Kui CARDO REMMEL puhkuse sissejuhatuseks golfirajale tõttas, viskas abikaasa tema hasardi üle nalja. Nüüd, aasta hiljem heidab naine Kaja juba igal nädalavahetusel kinda: «Lähme golfi mängima!» Viirus möllab!
Ärimees Cardo Remmel (54), kes võttis kahe aasta eest oma õlule golfiliidu presidendi ameti, leiab iga nädal aega vähemalt üheks mänguks. Mida kindlamalt asi käpas, seda kõrgemaks golfipalavik tõuseb. Nii juhtus ka Cardo abikaasa Kajaga.
«Mu naine ütles, et ta on väga rahul oma mänguoskustega, et ta ei tahagi paremini. Siis ta hakkas järsku paremini mängima ja nüüd ta tahab palju paremini,» seletab mees naerdes. «Tõsi, mõnigi kord tuleb mõru pill alla neelata, kui näen, et naine on minust väljakul parem.» Golf on mäng, mis neelab millegi arvelt aega. Remmelid maksid tänavu lõivu aiatööde pealt. «Marjapõõsaid juurde ei istutanud,» tähendab Cardo.
Golfiliidu presidendi teisedki lähedased pole jäänud kirest puutumata. Sõbra naine, kes ei tahtnud mullu golfist kuulda mitte üht silpi, on pidanud oma sõnu sööma. Golfi armus ka perekonna esimesse klassi minev laps, kes keelitas: «Kuule, emme, mis siis, et issit pole — lähme kahekesi!» Cardo Remmel võib julgelt öelda: «Golfi nakatutakse!»
Kuidas golfipisik naha vahele puges?
Esimene kokkupuude oli Prantsusmaal 90ndate aastate keskel. Sakus alustasime mineraalvee Ramlösa müüki. Sellel firmal oli tava kutsuda parimad kliendid korra aastas golfi mängima. Nendele, kes ei osanud mängida, anti õpetust. Vihma sadas, külm oli ja meeleheitlikult pidi seda väikest palli õhku saama... Ja mul on veel nii meeles, et mul olid jalas tavalised tossud, nii et pidin mäest paiguti neljakäpakil üles minema, et mitte alla libiseda. Oli hirmus raske ja arusaamatu. Kuid ega see heidutanud, tekkis hoopis tahtmine endale asi selgeks teha. Pragmaatilisem kokkupuude tuli hiljem. Seegi oli üle kümne aasta tagasi, kui ärimees John, kes ehitas Ameerika Ärikeskuse Vabaduse platsile, korraldas golfireisi Tobacco saarele. Seal kaks nädalat õppides sain juba aru, mis see golf on. Toonasest reisist mäletan veel seda, et väljakul kasvavate kookospalmide alla eriti mängupalle otsima ei tahtnud minna — mõni kukkuv pähkel oleks võinud kolba lõhki lüüa. Pähklid lihtsalt potsatasid alla, neid aeti buldooseriga kokku.
Miks võtsite oma tegemistele lisaks Golfiliidu presidendi ameti?
See pakkumine tehti ootamatult, telefonitsi. Tuli vastata suhteliselt kiiresti ja mind ei olnud Eestis. Ma olin reisil, ja mängisin golfi.
Mida golf annab?
Miks golf erineb tervisejooksust või kepikõnnist? See on mänguline, väga emotsionaalne. Minu arust on see füüsiliselt üks tänuväärsemaid spordialasid. Seda saab harrastada väga noorest east kuni kõrge vanuseni – terve elu. Kui veteranieas korvpallurid peavad ootama veteranide meistrivõistlusi, siis golfis võid iga päev võistelda. Ja pole palju spordialasid, kus saad oma vastasega võistluse käigus vestelda. Tehtud on uurimus, et maailmas on kõige rohkem äritehinguid alguse saanud golfiväljakult. Golf on ainuke spordiala, mida ettevõtete juhid võivad harrastada tööajal. Kui minna nii näiteks tennist mängima, oleks see tööluus.
Golfis on palju lubatud. Näiteks pole kuskil öeldud, et väljakul ei tohi konjakit lonksata ega sigarit tõmmata. Ainult tuhka ei tohi siis maha raputada. Golf on ala, kus sinu head sooritust tunnustatakse ka vastaste poolt. Kui võrdleme jälle tennisega, siis seal on tavaline vastase hea löögi peale vihastada ja reketit loopida.
Kuidas utsitab Eesti Golfiliit eestlasi golfikeppi haarama?
Eesti golf seisab silmitsi kahe probleemiga. Esiteks, kui inimene tahab minna sporti tegema, on tunduvalt lihtsam põigata tenniseväljakule, leida õpetaja ja laenutada reket. Kui minna golfi õppima, tuleb mõelda, kuidas väljakule saab, kas sinna ikka kuulun ja kas saan hakkama. Määramatust on rohkem. Ennast peab rohkem käsile võtma. Ma soovitan aga huvilistel julgesti helistada kõige lähemasse golfiklubisse, nad on heal meelel nõus aitama.
