Lauljatar Getter Jaani tunnistab, et inimeste pahatahtlikud kommentaarid toovad tema ilusatesse silmadesse sageli pisarad.
Getter Jaani (19) laulis hiljuti USAs jalgpallur Joel Lindpere koduklubi New York Red Bulls mängu eel Ühendriikide hümni, millest said teleri vahendusel osa miljonid inimesed. Seal tuldi lauljatari imelise esituse eest tänama, kui ta aga hiljem Internetist eestlaste kommentaare luges, puhkes ta kurvastusest nutma…
Kas sa oled ka mõne sinust ilmunud artikli pärast nutnud?
Ikka olen... Ja seejärel loen kommentaare ja nutan veel. Ma olen õrna hingega. Kommentaaridest saab jagu ainult siis, kui ei pane neid tähele. Paraku kipun ma neid lugema ja hiljem on masendus peal.
Õigem oleks mitte lugeda...
Üldiselt ma ei mõista inimesi, kes soovivad halba. Vahel on mul neist isegi kahju – et kuidas ühes inimeses saab nii palju kurjust ja kadedust olla. Mina leian enda ümber üles kõik ilusa ja lükkan halva minema. Mõtlen endale peegli ette, mis peletab halva eemale ja võtab hea vastu.
Ameeriklased jäid su hümni esitusega rahule, paljud eestlased aga mitte…
Jah. See ongi asja juures kõige kurvem. Ootasin, et just oma inimesed hoiavad pöialt. Oma maa tüdruk ju... Ma lugesin enne esinemist netist mu hümni-uudise juures olnud kommentaare ja mul hakkasid käed värisema. Olin šokis ja õnnetu. Seejärel helistasin oma perele – sain neilt palju head energiat ja julgustust.
{poolik}
Aasta tagasi esindasid sa Eurovisioonil Eestit. Siis polnud närvi sees?
Tead, seal olles oli tunne teine. Seltskond, kellega ma olin, oli toetav ja nii soe, et seal ei saanudki närvi sisse tulla. Me olime nagu üks suur pere, toetasime üksteist igas olukorras. Ükskõik mis võistlus on, ma ei lähe sinna mõttega, et tulin ainult võitma. Ma sain Eurovisioonilt meeletult palju kogemusi ja toredaid tutvusi, mis on kasuks tulnud.
Sa oled paljude noorte tüdrukute iidol ja eeskuju. Mis tundeid see teadmine sinus tekitab?
Müstiline tunne on, kui mõtled, et oled paljude tüdrukute iidol.
Kui ma lähen lavale, siis tunnen, et mu ülesanne on panna nad naeratama ja end hästi tundma. Paljud fännid, kellega kohtun, nutavad või vaatavad mind kartliku pilguga. Ma ütlen neile, et ärge kartke, ma ei hammusta, olen teie sõber. Kui ma fänne lavalt vaatan, siis näen neis iseend. Ma tean, mis tunne on olla fänn, kes tuleb minu kontserdile. Tean, sest ma suhtlen nendega nagu oma sõpradega. Nad on nagu üks osa minust. Ma proovin olla parim eeskuju oma fännidele.
Sinu tegemisi jälgitakse pidevalt. Tunned sa endal teatavat survet?
Eks ikka tunned mingit survet, kui tead, et kõik vaatavad iga su liigutust. Aga samas, ega ma sellepärast ei hakka end muutma! Olen ikka selline, nagu ma olen. Teen asju nii, nagu mulle õige näib.
Sinusse pole diiva-pisikut veel pugenud...
Ei ole. Olen ikka seesama Getter, kes varem. Ainult et enesekindlam ja julgem.
Kui palju sul sõpru minevikust tänases päevas kaasas on?
Väga palju! Ma suhtlen oma vanade klassikaaslaste ja sõpradega. Tead, see on nii naljakas… Kui ma intervjuusid annan, siis algavad paljud vastused lausega: «Kui ma superstaarisaatesse läksin.» Aga siis ju väga palju minu elus muutuski. Korraga tekkis väga palju sõpru, kes minuga varem üldse suhelnudki polnud. Sõbrad jutumärkides. Olin neid ehk kuskil korra kohanud, kuid siis käituti ühtäkki nii, nagu oleksime vanad sõbrad.
