Õpetaja ja valgustaja Gunnar Aarma on lahkunud. Aegu varem on ta rõhutanud, et siitilmast teise minekut pole vaja karta – alati tullakse ka tagasi.Need, kes teda armastasid ja imetlesid, peavad nüüdsest leppima mälestustega. Jääb üle olla vaid tänulik, et Gunnar Aarma elu on olnud sedavõrd pikk ning et neid helgeid mälestusi on jäänud palju.
Kaks päeva enne ajuinfarkti saamist ja siitilmast lahkumist jõudis Gunnar Aarma kaasa elada veel kaunile perekondlikule sündmusele – tema tütretütar Hele sünnitas laupäeval poja. Õnnelik vanavanaisa jõudis vastu võtta küll õnnitlused, ent pisipoissi näha ta ei saanud.
Seljataha jäänud aastavahetusel täitus Gunnar ja Heljo Aarma kuuekümnes abieluaasta.
“Ilus elu on olnud,” jutustas Gunnar Aarma enne teemantpulmi. “Olen sajaprotsendiliselt õnnelik. Ei mina ega minu abikaasa pole viimase kolmekümne seitsme aasta jooksul päevagi haige olnud, ka pole meiega ühtegi õnnetust juhtunud. Oleme eluaeg teineteist armastanud ning veetnud suure osa ajast kallistades – miks ei peaks ma õnnelik olema?”
#p2v#Heljo Aarma meenutas pärast mehe surma, et Gunnar oli lootnud, et tema lahkumine tuleb kiire ning õnneks see lootus täitus.
Päike läbi pisarate
Ehkki inimestel, kes Gunnar Aarmat meenutavad, on raske pisaraid tagasi hoida, kiirgavad kõik meenutused soojust – sedasama suurt ja helget soojust ning vaimuvalgust, mida pakkus temaga suhtlemine tema eluajal.
Kõik, kes meenutavad Gunnar Aarmat, on rõhutanud, et Gunnarit ja Heljot pole võimalik eraldi vaadelda. Nad on läbi elu olnud üks tervik – nagu yin ja yang märgid idamaade sümboolikas.
“Vaimsus, mida Gunnar Aarma kandis, oli Euroopa kultuuri parim osa,” jutustab Mare Kõiva Tartu kirjandusmuuseumist. “Mingi osa sellest vaimust on olnud sügavalt eesti, mingi osa sama sügavalt maailmakultuuri osa.”
Mare Kõiva kohtus Gunnar Aarmaga kaheksakümnendate algul, mil ta hakkas koostama siinsete teadjate ning meediuminimeste isikuarhiivi. Vahepealsete aastate jooksul on ta Gunnar Aarmat palju filminud.
“Meil oli pikk, soe ja sõbralik suhtlus,” meenutab Kõiva. “Olen palju kordi olnud külaline Aarmate Pärnu-kodus. See oli väga vaimurikas kodu, täis raamatuid, kunsti, Gunnar Aarma enese nikerdatud puuloitse… Täis huvitavaid arutelusid ja vaidlusi paljudel põnevatel teemadel. See oli rikas kodu – tulvil armastust nende inimeste vastu, kellega Aarmad olid kohtunud, ning paikade vastu, kus nad olid viibinud.
Mulle meeldis viia oma üliõpilasi Gunnar Aarma juurde. See oli neile uus kogemus, kuivõrd vaba ja paindlik võib inimene olla. Mind veetles tema sarm ja võlu, tema oskus rääkida võrdselt haaravalt ja inimlikult nii Euroopa kui ka Aafrika kultuurist, elust vanglates ja laagrites – tegelikult kõigest.
Oli üks kena käik, mille me koos ette võtsime – osavõtt Põhja-Soomes Kaustises peetud teadjate ja nende uurijate konverentsist. Mäletan, kui vahvalt Gunnar Aarma vaidles, mäletan tema poisilikku rõõmu millegi tõestamisel ja pahameelt, kui teda kohe ei usutud. Mäletan tema suurt uudishimu millegi uue teadasaamiseks. Meil on suur vanusevahe – vaatasin teda ja mõtlesin, milline tohutu õnn on olla veel vana mehena sedavõrd poisikeselik ja päikseline.
