomulikult tasub pürgida kõrgemale ja kui tuleb võimalus, siis haaran sellest kinni. Aga seda, et ma ise võimalusi otsiks ja kellestki traktorina üle sõidaks, seda kindlasti minu puhul oodata ei tasu. Ma pole nii ambitsioonikas.

Mulle meeldib töötada Vanemuises. Minu jaoks on see nauding. Mulle meeldib sealne kollektiiv. See on meeldivalt rutiinne töö. Vanemuine on mu teine kodu. Tavaliselt on rutiin loovale inimesele surm. Kui küsitakse, et kuidas sa suudad juba 60. kord Lotte osas laulda, kas tüdimus ei tule, siis minu vastus on: ei, absoluutselt mitte!

Sa oled ju oodatud ka piiri taga. Jõudsid Jaltas toimuva muusikafestivali Crimea Music Fest kahekümne finalisti hulka ning võistled esikoha pärast. See on suur saavutus. Kuidas tunne on?

Jah, ma olen Baltimaade ainuke esindaja. Valmistun võistluseks. Räägime sellest pärast üritust, praegu veel ei tahaks.

Mis järjekorras sa oma töid ja tegemisi ritta sead?

Esmajärjekorras tuleb pere. Elukaaslane on mul superinimene. Teeme palju kompromisse ja vaatame, kuidas võimalikult palju vaba aega koos veeta. Ta aitab mind väga palju. Pere toetus on minu jaoks ülioluline. Mulle on eluliselt tähtis, et mind mõistetakse, et minu tööd mõistetakse. Tööde valiku juures mängivad rolli paljud tegurid, näiteks see, kellele tuleb esineda, millal ja kus. Mõnikord on valikud väga keerulised. Siiani pole ma ühtki kahetsenud. Pigem on iga töö mind kasvatanud ja andnud ühe tahu juurde ning muutnud mind mitmekülgseks.

Kui võrdled oma elu tantsuga, siis mis tants see on?

Minu elus on kindlalt kõik kümme tantsu esindatud. Võib-olla ladina tantsud on natuke ülekaalus.

Kas väsitav pole nii mitmel rindel rabada?

Väsimus tuleb vahel peale, kui on intensiivne aeg ja asjad kattuvad. Sellistel perioodidel tuleb leida enda isiklikku ruumi ja aega. Võtan aja, teen sporti, olen omaette. Pean harjutama seda, et osata oma lähedastele öelda, et tahaks olla natukene üksi. Vajan seda aega jõuvarude taastamiseks. Probleemidest aitab üle saada ka hea huumor. Kui on rasked ajad, siis hea nali võib lahendada olukorra kiiresti. Minu pere ja lähedaste toetus on mulle väga oluline. Emale saan alati, igas olukorras kindel olla.

Martini vanemad ja minu ema on väga toetavad. Mul on vedanud. Ilma nende heade inimeste võrguta ei oleks ma see, kes olen. Häid inimesi mu ümber on palju, aga kõige olulisem on Martin. Ta on kõige lähedasem. Ta on nii mu parim sõber kui ka kõik muu. Ta on ka mu kõige suurem kriitik. Ta on väga aus. Hindan inimestes ausust ning otsekohesust. Oskan leppida vahel n-ö haavava tõega. Naljaga öeldes – võtan pigem noa makku kui kirve selga.

Kas Martin on su hingesugulane?

Muidugi on! Meil lõid esimesest hetkest kired lõõmama. Seal ei olnud tõesti midagi teha… sellisele asjale ei saa kätt ette panna. Kui ikka inimeste vahel on meeletu tõmme ning tunne, et teineteiseta oled justkui poolik… See on äge! See on tõesti äge, mis meie vahel on!

Mis sind õnnelikuks teeb?

Lihtsad asjad, nagu ilus päikeseloojang või linnulaul või kas või vaikuse kuulamine. Käisime alles eile rannas päikeseloojangut vaatamas. Pole muud vajagi, kui näha ja ära tunda lihtsaid asju, ja kui on väga kurb olla, siis neid meenutada.

Kas usud saatusesse või sellesse, et kõik on enda kätes?