Kuidas sa heade mõtetega inimesed halbade mõtetega tegelaste seast välja selekteerid?
Hoian kõik oma vanad head sõbrad hästi enda ligidal. Ma tunnetan üsna ruttu, kui keegi ehe ja aus ei ole.
Maiade kalender ennustab, et maailmalõpp saabub 2012. aastal. Kas sellised asjad hirmutavad sind?
Igal aastal ennustatakse maailma lõppu! Kui selline uudis kuskil jälle ilmub ja ma seda loen, siis tuleb mul kirjeldamatult halb tunne sisse.
Ajani, mil sa Ott-Sander Palmiga semmima hakkasid, olid sa nii-öelda ideaaltüdruk. Sind süüdistati suhtes olnud mehe hõivamises, materdati korralikult…
See oli tõesti paras proovikivi, üks julmemaid aegu mu elus. Ma värisesin iga päev, ma polnud mina ise, kuna tundsin, kui palju kurjust mu ümber ühtäkki on. Aga rasketel aegadel on mulle toeks pere ja kallid sõbrad. Nad tunnevad mind läbi ja lõhki ning teavad, et ma poleks suuteline kellelegi haiget tegema.
Ma teadsin, mida mu lähedased sellest arvavad, ning olin endas ja oma tunnetes kindel. Nad teadsid, kuidas asjad tegelikult on.
Sa ei kippunud täisealiseks saades kodust ära kolima – teil tundub tugev perekond olevat. Kas sa naudid ema ja isaga koos elamist?
Ma tõesti väga naudin seda, et saan nendega olla. Ausalt! Paljud tahavad kaheksateistkümneseks saades välja kolida. Aga milleks, kui sul on kodus kõik korras? Milleks minema kihutada?
Kas sa Otiga kokku kolida ei soovi?
Ma ei ütleks, et ei taha. Aga ma arvan, et praegu on veel liiga vara.
Kuidas teil on läinud? Teravad nurgad on maha lihvitud või pole neid olnudki?
Eks igas suhtes on mingeid arusaamatusi ja see on täiesti normaalne. Meil pole suurteks jamadeks kuigi palju aega. Tööd on palju ja koosolemise aeg on kvaliteetaeg.
Sa oled kuidagi hästi mannavahune… Oled sa oma lähedastele ka peavalu tekitanud?
Kodustele? Ei ole. Päriselt. Meil kellelgi pole aega üksteisele kannale astuda. Oleme koos ja naudime seda. Nii ongi.
Paha-Getteri perioodi pole olnud?
Ei ole. Ausõna. Ma pole suitsugi proovinud. (Naerab.)
Õunaraksus ikka oled käinud?
Jaa! Seda ma olen tõesti teinud.
Kas sa tahaksid vahel veidi karmim tüdruk olla?
Kõik teavad, et ma olen üks nunnu, armas tüdruk ja see on ka kõik. Tegelikult on minus palju enamat, kuid ma ei ava end igale inimesele. Inimesed vaatavad, et olengi ainult malbeke, kuid vahel võin ma olla täiesti kreisi ja täiega hullu panna! Aga seda ka kõige paremas mõttes. Seda poolt pole ma veel oma fännidele ja publikule näidanud, see kõik on jäänud minu tuppa peegli ette, kus ma elan end välja mõne tantsu või lauluga. Minu puhul on suur miinus see, et ma ei julge paljusid asju teha, kuna kardan, et inimesed vaatavad viltu. Samas, see on nii vale, inimene peab olema see, kes ta on.
Su isa Virgo Jaani laulab rockbändis...
(Naerab.) Tema on jah rokimees. Tegelikult on see jube lahe, et ta sellise asjaga tegeleb. Olen oma isa bändiga koos paar lugu ka esitanud. Te vist ei kujuta sellist asja ettegi? Ma ikka rokin ka vahel!
