«Lein on olnud mulle elu loomulik koostisosa,» pihib ansambli Kuldsed Lindid solist SPELI KÕUHKNA.
Speli Kõuhkna (36) usub, et just leinast ja kaotustest aegamisi üle saamine on olnud osa protsessist, mis on teinud ta selleks, kes ta praegu on. Laiem avalikkus tunneb teda esmajoones tema retrostiili järgi. Napid pudellõikelised kleidikesed nii Speli kui ka tema juhitava ansambli lauljataride seljas, samale kuuekümnendate-ajastule vastav soengu-, meigi ja laulustiil. Speli on oma kerge ja rõõmsa imagoga rahul ja kinnitab, et see aitab elada ja särada.
«Mulle tõesti meeldib kuuekümnendate kergus,» jagab ta oma rõõmu. «Armastan seda stiili ka sisustuses — rasked, antiiksed ja tumedad asjad tekitavad minus depressiooni. Sama lugu on lauludega. Milleks laulda sellest, et mind jäeti maha ning nüüd ma istun nurgas ja nukrutsen. Palju toredam on elamise ja armastamise rõõm. Seda vajavad inimesed palju rohkem.» #p2#
Nauditav suhtlus on Speli arvates selline, kus õhus lendaks justkui lilli. Kogu selle kerguse ja sära taga on aga üht-teist muudki, mille teadasaamiseks tuleb teise inimesega pikka aega lävida.
Teismeea probleemid läksid Spelile maksma tema toonase suure unistuse.
Probleemne plika
Üsna ninakas tüdruk oli Speli enda sõnul juba kooliajal. Oma roll oli selles kindlasti tugeva isakäe puudumisel — ühel osal Speli leinaminevikust. Oma kombe pärast õpetajatele vastu haukuda tuli tal loobuda ka plikapõlve unistuste ametist — näitlemisest.
«Konservatooriumisse sissesaamine läks kergelt. Võib-olla see pani ka uskuma, et mulle on päris palju lubatud,» arutleb Speli. Oleks ta lavakunstikooli lõpetanud, oleks ta kuulunud ühte selle kooli tugevamasse lendu — kuulsasse kolmeteistkümnendasse koos Elmo Nüganeni, Piret Kalda ja Merle Jäägeriga.
«Ma ei hoolinud koolikorrast ega ajastule ettenähtud eetikast,» põhjendab Speli väljaviskamist lavakast. «Kuigi enda arvates ma polnud kursuse kõige problemaatilisem üliõpilane. Ilmselt osutus raskeimaks pähkliks minu keelepruuk koos selle juurde kuuluva kehakeelega,» arutleb Speli.
Speli leidis tööd raadio-DJna ja reklaamide pealelugejana. Ent küsimused, mis ta elus valesti on teinud, et mõned inimsuhted lootusetult kiiva kiskusid, painasid teda üha edasi. Nii tugevalt, et mõni aasta tagasi otsustas Speli elus kannapöörde teha ning psühholoogiat õppima hakata.
Kooliks valis ta Ants Parktali juhitava Professionaalse Psühholoogia Erakooli. Selle lõpetamise järel oli psühholoogia Spelile juba nii armas aine, et ta asus sama ala õppima Tartu Ülikoolis.
Kaks kavalat nippi
Speli hoiab käes laia põhjaga teetassi ning vaatab üle tassiserva vestluskaaslasele otsa. Siis aga pöörab pilgu ära ning keskendub hetkeks millelegi muule, millelegi tabamatule. «Olen tagasi, kõik on korras,» naeratab ta paar sekundit hiljem. Ning räägib ühe õpingutelt saadud kavala nipi, mille ta ellu on rakendanud. #p3p#
«Nipp» seisneb selles, et keset suhtlemist tuleks hetkeks mõtteliselt kõrvale tõmbuda, metatasandile, ning püüda kirjeldada, mis parajasti toimub. «Joon teed ja annan Kroonikale intervjuud, õhkkond on sõbralik ja konflikti ei ole,» kirjeldab Speli Kõuhkna. «Eriti kasulik on niisugune kõrvaltvaatamine siis, kui on tunda, et õhus aimub elektrit,» märgib ta. «Siis on veel lootust, et olukorra saab kontrolli alla võtta ning suurem kokkupõrge jääb olemata.»
Teine kaval nipp, millest Spelile tema sõnade järgi palju kasu on olnud, on astmeline liikumine eesmärgi poole. «Inimene võiks teada oma unistust. Ja siis välja mõelda, milliseid astmeid mööda ta selleni jõuab,» räägib Speli. «Oletame, et mina, laulja ja kahe lapse ema, tahan lenduriks saada. Niisama unistamine mind lennukitele ja pilvedele lähemale ei aita. Küll aga see, et ma uurin välja, kus lenduriks õpitakse ning mida ma pean teadma ja oskama, et sinna kooli pääseda.»