Teiseks ei ole Eesti spordikirjandus golfile tähelepanu pööranud. Golfil kui spordialal pole muidugi veel millegagi väga kiidelda, aga esimene väike võit toodi sel aastal koju ja meeskondlikult pääseti Euroopa põhimeistrivõistlustele. Eesti tõusis madalamast liigast kõrgemasse ehk golfimaade hulka. Järgmine siht on sinna püsima jääda.
Kogu Eesti jaoks on ju golf uus ala, toetub entusiastidele. Golfil pole riigipoolselt rahastamist ega suursponsoreid. On aga tulevikuga noored mängijad ja andunud inimesed, kes näevad nendega vaeva täiesti oma rahakoti najal. Üks selline on Marko Palm, kes saatis oma kulu ja kirjadega Eesti poisid Hispaaniasse treeninglaagrisse. See on fantastiline, kuidas ta on pühendunud noortega tegelemisele.
Golfi peetakse rahaneelajaks. Millise väljaminekuga peaks arvestama?
Tõesti, jooksmas käia on tükk maad odavam. Kui võtta endale eesmärgiks nädalas korra mängida, pole see kallis. Pead arvestama, et raha kulub varustusele, mis läheb maksma nii 5000 krooni. Pole mõtet osta tippvarustust, kui mäng sellele ei vasta. Ei pea ostma poest uusi palle. Ka mina mängin kasutatud pallidega, mida klubist või golfipoest on võimalik osta palju odavamalt. Skandinaavias pole golf enam ammu elitaarne spordiala, vaid on liikumas rahvaspordi suunas.
Jaa, kindlasti on golf kallim kui rannas vedelemine. Aga võib-olla peab seal ka kuuma käes joogile kulutama?! Saab odavamalt, kui golfi ei mängi, aga võiks arvestada sellega, mida see tervisele annab.
Mida golf on tervisele andnud?
Olen enne olnud purjetaja, mis nõuab veel rohkem aega kui golf. Purjetajatel on tavaliselt nõrk koht selg, mis saab merel tunda tuult ja märga. Pärast aktiivse purjetamise lõppu andis selg ikka tunda. Nüüd ma ei mäletagi, millal oleksin pidanud seljahädaga pikali jääma.
Keskmine golfimängija jalutab ühe mänguga läbi seitse kilomeetrit. See on südamele hea koormus. See tähendab, et ülejäänud aja võid autoga vabalt sõita, ilma et arst soovitaks rohkem jalgsi käia.
Pärast mängu tunned end hästi. Nii nagu pärast jõusaalis käimist tunned end hästi. Mina endale küll jõusaalist näiteks ei saa sellist positiivset emotsiooni. Rauaga maadlemine on minu jaoks suhteliselt tuim tegevus.
Kas sõbrad kingivad nüüd ainult golfivarustust?
See on ju hea, kui tead inimese hobi. See teeb ka mul kinkimise lihtsamaks oma sõpradele, kes golfi mängivad.
Golf, tulevane rahvussport?
Eesti golfiklubide hingekirjas on kokku nii 1500 inimest. Paljud klubiliikmed ei mängi aga aktiivselt. Golfiliidu president Cardo Remmel arutleb: «Põhjuseks võib olla, et töö kõrvalt ei jätku aega. Teine põhjus võib olla, et väljak pole elukoha läheduses. Kui elad Paides, siis pead ikka käima Otepääl, Jõelähtmel, Niitväljal või Pärnus.»
Väljakuid on Eestis piisavalt, nüüd tuleb mängijaid juurde saada. Näiteks Islandil, kus on 300 000 elanikku, on 30 väljakut ja üle 30 000 aktiivse klubiliikme. «Eks meil teeb asja raskemaks see, et hooaeg on nii lühike – mängida saab seni, kuni pole lund,» räägib Remmel. Tema andis golfikepile tuld möödunud hooajal veel suisa jaanuari alguses. Nagu norralased ütlevad: «Pole halba ilma, on halvad riided.» Ja golfi mängitakse iga ilmaga, ainult äikesega minnakse räästa alla.
Golfi õppimine algab eetikakursusega. See on ala, mis nõuab sügavat austust, sest kogu aeg ei valva sind kohtuniku kullipilk. «Golfis öeldakse, et kui petad, siis petad iseennast,» märgib golfiliidu president. Tema arvamist mööda peitub eestlastes piisavalt aumehelikkust. «Eesti võiks kuuluda golfimaade hulka, mis tähendaks, et golf oleks Eestis väga populaarne.»
GOLF KASVATAB VAIMU
Golfiliidu president Cardo Remmel peab golfi emotsionaalselt harivaks spordialaks. See õpetab oma tunnetega paremini toime tulema, kui edule järgneb kesine sooritus. «Tipud mängivad ka nii, et ühel päeval võidavad, teisel päeval on teises kümnes. Golfis pole päevad vennad.»