Oled sa rohkem emme või issi tütar?
Emme vist... Ma ei tea ka... Ma olen kogu pere tütar.
Kui raske on sul kodust ära käia?
Reisima peab, et saaksid maailma avastada ja silmaringi laiendada. Aga ma hakkan üsna kiirelt kodumaad igatsema. Täiesti ära ei taha ma siit kunagi kolida. See on minu kodu ja minu koht on siin.
Sa tulid hiljuti New Yorgist, kus tegid midagi sellist, millest paljud suured staarid unistavad – laulsid jalgpallivõistlusel USA hümni...
Kui mu mänedžer ütles, et mul võib selline võimalus avaneda, siis läksid mul sõnad sassi. Mõtlesin, et kuidas selline asi saab üldse võimalik olla!
Miks eestlased sind telerist ei näinud?
Üks asi on see, mis Eesti telekanalisse jõudis, ja teine see, mida kohapealsed kanalid näitasid. Seal olin ma lähivõttes. Ma polnud ammu nii kartnud nagu seal! Mu käed ja jalad värisesid. See oli ikka tohutu pabin, mida ma enne esinemist tundsin! Mulle meeldis kohalike reaktsioon pärast mu esinemist. Tuldi ja öeldi, et see oli väga ilus, ja tänati. See läks hinge.
Sa olid Ameerikas esimest korda. Mis sulle kõige enam meelde jäi?
Kui ma taksost välja tulin ja kõike seda vaatasin, jäi mul suu lahti. No täitsa ripakile kohe. Mulle jäi meelde Central Park, see on lihtsalt nii ilus! Ja mu väikesed fännid!
Fännid?
Jah! Kujutad ette, me jalutasime Central Parkis, kui ma järsku kuulsin: «Emme, vaata Getter Jaani!» Mõtlesin, et kas ma mõtlen seda oma peas või keegi tõesti hüüab mind. Siis nägin kahte väikest tüdrukut, kes elavad oma vanematega New Yorgis. See oli nii vahva kogemus. Nii et mul on USAs kaks pisikest armsat fänni.
Kas su jaoks avanes Ameerikas uusi uksi?
Minu jaoks oli tore, et sain hümni laulda, sain ringi käia. Kõige tähtsam oli muidugi see, et sain seal valmis oma esimese muusikavideo. Tahaksin tänada Joel Lindperet, kellest oli selle valmimise juures väga suur abi.
Kuhu sa veel sattusid?
Käisime ka New Yorgi Eesti Majas. Ma ei laulnud seal, ehk järgmisel korral. Aga see oli nii ilus hoone! Muide, meile pakuti hernesuppi, verivorsti ja hapukapsast. Väga äge oli. Söögist rääkides – kõik ütlevad, et kui New Yorki lähed, siis ainult sööd. Kuid seal saab täiesti ka nii olla, et ei söö end lõhki. Ja saab olla ka nii, et hamburgerit ega friikartuleid ei söö üldse. Minu põhiline toit oli Caesari salat ja arbuus.
Kuidas sa lõõgastud?
Ma lõõgastun, kui saan mõnusalt aega veeta oma sõpradega. Otil on imeilus maakoht, kuhu meil on alati võimalik puhkama minna.
Milline on su läbisaamine Oti vanematega?
Nad on imearmsad! Väga tore perekond, kus üksteist hoitakse.
Kas esinemistasud tagavad sulle mõnusa äraelamise?
Ma olen oma teenistusega rahul. Saan perekonda toetada ja ise hakkama.
Su isa on hinnatud pulmaisa. Omast käest võtta!
Ta on juba ammu öelnud, et kui keegi omadest abiellub, siis ta võib pulmad korraldada, aga pulmaisaks tuleb keegi teine.
Unistad sa salamisi valgest kleidist?
Eks me kõik unista valgest kleidist. Aga praegu on sellele veel vara mõelda.