Ikka enda valikutest sõltub palju. Inimene saab ise oma valikutega palju muuta. Usun ka sellesse, et inimesed muutuvad. Tean, et öeldakse, et inimese põhijooned ei muutu. Muutuvad küll, kui inimene ise tahab neid muuta. Olen selles täiesti kindel, võib-olla mõne arvates naiivselt. Usun ka, et inimesed on head. Üks tuntud kirjanik on öelnud, et kurjus pole midagi muud kui janu käes vaevlev headus. Nii see tõesti on. Kurjad ja õelad inimesed on sellepärast sellised, et nad on rahulolematud. Kurjus tuleb sellest, et nad ise kannatavad. Kes on iseenda ja eluga rahul, oskab olla hetkes, talle ei tule mõttessegi teha halba. Mitte kunagi. Ka mina olen mõnikord salvav ja ajapuuduse ning väsimuse tõttu tujukas nagu väike laps. Õpin olema tasakaalukam. Vahel olen nii emotsionaalne ja impulsiivne. Õpin seda, et loen enne kümneni, kui midagi ütlen.

Kui palju sa oma lapse Amanda Rebeca jaoks aega leiad?

Meie peres on selline komme, et kaasame last võimalikult palju oma tegemistesse. Võtame teda kaasa, kui vähegi võimalus on. Loomulikult mitte hilistele kontsertidele. Ta on õnneks väga hea laps, jonnib suhteliselt harva, ainult siis, kui on väsinud. Aga tal on muud nipid. Oskab hästi manipuleerida. Eriti hästi tuleb see välja vanaemaga. Muidu on tal vanaemaga väga hea klapp. Laps läheb hea meelega tema juurde ja isegi kaupleb, et saaks ööseks jääda, sest siis saab koos vanaemaga rohkem lollusi teha. 

Kas tütrest saab ka artist?

Amanda Rebeca laulab ja tantsib küll. Talle väga meeldib, on nagu väike printsess, sätendavad kleidid ja kingakesed… Igal võimalusel ta esineb. Ta käib ka tantsutrennis. Eks näis, mis temast saab, ta alles kuueaastane.

Sa treenid päris kõvasti. Alles tegid läbi triatloni, mis koosnes 500 meetrist ujumisest, 20 kilomeetrist jalgrattal ja 5 kilomeetrist jooksust. Varsti võtad veel pikemad distantsid ette. Miks?

See on super kogemus. Nautisin võistlust täielikult. Ei pea ju veri ninast väljas pingutama. Tulemus pole oluline, vaid see, et lõpuni minna. Ma ei teadnud, mis tunne on pärast ujumist rattaga sõitma minna ja pärast rattaga sõitmist jooksma minna. Ma ei osanud absoluutselt oma jõuvarusid hinnata. See oli sõna otseses mõttes tundmatus kohas vette hüppamine. Kardan meeletult vett, mõtlesin enne võistlust juba, et katkestan, aga pidasin ikka vastu. Rattaga olin ka selleks ajaks, kui võistlus toimus, tohutult vähe sõitnud, ei osanud isegi käike vahetada. Nüüd juba sõidan treeningul 40–60 km päevas. Üldse ei tunne, et oleks väga pingutus. Mulle nii väga meeldib. Käime enamasti koos Martiniga sõitmas, siis on lõbusam ja maanteel on turvalisem ka. Meil pole neid rattateid ju väga võtta. Alles meil oli Palmse mõisas The Mooniga esinemine, olime kaks päeva Lääne-Virumaal, tegime ratastega mõisatuuri. Vaatasime, et mõisad on õige koha peal ja sõitsime edasi. Vahva.

Kust sa spordipisiku külge said?

Eks see tantsusaatest külge hakkas. Heaolutunne, mida füüsilisest liigutamisest saad, on suhteliselt nakkav. Ma olen päris mitu aastat järjepidevalt trenni teinud. Aja leiab alati, kui tahta. Trenn annab energiat ja hea enesetunde, õpetab ennast tundma, oma jõuvarusid hindama, oma keha tunnetama ja annab enesekindlust. Positiivne on see, et olen oma eeskujuga ka teisi inimesi trenni meelitanud ja inspireerinud. Mulle on öeldud, et näe, otsustasin sinu eeskujul ka triatloni läbi teha. Eks kõige raskem on teha esimesed sammud uksest välja, see on suurim eneseületus.