Kui Speli praktikal käis, proovis ta sama tehnikat koos ühe nõustatava tüdrukuga. Teismeline vene tüdruk ütles algul, et ta ei tea, kelleks ta tahab saada, siis aga leidis, et kindlasti mitte kokaks, nagu kodused soovitavad, vaid hoopis modelliks. Kuidas modelliks saada, seda ta ei teadnud. Koos Speliga sai tüdruk astmed paika — tuleb minna modellikooli, selleks raha leidmiseks aga võib ka natuke aega kokk olla.
Ene Järvis õpetas joogat
«Olin selline üsna ümar tüdruk,» tunnistab Speli. «Last oodates võtsin kakskümmend viis kilo juurde. Minu lühikese kasvu juures on seda ikka väga palju, olin nagu mägi. Pärast sünnitamist sain aru, et pean midagi radikaalset ette võtma, kui ei taha eluks ajaks selliseks jääda.»
Algul surus Speli oma söömisharjumused jõuga rangetesse raamidesse. Kunagi nii armastatud saia kohta ütles ta endale valju selge häälega «ei» ja jättiski söömata. Kehakaal läks mõnevõrra alla. Aga ikka veel mitte sedavõrd, et Speli endaga rahul oleks olnud.
Abi tuli Speli armastatud tädilt, näitlejanna Ene Järviselt, kes noorele naisele wailana-joogast rääkis. «Pärast esimest harjutuskorda oli mul väga hea olla, energiat palju ja enesetunne väga mõnus. Jooga on parem ja rahulikum kui aeroobika. Üksinda kodus harjutamise miinus on muidugi see, et algul on väga raske n-ö joone peale saada — ikka mõtled, et jooks enne ühe kohvi, sööks võileiba või loeks raamatut.»
Praegu ütleb Speli enda olevat tõelise jooga-fänni. Pool tundi harjutamiseks leiab ta peaaegu iga päev ning mõnikord teeb vahelejäänud päeva järel trenni topelt. «Jooga paneb ainevahetuse korralikult tööle. Enam ei pea ma endale jõuga sööki keelama,» on saledaks saanud Speli tulemusega rahul.
Naine usub kindlalt, et sisemine tasakaal on välise ilu saavutamise juures esmatähtis. «Mul on palju kosmeetikat, aga ma kasutan seda väga vähe. Aastate jooksul on mul kogunenud palju kauneid ja omapäraseid ehteid — ma armastan neid väga, aga ma ei kanna neid.»
Abielu koolipõlvesõbraga
Speli ja tema abikaasa Tarmo Kõuhkna tunnevad teineteist sellest ajast, kui koos Põlva piimakombinaadi soojatrassi kohal kamba-asju aeti ning pikkade kaigastega plekist konservipurkide pihta virutati. Mängu nimetati setupäraselt potshka-mänguks ning Speli sõnul oli tegu nii põneva ajaviitega, et see hõlmas suure osa mänguajast.
Mõned Speli toonased kaaslased on tema naabrid ja peresõbrad siiani. Näiteks Adavere lihatööstur Juho Kask ja piimavabrikant Oliver Kruuda, keda praegu tuntakse ka Eesti kalleimate ratsahobuste omanikuna.
Abielust rääkides ütleb Speli, et koolivennaga abielus olla on mõnus. «Üllatustevaba suhe,» lausub ta mõtlikult ning kinnitab, et see meeldib talle. Tekitab hea ja turvalise tunde. Kunagisest maaidüllist — rõõmsameelsed punapõsksed lapsukesed garaazhikatustel turnimas — on saanud linnaidüll. Spelil ja Tarmol on tütred Anna ja Liisa ning ruumikas maja Meriväljal.
«Eks me ole mõlemad üsna tugevalt muutunud,» arutleb Tarmo Kõuhkna oma ilusast, säravast ja laulvast naisest mõeldes. «Iseloomult ehk ikka needsamad, aga areng on mõlema puhul tugev olnud.»
Nad hakkasid käima juba koolieas, Tarmo oli siis kaheksandas ja Speli üheksandas klassis. Mingit probleemi klassi jagu vanema tüdrukuga käimisest Tarmo ei mäleta, tähtsamaks pidas ta seda, et koos oli huvitav olla. «Speli oli väljapaistev nägu,» meenutab mees kunagist lapsepõlvesõpra. «Ma pole siiamaani suutnud lahti analüüsida, kuskohalt läheb see punane joon, kus sõprusest armumine sai,» tunnistab Tarmo Kõuhkna pisut häbelikult.
Speli särab jälle. Paneb CD-mängijasse Kuldsete Lintide uhiuue plaadi ning tantsib toas ringi. Inimene peab ise suutma oma elu rõõmsaks muuta, teab Speli.
Ning — glamuur ja lein ikka ühes seoses — Speli märgib, et Kuldsete Lintide stiili on tema jaoks suuresti määranud praeguseks surnud ema, kes omal ajal kultuurimajas analoogilises naisansamblis laulis ning Spelile
oi-kui-kaunina meelde on jäänud.