Kui Gunnar Aarma parajasti inimestega ei suhelnud, läks ta rahulikult raamatukokku. Ning seminarile või toidulauda tulles jutustas ta meile, mida oli lugenud.”
Eluülesandeks küsimustele vastamine
Gunnar Aarmaga suheldes või teda meenutades pole võimalik mööda vaadata raamatute teemast. Olles ise suurepärase sõnakasutusega kirjutaja, veetis ta ka palju aega lugedes.
Umbes pool aastat enne oma surma avaldas Gunnar Aarma lootust, et jõuab talle jäänud aja jooksul ehk veel paarsada raamatut läbi lugeda, ent kahtles samas, kas selleks ikka piisavalt aega antakse. Et mitte oma lugemisaega vähendada, loobus eakas dzhentelmen ka arvuti selgeksõppimisest, kirjutades kõik oma tekstid käsitsi valmis ning lastes need pojal arvutisse lüüa.
“Südamest tulevad tekstid tulebki käsitsi kirjutada,” rõhutas teadjamees ise.
“Hea, et ta kirjutas,” tõdevad perekonnatuttavad Rein ja Liilia Kotkas. Rein Kotkas on viimase aasta jooksul teinud kaks filmi, kus osales ka Gunnar Aarma.
“Tema raamatud ja artiklid on õnneks alles,” räägib Liilia. “Tema tõed olid lihtsad ja inimlikud. Ta rõhutas, et väga paljud asjad on teada, ent on tarkusi, mis saavad avaneda vaid teatud olukordades.
Ta ütles, et me keegi ei saa minna maailma parandama, aga ta süda valutas maailma pärast. Ta meisterdas oma koduseintele puust loitsud ning ütles, et inimene peaks suutma mõelda end oma mantra ja oma maailma keskpunkti ning püüdma maailma paremaks muuta vaid ennast paremaks muutes.
See oli nii loomulik, et ta oli alati olemas, et tema poole võis alati küsimustega pöörduda. Ta ise ütles, et tema roll ongi küsimustele vastamine.”
Selle rolli sai Gunnar Aarma aastakümneid tagasi oma vaimselt teejuhilt ehk gurult, kes talle elusaladusi ja joogafilosoofiat õpetas. “Sinu ülesanne siin elus on küsimustele vastamine.”
Näitlejanna ja saatejuht Anne Veesaar: “Mul on nii kahju, et nii paljud asjad jäid tema käest küsimata. Pidasin temast väga lugu ning tema puhul oli selline tunne, et ta elab igavesti. Teatud mõttes ju elabki…”
Ajast ja inimestest
Oma viimase intervjuu andis Gunnar Aarma "Hommiku TVs" Reet Linnale.
“Saate teemaks oli “Aeg ja inimesed”,” meenutab Reet Linna.
“Gunnar Aarma arvas, et aega kui sellist pole tegelikult olemas, aeg on inimeste väljamõeldis. Ta põhjendas seda sellega, et kui panna inimene suletud ruumi, kaob ajataju kiiresti. Ta rääkis väga kõrge arengutasemega inimestest, kes on võimelised oma mõtteid peatama ning näitas idamaadest toodud kella, mille serva puupulgaga hõõrudes saab mõtlemise välja lülitada. Proovisin ka, aga ei õnnestunud – ikka tuli mõni mõte pähe.
Huvitav oli see, et me rääkisime saates pikalt reinkarnatsioonist. Sellest, kui lihtne on lahkuda siitilmast teadmisega, et siia tullakse veel tagasi. Ma arvan, et temal endal oli kerge lahkuda…”
Füüsiline naasmine on kaunis lootus ning senimaani pole keegi tõestanud ka selle võimatust. Ent üsna kindel on see, et teadjamees ja õpetaja jääb elama kõigi nende mälestustesse, kes temaga kokku on puutunud.
Gunnar Aarma vanaduspäevil käis tema Müürivahe tänavas asuvas kodus paar-kolm abivajajat päevas, ent Pärnus elatud ja muusikakoolis töötatud perioodil võttis ta aastas vastu üle kahe tuhande vastuseotsija. Loota võib, et tema õpetussõnad suunavad abisaanute samme ja otsuseid veel kaua pärast õpetaja enese lahkumist.
